Lastekliinik

Lastekliiniku sünnipäev on 1.aprillil 1922.
Lastehaiguste ravi on teadusharuna võrdlemisi noor. Esimene spetsiaalne lastehaigla Euroopas - Hopital des enfants malades asutati Pariisis 1802. a.

Varasemateks lastehaigustega tegelejateks Tartus, nagu mujalgi maailmas, olid sünnitusabiarstid ja internistid. Tartu ülikoolis hakkas lastehaigusi lugema esimene sünnitusabikliiniku juhataja professor Christian Friedrich Deutsch aastal 1805. Koos üliõpilastega alustas ta haigete laste vastuvõttu sünnitusabikliiniku ambulatooriumis 1808. aastal.

19.sajandil oli lastehaiguste õpetamine ning laste ravi katkendlik ja tagasihoidlik. Sisekliiniku juhataja A.Vogel, kes oli Bayernis töötanud lastehaiglates, soovis ka Tartus pediaatriat avada. Ta võttis oma kogemused kokku lastehaiguste õpikus (1860), millest ilmus mitmeid kordustrükke. 5. trüki eessõnas (1871) kirjutab Vogel, et see on juba hollandi, vene, inglise, itaalia ja prantsuse keelde tõlgitud. Sajandi lõpukümnendil oli lastehaiguste õpetamine eripatoloogia ja teraapia professori K. Dehio ülesandeks. Tema initsiatiivil võeti haigeid lapsi ülikooli polikliinikus vastu kaks korda nädalas.

1908.a kevadel sai Tartu ülikooli lastehaiguste eradotsendiks Vassili Žukovski. Eriruumid loengute pidamiseks tal selleks puudusid, ilmselt olid loengud puhtteoreetilised ja peeti teiste asutuste ruumides.

Žukovski palvel otsustas arstiteaduskond asutada ambulatooriumi haigete laste vastuvõtuks. Ülikooli nõukogu kinnitas selle oma otsusega 4.juunil 1909 ja määras ambulatooriumi sisseseadmiseks 1500 rubla krediiti. Esimene korter lasteambulatooriumi jaoks üüriti Jaani tänavale majja nr 28, kus oli kasutada kuus tuba, köök, kelder ja puukuur. Nendes ruumides oldi üks aasta. Järgmised ruumid üüriti Botaanika 31 (praegu Kroonuaia tänav), kuhu jäädi samuti vaid aastaks.
1911 tehti lastehaigused kohustuslikuks õppeaineks. Žukovskist sai lastehaiguste professor. Õppetool oli endiselt seotud sünnitusabi ja naistehaiguste õppetooliga.

7.mail 1911 ostis ülikooli valitsus insener Goette leselt 33 000 rubla eest lastekliinikule maja Veski tn 6 koos osalise sisseseadega. 1911. a sügisel kolis sinna ambulatoorium. Hakati ette valmistama statsionaari avamist. Professor Žukovski, kes ise elas Peterburis ja viibis Tartus ainult mõned päevad nädalas, kasutas oma tutvusi ja selle tulemusel kinkis keiser Nikolai II Tartu ülikooli lastekliiniku korraldamiseks 10 000 rbl. Kliinik oli mõeldud 30 haigele. 1912. a kevadel võttis arstiteaduskond vastu lastekliiniku 1913. aasta eelarve, mida aga haridusministeerium ei kinnitanud ja kliinik jäi avamata.

1915. a sügisel asus lastekliiniku ruumidesse Punase Risti ohvitseride tagavaralaatsaret, laste ambulatoorium viidi sisehaiguste kliiniku ambulatooriumi Toomemäel. Saksa okupatsiooni ajal 1919. a naasis ambulants jälle oma ruumidesse Veski 6, kuhu oli paigutatud ka kõrva-, nina- ja kurguhaiguste ambulatoorium.

1919. a suvel asus lastekliiniku ruumides mõned kuud Tartu maakonnavalitsus, 1919. a sügisel ja 1920 algul elas selles Vene rahudelegatsioon A. Joffe juhtimisel. 1920. aastast kuni 1921. a alguseni kasutasid lastekliiniku ruume kohtu-uurijad.
1920. a sügisel taasavati lastehaiguste ambulatoorium Veski tänavas. Tartu ülikool oli juba eelnevalt, 1919. a septembris valinud Aadu Lüüsi lastekliiniku juhatajaks.

1.aprillil 1922 avati lastekliiniku statsionaar 20 voodiga prof Aaadu Lüüsi juhtimisel. Esimene haige võeti ravile 3. aprillil, patsiendiks oli 7-nädalane imik. Kuni 1940. aastani oli ülikooli lastekliinik ainus lastekliinik Eestis. Lapsi toodi ravile kõikjalt üle Eesti.

