Avaleht Arvamus
Arvamus
Perearstide Selts tähistas 25. tegevusaastat Prindi
Neljapäev, 22 Detsember 2016 09:05

lk8 Laura KaljurandDetsembrikuu alguses tähistas Eesti Perearstide Selts 25 aasta möödumist seltsi asutamisest Tartus, kui 3. detsembril 1991. aastal võeti vastu otsus, et uusi perearste hakatakse ette valmistama ka Eestis. Liidu tegutsemisaastate jooksul on alus pandud praegu toimivale esmatasandi arstiabisüsteemile ning 25 aastat on olnud ühtlasi aeg, mis peagi toob endaga kaasa põlvkonnavahetuse arstkonna seas. Kliinikumi Leht küsis vastselt peremeditsiini eriala residendilt dr Laura Kaljurannalt, kes on ka residentide esindajaks Eesti Perearstide Seltsis, mida „uus põlvkond“ peremeditsiini käekäigust arvab.


Dr Laura Kaljurand, miks te valisite peremeditsiini residentuuri?
Otsus astuda just peremeditsiini residentuuri tuli minu jaoks väga lihtsalt. Olles kuuenda kursuse praktika aasta käigus näinud tööd nii erakorralises osakonnas, haiglas, kui ka tubli perearsti kabinetis, sain kiiresti aru, et enim tunnen end kasulikuna just viimases. Minu enda vaadetega ühtib täielikult idee, et korralik haigusennetus, krooniliste haigete õige ja tähelepanelik jälgimine on see, mis viib Eesti meditsiini edasi. See muudabki tervishoiusüsteemi jätkusuutlikumaks – vähendab erakorralise abi ja hospitaliseerimise tarvidust, suurendades abi kättesaadavust neile, kes seda tõesti vajavad. Pean enda eesmärgiks pikendada oma patsientide tervena elatud eluaastaid.


Vahel kiputakse vastandama eriarste ja perearste, kuigi mõlema poole esindajad seisavad ühise eesmärgi ehk hea tervise ja elukvaliteedi eest. Kas see vastasseis on pigem legend või tegelikkus?
Esiteks tooksin välja, et ka perearst on eriarst, kes läbib oma eriala residentuuri ning sellega teenib välja eriarsti tiitli. Perearstide ja haiglas abi pakkuvate arstide vahel on kahjuks tõesti mõningane vastasseis. Minu silmis on see seotud kehva arstiabi korraldusega – ei ole täit selgust, kes, kus ning millisel määral peaks patsiendi probleemidega tegelema. Samuti on rahastamissüsteem ebatäiuslik ning kohati ebaloogiline – soovitakse suuremat panust esmatasandilt, ent sinna panustada ei taheta. Lisaks võetakse rahastust vähemaks ka haiglatelt. Sellises olukorras on ju loomulik, et tekib vastasseis, mitte õelusest, vaid puhtalt vajadusest praeguses keskkonnas pinnale jääda.


Ladusa koostöö harjutamiseks eriarstide ja perearstide vahel annab võimaluse näiteks e-konsultatsioon. Kuidas teile tundub, kas e-konsultatsioon kiirendab patsiendi haigusloo jõudmist eriarstini?
E-konsultatsiooni idee on suurepärane. Sageli on perearstil dilemma, kas pigem saata patsient edasi või ei ole see vajalik. Taoline dilemma laheneb pigem patsiendi edasi saatmisega. Nii aga pikenevad ravijärjekorrad, väheneb arstiabi kättesaadavus. E-konsultatsioon on väga hea viis kiirema nõustamise saamiseks ja järjekordade lühendamiseks. Selle hea idee efektiivseks elluviimiseks on vaja siiski veel pingutada. Kohati tundub, et haiglasiseselt ei ole päris täpselt kokku lepitud, kelle ülesanne on e-konsultatsioonidele vastata, mistõttu jäävad osad saatekirjad vastuseta. Alati ei peeta kinni ka vastamiseks ettenähtud ajast. Lisaks on paraku ka erialasid, kus ei peeta vajalikuks taolise süsteemi juurutamist, tuues põhjenduseks pöördumatu vajaduse patsienti oma silmaga näha. Ootan väga, et e-konsultatsioon läheks täies mahus tööle ning suureneks ka erialade valik, kellelt on võimalik e-konsultatsiooni saada. E-konsultatsiooni edasiarendusena näeksin süsteemi, kus enne erialaarstile pöördumise planeerimist saadetaks kõikide patsientide saatekirjad vastavasse osakonda ning seal otsustataks, kas ja kui kiiresti patsient abi vajab ja leitaks talle ka sobiv aeg. Selline süsteem ei ole utoopia, sest Soomes see juba töötab ning arstid ja patsiendid on sellega pigem rahul.


