Laste, lapsevanemate ja tervishoiuteenuse osutajate vastastikuseid õigusi ja kohustusi tervishoiuteenuste osutamisel reguleerivad peamiselt võlaõigusseadus (eelkõige § 766 lg 4) ja perekonnaseadus.


Seaduse kohaselt annab piiratud teovõimega isikute (st alla 18. aastaste isikute) puhul nõusoleku teenuse osutamiseks seaduslik esindaja niivõrd, kuivõrd patsient ise ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Seda, kas konkreetne patsient on võimeline temale esitatavast teabest aru saama ja selle alusel iseseisvalt kaalutletud otsuse vastu võtma, hindab tervishoiuteenuse osutaja. Taoline paindlik regulatsioon võimaldab tervishoiuteenuse osutajal arvestada konkreetse patsiendi ja situatsiooni eripärasid. Eriseadustest (nt raseduse katkestamise regulatsioon) võib siiski tuleneda eriregulatsioone – näiteks raseduse katkestamise puhul on üldjuhul vajalik kindlasti nii alaealise enda soov kui ka lapsevanemate või eestkostja nõusolek; neist ühe puudumisel tuleb olukorra lahendamiseks pöörduda kohtu poole.


Ingeri Luik TammeLapsevanemate otsustusõigus olukordades, kus laps ise ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, ei ole siiski piiramatu. Nimelt sätestab võlaõigusseaduse § 767 lg 4, et juhul, kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Kui lapsevanem keeldub eluohtlikus seisundis lapsele näiteks religioossetest tõekspidamistest tulenevalt vereülekande tegemisest (mida on ka Eestis juhtunud), siis võib lugeda lapsevanema otsuse lapse huve kahjustavaks – tervishoiuteenuse osutaja ei või seda otsust üldjuhul järgida ja peab vereülekande siiski tegema. Seda põhjusel, et eelduslikult on lapse huvides tema elu päästmine. Seega on seadusandja usaldanud sellistes olukordades lõpliku otsustusõiguse tervishoiuteenuse osutajatele.


Samas pole see, kas lapsevanema otsus on ilmselt patsiendi huvide vastane või mitte, alati väga üheselt määratletav. Näiteks on praktikas palju küsimusi tekitanud laste vaktsineerimine, vanematepoolne vaktsineerimisest keeldumine ja see, milline lähenemine on lapse huvides. Tavaliselt küsitakse lapse vaktsineerimiseks vanema nõusolekut ja keeldumise korral last ei vaktsineerita. Leian, et selline lähenemine on üldiselt põhjendatud, sest vaktsineerimata jätmine ei ole nii üheselt ja ilmselt lapse huvide vastane kui seda on otseselt eluohtlikus olukorras üldiselt tunnustatud ravivõtetest keeldumine. Samas aga tuleb arvestada ka teenuse osutamise laiemat konteksti ‒- juhul, kui lapse haigestumise risk oleks oluliselt tõusnud (haiguspuhang või epideemia) võrreldes tavaolukorraga, siis võib vaktsineerimata jätmine olla käsitletav lapse huvidega ilmses vastuolus olevana. Seega tuleb lapsevanema otsust hinnata alati konkreetsete asjaolude kontekstis.


Tänapäevaste erinevate peremudelite tõttu tekitab praktikas segadust ka see, kellelt alaealisele tervishoiuteenuste osutamiseks nõusolekut küsida – näiteks, kui lapsel on küll vanemad, kuid ta elab vanavanematega, kas siis piisab vanavanemate nõusolekust; kui ühes peres elavad elukaaslaste lapsed eelmistest kooseludest, kellelt siis nõusolekut tuleb küsida jne. Seadus sätestab selgelt, et nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks annab seaduslik esindaja. Seaduslikeks esindajateks on lapsevanemad või kohtu poolt määratud eestkostja. Seega kui vanavanemat või teist lapsega koos elavat isikut ei ole määratud lapse eestkostjaks, on lapse seaduslikuks esindajaks ikkagi lapsevanem sõltumata sellest, millised on lapsevanemate omavahelised suhted (kas nad elavad koos või lahus jne).

 

Ingeri Luik-Tamme
mag.iur.
vandeadvokaat
advokaadibüroo VARUL