1923. a kirjutas kliiniku juhataja A. Lüüs: "Kliinik asub Veski tn 6, aia sees eramajas, väga ilusas ja vaikses kohas, kus õhk puhas, sest linnaelu liikumine on siit kaugel. Kliiniku haigeruumid - 5 suuremat ja 1 väiksem tuba - asuvad teisel korral; üle selle on kliiniku lõunapoolsel küljel suur kinnine klaasrõdu, mida kliinikule suureks plussiks tuleb lugeda. Peale juhataja elab kõik personal kliinikus."

Kliinikul olid alguspäevist alates olemas näiteks kõrguspäike, elektritsentrifuug, 1928.a muretseti diatermia ja projektsiooniaparaat ning aastal 1929 röntgeniaparaat. Diatermia- ja röntgeniaparaadid olid ülikooli elektrimontööri Jaan Muuga tööd.

1930-1931 ehitati Katoliku tänavale Emade ja Rinnalaste Kodu, kuhu võis vastu võtta 100 imikut ja 25 ema. Lastekliinikuga sidus asutust selle kasutamine õppe- ja teadustöös.

Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal, 1940/1941 suuri ümberkorraldusi laste arstiabis ei toimunud. Esimeseks muutuseks lastekliiniku elus oli see, et 1941. a keelati arstidel kliinikus elamine.

Sõja puhkedes evakueeriti haigla Elvasse ja paigutati Elva Väikelastekodu hoonesse. Saksa võimude loal pöörduti sealt varasügisel tagasi ja lastekliinik jätkas tööd oma endistes ruumides. Sõjaaja kohta oli lastekliiniku varustamine toidu ja muu vajalikuga normaalne. 1944. a varakevadel, pärast Vene vägede õhurünnakuid Tallinnale ja Tartule evakueeriti lastekliinik Aakresse. Suve lõpul anti käsk Aakrest haiged lapsed koju saata, personal lahti lasta. Lastekliiniku varad jäid Aakresse ja Tartusse, osa viidi ka Haapsallu.

Pärast sõja lõppu, 28. oktoobril 1944 kliinik taasavati Vabariikliku Tartu Lastekliinikuna Meditsiinilise keskkooli ruumes Veski tn 4. Voodikohti oli kliinikus 15.

Aastavahetusel koliti Katoliku tn 3 (praegu Oru tn 3) endise Emade ja Imikute Kodu hoonesse, kus 6. jaan 1945 avati ametlikult Tartu Linna Lastekliinik.

Esimeseks peaarstiks sai Aleksander Kalju.
Voodikohtade arv suurenes 100-le.

1. aprillil 1950 ühendati kliinikuga lastepolikliinik, emade ja laste nõuandla ning laste piimaköök.

Ühendatud asutusest sai Tartu Linna Kliiniline Lastehaigla.

1978. a liideti lastehaiglaga tolleaegne Tartu I Väikelastekodu asukohaga Hermanni 14, mille baasil moodustati psühhoneuroloogiline taastusravi osakond. Voodite koguarv lastehaiglas tõusis 170-ni.
1979.a asusid lastehaigla peaarst Kaljo Mitt, linna peapediaater Anne Ormisson ja sünnitusmaja arst Marja-Liis Mägi ette valmistama uut osakonda lastehaiglas. 4.augustil 1980.a  avati Oru 3 hoones lastehaigla koosseisus vastsündinute patoloogia ja enneaegsete hoolduse osakond. Osakonna esimene juhataja oli dr Marja-Liis Mägi, kes sai  praktilised kogemused Moskvast ja Tallinnast. Esimene vanemõde oli Maie Otsa, talle järgnesid Irene Zaslavskaja, Tiina Kilg ja praegune vanemõde Jana Retpap. 

1982.a avati lastehaigla nakkuskorpus N.Lunini 6, mis oli esimene lastehaiglaks ehitatud hoone Tartu linnas. Esimesed haiged võeti haiglasse 26. mail 1982.

Vastavalt plaanile avati uues hoones 120 voodikohta nakkushaigetele lastele. Nakkusosakondade arvelt näpistati ruume teise profiiliga osakondadele. N.Lunini 6 hoonesse toodi 1982.a suvel üle neonatoloogia (vastsündinute) osakond, 15.septembril 1982 avati intensiivravi-reanimatsiooniosakond 6 voodikohaga. Osakonna loomise raskus langes esimesele osakonnajuhatajale dr Tiiu Saarele, vanemõde Kaja Tõemetsale ja pesuperenaisele Aili Lätile. Käesoleval ajal (2009.a) juhib osakonda, mis kuulub SA TÜ Kliinikumi anestestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku koosseisu, dr Tuuli Metsvaht, vanemõde Tiina Kilg.

Lastekliiniku voodikohtade arv oli 1982. a lõpus üle 300.