Perearstide selts on tegutsenud 25 aastat, paaril viimasel aastal räägitakse aga uuesti esmatasandi arstiabi muutmisest ning selle jätkusuutlikkusest – mida see täpselt tähendab?
25 aasta jooksul on peremeditsiin olnud pidevas arengus, parandatud on koostööd haiglatega ning selgitatud ka patsientidele nii perearsti kui ka pereõe rolli tervishoiusüsteemis. Kuid töö esmatasandi arendamisega ei lõppe ilmselt kunagi, alati on võimalik midagi parandada. Hetkel peetakse suureks murekohaks esmatasandi jätkusuutmatust pisemates paikades tekkiva perearstide puuduse tõttu. Arusaadavalt eelistavad noored võtta nimistuid suuremates keskustes, kus haiglaabi ja uuringud on kättesaadavamad ning on kolleege, kellega nõu pidada. See on aga viinud olukorrani, kus maakondades konkursid nimistutele luhtuvad, Tallinnas ja Tartus aga on konkurss tihe.

 

Kuidas nn vanemad olijad suhtuvad peremeditsiinis kätte jõudvasse põlvkonnavahetusse?
Mina isiklikult olen kuulnud peamiselt positiivseid kommentaare. Rõõmustatakse, et tulemas on palju „säravsilmseid noori”. Siiski on ka mure, et põlvkonnavahetus toob endaga kaasa perearstiabi kaugemaks jäämise, sest noored ei ole huvitatud väiksemates kohtades töötamisest ning eelistaksid toimetada keskustes.


Kas loodavad esmatasandi tervisekeskused võivad tuua lahenduse arstiabi kättesaadavuse osas väljaspool Tallinna ja Tartut?
Usun, et esmatasandi tervisekeskused praeguse ideekavandi järgi peaksid parandama esmatasandi abi efektiivsust ning kindlasti on patsiendile ja ka arstile mugavamaks lahenduseks. Kättesaadavuse paranemist on keeruline hetkel hinnata – paljud avaldused tervisekeskuste loomiseks on esitatud suuremates keskustes või nende läheduses paiknevate arstide poolt, seega mõju pisematele paikadele võib olla vähene. Kui aga riigil õnnestub parandada infrastruktuuri ja haldusreform õnnestub igakülgselt, siis loodetavasti paraneb ka kättesaadavus. Lisaks näen võimalust väiksemates kohtades abi kättesaadavuse parandamiseks selles, kui loodavatel tervisekeskustel oleks kasumlik luua teine tegevuskoht maakonna keskusest väljaspool. Seal käiks tervisekeskuse arstid korra või paar nädalas, mis võiks katta väiksema populatsiooniga asulate vajaduse ning parandada kättesaadavust.


Kui suurt kõlapinda saavad seltsis residentide ettepanekud/arvamused?
On väga suur rõõm tõdeda, et residentide arvamust võetakse väga tõsiselt. Meid kutsutakse kaasa lööma kõikvõimalikes esmatasandi muutusi puudutavates mõttetubades ja kohtumistel. Rõhutatakse, et noored on need, kellele uut süsteemi ehitatakse. Meid ootab alati väga soe vastuvõtt ning suure huviga kuulatakse, milline on meie nägemus ja soovid tulevikus planeeritavate muutuste osas.


Milline võiks olla Eesti peremeditsiin järgmise 25 aasta pärast, sealhulgas koostöö haiglas töötavate arstidega?
Ma loodan, et 25 aasta pärast töötab meditsiinisüsteem enam ühtse tervikuna. On paremini jaotunud ülesanded erinevate etappide vahel ning on suuremad koostöövõimalused esmatasandi ja haiglate vahel. Loodetavasti saab tulevikus Eesti meditsiin olema tõeliselt patsiendikeskne, et nähtaks liikuva paberitöö taga ka inimest tervikuna.

