Afganistani projekt sai minu jaoks alguse umbes aasta tagasi, kui viibisin reservohvitseride baaskursusel ja kohtusin kolonelleitnant doktor Kersti Leaga, kes tegi mulle ettepaneku osaleda Eesti kirurgiameeskonna töös.
Ettepanekuga nõustumine ei vajanud pikemat kaalumist. Aimasin ette, et tegemist on ainulaadse võimalusega saada suurepärase erialase ja miks mitte ka elulise kogemuse osaliseks. Lisaks tundus pakkumine ka korraliku väljakutsena – töötamine sõjakoldes, Briti meditsiinisüsteem, elamine sõjaväelaagris, teine keelekeskkond – need pakkusid pinget. Ka peresisesed läbirääkimised ei olnud pikad. Kuna minu abikaasa on samuti arst, mõistis ta kohe, milline erialane arenguvõimalus on küsimuse all.
Eesti Kaitsejõud on tegelenud aastaid Eesti esimese sõjaväekirurgia meeskonna Afganistani lähetamise projektiga. Suur ja oluline osa selle projekti õnnestumises on doktor Tiit Merenil ja doktor Jaan Kirsil, tänu kellele oleme Afganistanis täieõiguslikud meeskonnaliikmed.
Meie meeskonna ettevalmistus algas umbes aasta enne äralendu. Briti kolleegidega sai kokku lepitud, et läbime täpselt samasuguse ettevalmistuse nagu nende sõjaväemeditsiinisüsteem ette näeb selliste missioonide korral. Vajalike koolituste hulka kuulusid kaks meeskonnatöö koolitust Briti sõjaväemeditsiini väljaõppekeskuses Yorki lähedal Strensallis Queen Elizabeth Barracs ( QEB ). See koht on unikaalne selle poolest, et sinna on ehitatud analoogne R3 haigla nagu Camp Bastionis. Kogu haiglaruumide paigutus ja meditsiinitehnika on identne Afganistanis asuva haiglaga. Kõik see on vajalik, et meeskond, kes missioonile läheb oleks juba eelnevalt tuttav kogu süsteemiga. Nendel õppustel osalesid endised sõjaväeveteranid, kes olid patsientide rollis ning meie mängisime läbi erinevaid meditsiinilisi situatsioonülesandeid. Londonis tuli läbida MOST (Military Operational Surgical Trauma) kursus, mis toimus Briti Kuninglikus Kirurgia Akadeemias (The Royal College of Surgeons) ning Eestis BATLS (Battlefield Advanced Trauma Life Support) koolitus, mis toimus Tartu Sõjakoolis.
Meie kirurgiameeskonda kuuluvad: dr Jaan Tepp (üldkirurg), dr Jaan Kirss (üldkirurg), dr Alo Kullerkann (traumatoloog–ortopeed), dr Lauri Kõrgvee (anestesioloog) ja õde Annika Noorkõiv (anestesist).
Camp Bastioni sõjaväebaas asub Helmandi provintsis Lõuna-Afganistanis. Tegemist on koalitsioonijõudude ühe tugipunktiga, siin leidub peamiselt Briti ja USA sõjaväelasi, aga ka Eesti, Taani ja Gruusia omi. Tänaseks on Bastion arenenud kolmeks suureks telklinnakuks, milles elab üle 30 000 inimese. Kogu taristu on üles ehitatud igati kaasaegselt ja läbimõeldult. Siin on toimiv bussiliiklus, esmaseid vajadusi rahuldav kaubandusvõrk koos kohaliku turuga. Olemas on postkontor ja telk-kirik, igas linnakus on söökla ja treeningsaal. Kuigi Bastion paikneb kõrbealal on siin siiski olemas voolav vesi ja head pesemisvõimalused. Rohke vedelikutarbimine on siin loomulik, kuna päevasel ajal on temperatuur 30-50 kraadi vahel. Sõduritel, kes täidavad väliülesandeid ja on täisvarustuses kulub vett kuni 12 liitrit ööpäevas.
Camp Bastion Role 3 haigla toimimise eest vastutavad Briti maa -, õhu- ja merevägi ning nende koosseisus olevad meedikud või reservis olevad meedikud. Tänasel päeval töötab haigla brittide ja ameeriklaste tihedas koostöös. Hetkel on haiglapersonali suurus u 200 inimest. Haigla varustatus on olusid arvestades väga hea ja tundub, et ressursid on piiramatud.
Erakorralise meditsiini osakonnas on 8 traumahaige vastuvõtu lauda vastava varustuse ja traumameeskonnaga. Operatsiooniplokis on 4 operatsioonilauda, 14 kohaline intensiivravi ning 5 tavaosakonda. Radioloogiateenistus ja laboriteenistus on väga kaasaegsed. Kasutusel on lisaks tavaröntgenile veel 2 kompuutertomograafi. Operatsiooni ajal on võimalik kasutada fluoroskoopiat. Eraldi tuleks mainida vereteenistust – aasta jooksul kuluvat siin 7% kogu Suurbritannias kogutavast verest. On tavaline, et nt kahe ja enama jäseme amputatsiooni korral kulub 20-30 liitrit verepreparaate. Osalesin ise patsiendi ravis, kellele kanti üle kokku 70 ühikut erinevaid verepreparaate.
Milliste vigastustega siin tegeletakse ja mida tähendab Role 3 haigla? Tänapäeva sõjavigastused on seotud suure purustava energiaga, kas killu (enamasti IED-Improvised Explosive Device) või kuulivigastusega, siis selliste haavade käsitlus erineb põhimõtteliselt palju sellest, mida oleme harjunud nägema tsiviilelus. Sellised vigastused vajavad korduvaid operatsioone, mida planeeritakse kas 24 tunni või 48 tunni pärast kui haige üldseisund on stabiliseerunud. Kuna abi antakse ka tsiviilelanikele, siis ei ole haruldased põletushaavad, noatorkevigastused ja rasked liiklustraumad.
Meie meekonna üldmuljed on igati positiivsed ja motivatsioon kõrge. Briti ja Ameerika kolleegid on meid siin igati positiivselt vastu võtnud ning tunneme ennast täieõiguslike sõjaväehaigla meeskonna liikmetena
Dr Lauri Kõrgvee
Eesti kirurgiameeskonna anestesioloog