1990-ndate aastate algul avati uutena allergoloogia-pulmonoloogia, lasteneuroloogia, laste hematoloogia-onkoloogia osakonnad.

1992. a toodi Oru 3 hoonest üle sisehaiguste osakond, mitmed kabinetid ja labor. Kliiniku statsionaar koondus N.Lunini tänava korpusesse. Sarnased osakonnad ühendati, üksuste juhtideks määrati põhiliselt õppetooli esindajad. Oru 3 vabanenud pinnale asus 1992. a lastepolikliinik, mis oli kogu sõjajärgse aja paiknenud Ülikooli tn 12/14.

Ambulatoorseks taastusraviks ehitati 1984. a Ilmatsalu tn 46 asuva 9-korruselise elumaja esimesele korrusele laste taastusravi osakond.

1984. a avati ka polikliiniku filiaal Annelinnas Mõisavahe 2.

Aastal 1996 toodi Oru tn 3 majja psühhoneuroloogiline taastusravi osakond, mis oli asunud Hermanni 14 õigusjärgsetele omanikele tagastatud majas.

1. mail 1996 nimetati lastepolikliinik ümber lastekliiniku polikliiniliseks osakonnaks.

Seoses üleminekuga perearstisüsteemile 1990. aastatel pidid jaoskonnaarstid läbima tasulised kursused, et saada perearstideks. Lastekliiniku koosseisu jäi ambulatoorne eriarstiabi.

2003. a iseseisvusid kooliarstid.

Lastekliiniku personalist
Tartu ülikooli lastekliiniku loomise algatajaks aastal 1922 ning esimeseks juhatajaks oli professor Aadu Lüüs. Loengutega lastehaigustest oli ta alustanud juba 1920. aasta 30. oktoobril. Aadu Lüüs oli esimene eesti soost lastehaiguste õppetooli juhataja. Ta töötas sellel ametipostil kuni 1944. aastani, mil oli sunnitud põgenema Rootsi.
A. Lüüs oli aktiivne teadlane ja ühiskonnategelane. Oma doktoridissertatsiooni "Sugemed vigaste laste kohta Eestis" kaitses ta 1922. aastal. Ta on avaldanud sel teemal ka rea artikleid: "Õpetaja ja vigane laps", "Vigased lapsed Eestis ja nende eest hoolitsemine", "Dystrophia musculorum infantilis, typus Werdnig-Hoffmann". Üldse avaldas professor A. Lüüs sel perioodil umbes 70 artiklit ja tema kaastöötajad keskmiselt 5-7 artiklit aastas. Võtnud kokku esimese aasta töötulemusi, kirjutas prof A. Lüüs: "Iga päev oli majas keskmiselt 13 last, aasta jooksul 171 last, neist koos emadega 37 last, nendest raviti vanemate kulul 96 last (56%) ning riigi ja maakonna kulul 75 last (44%) ja ravipäevi oli 4687". Seega olid lapsed haiglas suhteliselt pikka aega. Kümne aasta tööd (1922-1933) kokku võttes kirjutas prof A. Lüüs: "Peale kliiniku avamist on igal aastal püütud paremale järjele saada nii laste ravitsemise kui ka kliiniku varustamise mõttes parimate uurimis- ja diagnoosimisvahenditega."
Haigete arv lastekliinikus erinevatel perioodidel: 

Esimese 10 aasta jooksul olid kliiniku assistendid Felix Lepp, Aliide Mõttus, Arnold Römmer, August Weltman, Karl Kaur, Salme Jürisson-Tohver, Selma Kask, Arnold Reiman, Lisbeth Wutt.

1938. aastal tuli lastekliinikusse assistendina tööle üliõpilane Leida Rüütel (Keres), kellest kujunes oluline ja väljapaistev isiksus eesti pediaatria arengus aastatel 1958-1975. L. Keres on kirjutanud oma memuaarides: "Professor Aadu Lüüs oli suurte kogemustega spetsialist ja hea pedagoog. Lastehaigusi õpetati 4. kursusel ja 2-3 haige jälgimine pärastlõunal oli üliõpilaste kohustus koos valmisolekuga neid loengul ka demonstreerida. Lastehaiguste praktikat oli 6. kursusel üks kuu ja eksam oli 6. kursuse lõpul. Esimese aasta assistent pidi elama kliinikus ja vastutama kõikide haigete ravi ja valvetöö eest. Esimese aasta assistent tegi kõik vajalikud laboratoorsed uuringud kliiniku lastele. Vaba aeg oli assistendil iga teine pühapäeva pärastlõuna. Kõige raskem oli abi osutamine öösel kliinikusse saabuvatele rasketele lastele, kõige rängema mulje jätsid noorele arstile lapsed, kes saabusid spasmofiiliast põhjustatud krampidega. Laste põetamine oli väga hea, seda kontrollisid nii professor (A. Lüüs) kui ka ülemõde. Haigustest olid probleemiks tuberkuloos, seedenakkused, mädainfektsioonid."