 

Dr Laura Kaljurannale esitas küsimused Helen Kaju

 
Perearstid ja usaldus Prindi
Neljapäev, 24 November 2016 09:11

lk3 Ruth Kalda“Eestis ei taheta mingil põhjusel perearste usaldada, kuid kui seda õnnestuks muuta, tooks see mitu miljonit kokkuhoidu,“ väitis Andrus Loog hiljuti “Vabariigi kodanikes”.


"See tähendab, et mingil põhjusel – mulle tundub, et see on ajalooline põhjus – ei taheta perearste usaldada ja me näeme igapäevaselt väga palju selliseid patsiente /.../ see on 60–80 protsenti, kelle puhul võiks öelda, et perearsti antud soovitused on olnud täiesti adekvaatsed, patsiendil oleks olnud vaja neid järgida. Ja eriarsti visiit tähendab, et ta kordab üle, mis perearst on juba öelnud," märkis dr Loog.


Valisin Andrus Loogi arvamuse lihtsalt üheks näiteks, aga olen ka ise sellist arvamust kuulnud nii teistelt eriarstidelt kui ka meediast. Kas selline arvamus põhineb objektiivsetel uuringutel või on see siiski vaid pelgalt subjektiivne ja tegelikkusest kaugel?


TNS Emoriga koostöös läbi viidud Eesti elanike uuring näitas, et 2015. aastal usaldas 89% Eesti elanikkonnast oma terviseküsimuse lahendamisel perearsti ja pereõde. Võrreldes 2014. aastaga on usk perearsti asjatundlikkusesse kasvanud 84%-lt 90%-le. Viimase aasta jooksul perearsti külastanutest on perearsti teenusega rahul 91% külastanutest. Pereõega on rahulolu isegi kõrgem – 93%. Sealjuures on rahulolu eriarstiga täpselt sama e 91%, haiglaraviteenusega on rahul 89% ravil viibinutest ning kiirabiga rahul 86% kokkupuutunutest. Uuringust selgub veel, et 79% usub, et perearst suudab teda aidata enamikus terviseküsimustes. Seega ei saa kuidagi väita, et patsientide usaldamatus on oma perearsti suhtes kõrge.


Tuleme korraks tagasi dr Loogi poolt öeldud lause teise poole juurde, mis ütleb seda, et 60– 80% juhtudest ei peakski patsient erialaspetsialisti juurde edasi saadetama, sest perearsti poolt on kõik õigesti tehtud. Eelpooltoodud EMORi uuringu andmetel oli eriarsti juurde suunatud 60% perearsti juures käinutest, sealjuures pooled neist patsiendi enda soovil ja initsiatiivil. Kas need pooled, kes suunamist ise soovivad, ei usalda oma perearsti?


Usalduse tekkimine on pikk protsess, kus mängivad oma rolli nii esmamulje kui samm-sammult ülesehitatav suhe. Perearstid on sellist suhet saanud üles ehitada nüüdseks 25 aastat. Uurijad on leidnud, et usalduse tekkimist mõjutab alateadvus, suust suhu levinud arvamused, hoiakud, teiste poolt öeldu. Nii nagu usaldus võib tekkida isegi enne kui inimesega kohtutakse, võib see ka enne kohtumist juba kadunud olla. Väga palju halba saab usalduse kaotamiseks ära teha selliste üldiste hinnangutega nagu „perearstid on rumalad”, “perearstid ei tea midagi”, “perearstid hoiavad raha kokku” jne. Mitmed meie eriala noored säravad residendid on rääkinud, et olles residentuuri käigus haigla tsüklites, on imestatud, kuidas küll sellised targad ja säravad noored perearstiks on soovinud saada? Mõni aeg hiljem aga liigitatakse need “säravad noored”, keda ise õpetati ja juhendati, ikkagi “perearstid on rumalad” hulka. Siin on kaks sildistavat hoiakut: üks väljendab usku, et perearstiks soovivad saada vaid need, kes kuhugi mujale ei kõlba, teine aga üldistab üksikute rumaluse kõigi kaela. Kui selliseid arvamusi laialt levitada ja pealegi veel ka patsientide kuuldes, siis pole ju põhjust imestada usalduse puudumise üle.


Oletame, et patsient on pääsenud eriarsti vastuvõtule põhjuseta, tema enda nõudmisel. Kui paljud eriarstidest ütlevad talle, et teie perearst on tubli, kõik on hästi tehtud, ta saab ravi jälgimisega hakkama, enam pole tarvidust eriarsti juurde tagasi tulla? Ilmselt avaldatakse perearsti suhtes pigem rahulolematust, aga seda ei mõelda, et patsient korjab sellest rahulolematusest üles signaali, et perearst on saamatu või rumal.


