28. augustil kaitses doktoritöö psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna arst-õppejõud Innar Tõru teemal ,,Serotonergic modulation of CCK-4-induced panic" („CCK-4 poolt indutseeritud paanikavastuse serotonergiline modulatsioon").
Paanikahäire, üks põhilistest ärevushäiretest, on sage ning tõsine probleem. Vaatamata intensiivsele uurimisele, on paanikahäire aluseks olevad neurobioloogilised mehhanismid ebaselged. Paanikahäire ja paanikahoogude uurimisel on muuhulgas rakendatud erinevaid eksperimentaalseid mudeleid, sh paanikahoogude esilekutsumist koletsüstokiniini tetrapeptiidiga (CCK-4). Paanikafenomeni paremaks mõistmiseks on uuritud ka CCK ning teiste neurotransmitterite, sealhulgas serotoniini, millel arvatakse olevat paanikavastane toime, interaktsioone.
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli täiendavalt hinnata serotoniini moduleerivat rolli CCK-4-tingitud paanikavastusele paanikahäirega haigetel ja tervetel vabatahtlikel. Lisaks aju serotoniintaseme otsese farmakoloogilise manipuleerimise mõjule uuriti ka mõnede hüpoteetiliselt oluliste taustafaktorite (mõnede serotonergiliste geenide variatsioonide ning aju serotoniini transporteri süsteemi) võimalikku rolli. Dissertatsiooni põhiosa moodustasid neli uuringut.
Esimene uuring näitas, et tsitalopraamiga (SSTI) ravitud paanikahäirega haigetel ei kaotanud aju serotoniinitaseme ajutine alandamine (trüptofaani depletsiooni abil) neil CCK-4 provokatsioonil avaldunud tsitalopraami paanikavastast toimet. Teises uuringus tervete vabatahtlikega ei alandanud ravi SSTI estsitalopraamiga, erinevalt paanikahäirega haigetest, kelle puhul ravi serotonergilise antidepressandiga oli nõrgendanud CCK-4-tingitud paanikavastust oluliselt enam kui platseebo, paanikahoogude sagedust. Tulemused osutasid, et aju serotoniinitaseme muutmine CCK-4-tingitud paanikavastust oluliselt ei mõjuta, seades kahtluse alla oletuse, et antidepressantide paanikavastane toime sõltub vahetult sünaptilise serotoniini tasemest. Ka viitasid tulemused, et platseeboefektil ning korduval provokatsioonil tekkival desensibiliseerumisel võib CCK-4-tingitud paanikavastusele olla arvatust olulisem roll, muutes küsitavaks sedalaadi eksperimentaalse provokatsiooni kasutamise näiteks uute paanikavastaste ravimite testimisel.
Kolmas uuring hindas võimalikke seoseid CCK-4-tingitud paanikavastuse ning 9 varem paanikahäirega seostatud geenipolümorfismi (mitmed serotoniinisüsteemi reguleerivad geenid) vahel. Tulemused osutasid võimalikule seosele ühe trüptofaani hüdroksülaasi II isovormi geeni polümorfismi ning CCK-4-tingitud paanikavastuse vahel tervetel naistel. Neljas uuring hindas serotoniini transporteri sidumisvõimet paanikahäirega haigete ja tervete erinevates ajupiirkondades. See oli paanikahäirega meestel oluliselt kõrgem 13-s uuritud 20-st ajupiirkonnast (mitmed neist seostatud paanikahäirega). Naiste puhul tervete ja haigete vahel erinevusi ei avaldunud. Tehtud uuringud toetavad oletust serotoniini olulisest rollist paanikafenomeni neurobioloogias. Leitud soolised erinevused võivad osaliselt seletada paanikafenomeni avaldumisel täheldatud meeste-naiste vahelisi erinevusi.
Innar Tõru
psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna arst-õppejõud
Kommentaar
Innar Tõru huvi psühhiaatria vastu ilmnes juba ülikooli õpingute ajal ning teadustöö vastu residentuuriõpingute päevil. Tänaseks võime Innar Tõru pidada juba kogemustega uurijaks. Tema osalusel on avaldatud 20 teadusartiklit ja neist 15 rahvusvahelise levikuga ajakirjades. Seega oleks publikatsioonide hulka arvestades võinud tema doktoriväitekirja kaitsmine toimuda ka varem. Eksperimentaalse uurimistöö läbiviimine kliinilises valdkonnas on väga ajamahukas ning eeldab väga head meeskonnatöö oskust selleks, et rakendada tänapäeval kättesaadavaid uurimisvõtteid nagu kuvamismeetodid ja geeniuuringud. Samas on eksperimentaalsete uurimistöödega saadud andmed väärtuslikud ja pakuvad huvi rahvusvahelisel tasemel ning soodustavad koostöö arendamist teiste uurimiskeskustega. Näiteks serotoniini transporteri kuvamisuuringud (PET) on läbi viidud koostöös Soome teadlastega ja on kasutatud Turu Ülikooli Haigla PET keskuse võimalusi. Hea koostöö on tekkinud ka teiste uurimiskeskustega, eelkõige David Nutt’i uurimisgrupiga Inglismaal. Erialaselt on Innar Tõru ennast täiendanud Bristoli Ülikoolis ja Londoni Psühhiaatriainstituudis. Innar Tõru pole mitte ainult edukas teadlane vaid ka kolleegide ning patsientide poolt väga kõrgelt hinnatud psühhiaater. Kindlasti on oma osa tema saamisel heaks arstiks olnud huvil kliinilise teadustöö vastu.
Prof Veiko Vasar
psühhiaatriakliiniku juhataja