1945-1954, sõjajärgsel ajal, asusid tööle prof A. Lüüsi õpilased dotsent Karl Kaur kliiniku ja õppetooli (kateedri) juhatajana, Leida Keres, Regina Birk, Elmar Kohandi, Viktor Alavainu jt.

1952. aastast muutus haigla juhtimine. Loodi peaarsti ja raviala juhataja ametikohad ning sellest ajast on ravitöö ja õppetöö juhtimine lahutatud. 1952. aastal sai lastekliiniku juhatajaks E. Smelkova, kes oli sellel ametipostil lühikest aega.

Aastad 1952-1977 olid lastehaiglale küllaltki rahulikud. 1952 alustas haigla juhatajana tööd dr Haldja Kääri, kes oli sellel ametikohal 25 aastat, kuni 1977. aastani. Haigla raviala juhatajaks oli sel ajal dr Elli Ratnik (1951-1978). Kateedri juhataja oli aastail 1954-1958 dotsent Zinaida Saar.

1958. aastal kateedri juhatajaks saanud dotsent Leida Keresega algas nn Kerese-periood, mis kestis 1975. aastani ja sealt edasi ka dotsent L. Sildveri kateedri juhatajaks olemise ajal. Seda perioodi iseloomustas aktiivne teaduse tegemine, mille krooniks oli mitmete väljapaistvate lastearstide kujunemine koos teaduskraadide kaitsmisega: Lia Sildver 1963, Lea Boston 1968, Aino Paves 1972, Maimu Kukk 1972, Malle Niit 1973, Ene Samarütel ja Tiia Soo 1974, Helju Tälli 1975, Anne Ormisson 1975.

1977. aasta tõi majja üsna suured muutused. Vaheldusid nii haigla peaarst kui ka kateedri juhataja.
Peaarstina asus tööle dr Kaljo Mitt (1977-1999), kateedri juhatajaks valiti dotsent Leo Tamm (1997-1985), raviala juhatajateks Endla Kööbi (1978-1999) ja Irja Lutsar (1982-1994).

1985-1991 oli kateedri juhatajaks dotsent Aino Paves ja 1991 asus kateedrit juhtima dotsent/ professor Tiina Talvik.

1. jaanuaril 2000, pärast 48-aastast vaheaega ühendati kliiniku juhtimine ja õpetamine uuesti ning lastekliiniku juhataja ametikohale valiti Tiina Talvik.
Õppetooli raudvara jäi pensionile - ametist lahkusid, kuid jäid majja tööle Helju Tälli, Aino Paves, Tiia Soo. 1996. a tähistati dotsent Leida Kerese 80. juubelit.

Lastekliiniku 75. aasta sünnipäevaks 1997.a ilmus lastekliiniku ajalooraamat. 2002.a 80. aasta juubeliks anti välja teine kogumik. 2007.a tähistas lastekliinik oma juubelit - 85 sünnipäeva - piduliku konverentsiga. Lastekliiniku 90. juubeliks ja N.Lunini maja 30. sünnipäevaks valmis Vahur Laiapea film "Lastekliinik 90, 1922-2012".  

Ükskõik millist nime ka lastekliinik on kandnud, on tema eesmärgid olnud ikka samad: võimalikult hea tervise kindlustamine igale lapsele ja haiguste põhjuslik diagnoosimine; põhjendatud ja efektiivne ravi; krooniliste haigustega ja puuetega laste arendus- ning taastusravi; üliõpilaste õpetamine kaasaegsel tasemel; arstide täiendõpe ja teadusuuringud.

Lastekliinikus on välja kujunenud teotahteline tippspetsialistide meeskond. Dissertatsioone on kaitsnud: Oivi Uibo 1994, Heli Grünberg, Maire Vasar ja Kaja Julge 1998; Katrin Õunap, Anneli Beilmann, Heili Varendi (Tartus) ja Pilvi Ilves 1999; Anneli Kolk ja Heili Varendi (Stockholmis) 2001.

Oktoobrist 2003 asus lastekliinikut juhtima prof Vallo Tillmann koos direktor Iisi Saame ja ülemõe Ülle Pandiga.

2006.aastast on direktor Marika Kirss ja sama aasta oktoobrist ülemõde Evelyn Evert. 

2009.aastal töötab lastekliinikus 213 inimest: 52 arst-õppejõudu, 25 taastusravispetsialisti, 78 õde, 48 hoolduspersonali ja 10 muud töötajat.

Kogu lastekliiniku personali ustavus ja pühendumus kutsetööle on muutnud kliiniku edukaks lapse- ja perekeskseks asutuseks.