Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinikumi Leht

Meedia on avalik ja halastamatu. Me kõik loeme seda ning sügaval sisimas teame, et kõik, mis seal mustvalgelt kirjas on, ei ole faktidel põhinev tõde. Ometigi usume, kasvõi hetkeks, kirjutatut. Miks? Sest artikli esmamulje ei tulene mitte faktidest, vaid heast ja soravast keelepruugist. Samal ajal võtab uue info töötlemine aega, lisame loetule oma teadmisi ja seejärel otsustame, kas ja kui palju on loetus tõde.

Oma erialast uudist lugedes oleme muidugi tähelepanelikumad. Olles harjunud artiklite usaldusväärsust hindama, teeme seda ka tavalise ajakirjandusega. Noorel kolleegil jääb aga taolistest lisateadmistest tihtipeale vajaka.

Lapse kasvades õpetatakse – oma pere probleemid lahendatakse kodus, mitte avalikkuse ees. Meditsiin on samuti ühine pere ning siin leiduvad probleemid tuleks lahendada oma ringkonnas, säästes patsiente ja ühiskonda, säilitades usku meedikutesse. Tänasel päeval on aga meditsiin jõudnud olukorda, kus meedia on üks väheseid vahendeid, mille kaudu oma häält kuuldavaks teha. Meediaühiskonnas kasvab üles põlvkond tulevasi arste, kelle arvates teismoodi ei olegi enam võimalik probleeme lahendada.

Kuid kui ühise laua taga sisulisi arutelusid ei toimu ja üksteisega suhtlemise ainsaks võimaluseks on ajakirjandus, siis kas saab mõista hukka neid ajakirjanikke ja meedikuid, kes püüavad teisiti olukorda paremuse poole suunata? Neid, kes panustavad oma aega ja energiat artikli kirjutamiseks, lootuses, et seda loeb peale teadliku kolleegi ka mõni ametnik? Kuigi negatiivsed sõnavõtud saavad rohkemat tagasisidet, siis soovin siinkohal kiita hea sõnaga neid arste, kes võtavad sõna meditsiini tuleviku teemadel, üritades alustada sisulist arutelu, millest meil vajaka on. Aitäh teile!

Viimasel ajal on meedias rohkelt juttu meditsiinist, töökoormusest ja elust päris arstina. Minul tulevase arstina on väga raske lugeda, kuidas kogenud kolleegid tõdevad nördimusega ühte probleemi teise järel ning paljudele neile on aluseks austuse ja mõistmise puudumine. Tulevasi arste õpetatakse austama patsienti, kuid olles jõudnud olukorda, kus riik ei austa arste, ei ole varsti enam ka arste.

Üldiselt põhineb ajakirjandus siiski faktidel. Ja faktide tõesuse ja vigade küsimus on ajakirjanduse üks olulistest kvaliteedinäitajatest, millega meediaorganisatsioonid ja ajakirjanikud ka tegelevad. Selle näiteks on nn vigade parandamise nupud (correction buttons) online-väljaannetel, vastulause võimalused ja just uudiste faktilise poole kontrollimiseks loodud toimetamise protsess. Iseasi on see, kuivõrd üha suuremas majanduslikus kitsikuses Eesti ajakirjandus vigade vältimise ja parandamisega suudab tegeleda.

Miks on meditsiin hädas vigaderohke ja sageli kallutatud kajastusega ajakirjanduses?

Ajakirjaniku ülesanne on „tõlkida" meditsiiniuudised tavainimesele arusaadavaks jutuks. Veelgi enam, ajakirjaniku ülesanne on leida üles need sündmused ja otsused, mis tavalist inimest mõjutavad. See nõuab professionaalsust: kriitilist kuulamisoskust (eksperdi kui allika poolt edastatu mõistmiseks), informatsiooni analüüsioskust ning väga head ja kiiret erialase teksti „tõlkimisoskust" artikliks. Ajakirjanduse õppejõuna võin öelda, et neid oskusi treenitakse aastaid. Samas on ajakirjandus nn „vaba" elukutse, mis ei nõua litsentse ja tegelikkuses tegutsevad kõrvuti professionaalsete ja hoolikate ajakirjanikega ka vähese ettevalmistusega ajakirjanikud (nö tänavalt tulnud). Ja lisaks – tohutu kiirustamine. Üha vähema inimressursiga töötavad erameedia toimetused survestavad ajakirjanike töö kvaliteeti. Ajakirjanikud üle Euroopa kurdavad seda. Nad tahaks, aga nad ei suuda süveneda.

Miks võimendavad arstid ise probleeme ja vähendavad avalikkuse usaldust?

See on üks ajakirjanduse toimimise paradokse. Ühelt poolt on ajakirjandust vaja selleks, et üldse toimuks avalik arutelu, et institutsioonide suletusele ja korruptsioonile vastu seista. See on üks põhjuseid, miks ajakirjandus räägib rohkem vigadest ja probleemidest, palju vähem aga sellest, mis on hästi.

Ja loomulikult, negatiivne pilt konstrueerib mitte ainult patsientide, vaid ka muude sihtgruppide jaoks tunnet, et: „küll on meie meditsiin vilets". Kusjuures, natuke maailmakogemust omavad inimesed teavad väga hästi, kui hea on tegelikult Eesti meditsiin. Ehk siis – isegi õigete ja kontrollitud faktide puhul ei pruugi olla tervikpilt tasakaalus, vaid on pigem kaldu negatiivse poole.

Käesoleva aasta septembris avalikustas Sotsiaaldemokraatlik Erakond internetis patsiendiseaduse eelnõu kutsudes huvigruppe üles selle kohta arvamust avaldama. Avaliku arutelu algatusena on selline initsiatiiv igati tervitatav, sest meditsiiniõiguse valdkonnas on mitmeid probleeme, mis vajavad reageerimist ja seda ilmselt ka seadusandlikul tasandil. Samas, Riigikogus menetlemiseks on eelnõu selgelt ebaküps. Sellest tulenevalt käsitlen ma mõningaid tähelepanu pälvinud eelnõu autorite ideid jättes normitehnilised nüansid ja regulatsiooni terviklikkusega seonduvad puudused kõrvale.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on eelnõu peamiseks eesmärgiks patsiendi ning tervishoiutöötaja õiguste, kohustuste ja tekkinud vaidluste lahendamise korra reguleerimine senisest arusaadavamalt. Nimetatud eesmärgist tulenevalt on eelnõusse koondatud erinevates juba olemasolevates seadustes sätestatud põhimõtted neid sisulises osas oluliselt muutmata. Idee ühest seadusest on hea, selline on ka üldine seadusloome trend. Samas on ebatõenäoline, et regulatsiooni tõstmine ühest seadusest teise muudaks oluliselt patsientide ja tervishoiutöötajate teadlikkust oma õigustest ja kohustustest või nende käitumistava. Selles osas on hoopis olulisem nii patsiendi kui ka tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine vastavate koolituste ja infomaterjali abil. Teadlikkuse tõstmist ei peaks käsitlema mitte „kütusena" vaidlustele vaid vastupidi - nii tervishoiutöötajate kui patsientide teadlikkus asjakohasest regulatsioonist peaks aitama vaidlusi ennetada ja vältida. Vastavat tõdemust kinnitavad ka ajakirjanduse vahendusel avalikkuseni jõudnud juhtumid, millest paljudes poleks mingit skandaali kui nii asjaosalised kui ka lugejad oleksid kursis seaduse regulatsiooniga.

Arsti või haigla vastu kohtusse pöördumisel mängivad rolli mitmed erinevad aspektid. Esiteks loomulikult objektiivne aspekt ehk see, kas arstiabi tegelikult oli nõuetekohane ja kas nõudel üldse on õiguslikku alust, aga vähem tähtsam ei ole ka emotsionaalne aspekt. Emotsionaalse aspekti võiks kokku võtta lausega, et lisaks sellele, et teenus peab kvaliteetne olema, peab see ka kvaliteetne näima.¹ Näivuse ja nõude esitamise vahel tundub kohati olevat isegi tugevam seos kui nõude õigusliku põhjendatuse ja nõude esitamise vahel.

Kuna patsient ei oska enamustel juhtudel hinnata teenuse kvaliteeti, siis ta kujundabki oma arvamuse selle põhjal, mis mulje talle teenuse osutamine jättis, mida teine arst talle osutatud arstiabist arvab jne. Kogemuse põhjal võib väita, et nii objektiivsest kui ka emotsionaalsest aspektist on üheks kõige olulisemaks vahendiks nõude esitamise tõenäosuse vähendamisel, patsiendi teavitamine ning temaga suhtlemine.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata teavitamisele juhul, kui ravis või diagnoosimisel kasutatakse üldtunnustamata meetodit. Üldtunnustamata meetodiks võib olla ravimite kasutamine mitteregistreeritud näidustusel (silmahaiguste ravis kasutatav vähiravim jne), ravijuhendist kõrvale kaldumine jms. Igal juhul tuleb üldtunnustamata meetodite kasutamisel informeerida patsienti sellest, et tegemist on üldtunnustamata meetodiga ja küsida selle kasutamiseks ka eraldi nõusolekut. Teavitamata jätmise õiguslikuks tagajärjeks võib olla ravitegevuse kvalifitseerimine lubamatu, omavolilise ravina. Teavitamata jätmise teiseks tagajärjeks võib aga olla see, et patsient hakkab arvama, et ta sai valeravi ja tema terviseprobleemid on põhjustatud arsti tegevusest, mitte tema pikaajalisest haigusest: "Vaegnägijad kinnitavad, et ei teadnud, mida täpselt ja miks neile silma süstiti. Ainus, mida öeldi, oli see, et pärast tuleb nägemine tagasi. Et tegu oli hoopiski soolevähi raviks mõeldud preparaadiga, tuli neile hiljem täieliku üllatusena. /.../ Kurja kirjavahetust on kahe lapse isa viimasel ajal kõvasti pidanud, sest tema sõnul röövisid talt silmanägemise hooletud arstid, mitte aga 20 aastat väldanud suhkruhaigus nagu ametlik versioon kinnitab."²