Meil on palju kroonilisi haigeid, kes on ajalooliselt harjunud käima oma haigustega eriarsti juures vastuvõtul, aga kelle kureerimisega saab tegelikkuses hakkama perearst. Miskipärast aga hoiavad seda ajaloolist sidet üleval ka eriarstid, kutsudes patsiente rutiinselt iga-aastaselt kontrollile. Olen korduvalt saatekirjale, mida patsient tuleb küsima, kirjutanud järgmise küsimuse: “Saan hakkama patsiendile vajalike uuringute ja analüüside teostamisega ning ravi korraldamisega. Kas Te ikka peate vajalikuks, et patsient pöörduks iga-aastaselt Teie juurde tagasi?“ Ma ei ole kahjuks sellele vastust saanud. Ma ise usun, et patsient usaldab mind küll, aga kui ikka eriarst ütleb, et tuleb tagasi tulla, ju siis nii ka peab.


Tuleksin tagasi EMORi uuringu juurde, mis ütleb, et tegelikkuses ollakse perearstidega samavõrra rahul kui teiste eriarstidega. Erinevust selles ei ole. On aga üks oluline erinevus – ma ise pole kunagi kuulnud perearstide poolt üldistavat suhtumist, et kõik eriarstid on rumalad. Ma kutsuks üles probleeme lahendama, kui need eksisteerivad, konstruktiivselt, konkreetselt ning usaldust ja koostööd soosivalt. Vastasel juhul suurenevad järjekorrad eriarstiabisse ning koormus EMO-dele veelgi.


Ja vastupidi – iga patsiendi kuuldes perearsti kohta tehtud tunnustus võiks pigem mõjutada neid edaspidi pöörduma pigem oma perearsti poole.

 

Lugupidamisega
Professor Ruth Kalda
Tartu Ülikooli Peremeditsiini ja Rahvatervishoiu Instituudi juhataja

 
Arstitudengi mõtted organidoonorlusest Prindi
Reede, 01 Aprill 2016 07:21

lk8 Anu ParveloEestis kehtib süsteem, kus iga inimene võib oma elu jooksul langetada otsuse, kas ta soovib olla organidoonor või mitte. Selleks saab minna e-tervise leheküljele ja digiallkirjastada tahteavaldus või varuvariandina printida välja doonorikaart ning seda rahakoti vahel kaasas kanda. Tegelikkuses, kui õnnetus juhtub, langetavad otsuse kadunu sugulased. Meie süsteem on seega lähedaste keskne: kadunu pere langetab otsuse, millega pereliikmed ise suudavad edasi elada.

 

Leinava inimese otsustus- ja keskendumisvõime on häiritud ning on suurem võimalus, et sel ajal langetatud otsuseid hiljem kahetsetakse. Ometi oleme seadnud värskes kaotusevalus olevad inimesed situatsiooni, kus neil tuleb mõne tunni jooksul välja mõelda, mida endale kalli inimese kehaga teha. Sel hetkel eelistaksime langetada otsuse pärast rahulikku ja paaripäevast mõtlemisaega, kuid see pole kahjuks võimalik. Sellises situatsioonis on ka arstil keeruline teemat taktitundeliselt tõstatada.

 

Olukorda saaks vältida, kui inimesed räägiksid sellel teemal oma lähedastega, annaksid teada, mis on nende arvamus organidoonorlusest ja kuidas nad soovivad, et õnnetuse korral nende elunditega käitutakse. Enamik suuremaid usundeid pooldab organidoonorlust (ka Jehoova tunnistajad) ja eeskujuna näeme riike nagu Austria, kus 99% rahvastikust on nõus olema organidoonorid. Eestlastele on teema aga tabu, 2009. aasta uuringu järgi on ainult 17% inimestest organidoonorluse teemat oma perekonnaga arutanud, mis on Euroopa Liidus Läti järel kõige madalam tulemus1. Surm ei ole teema, mida oleks söögilauas kerge tõstatada või mainida telefoni teel. Vanarahvaski ju teadis, et hunti ei tohi kutsuda – nii välditakse kõiki surmaga seotud teemasid, sealhulgas ka organidoonorlust.

 

Lisaks kaasneb organidoonorlusega väga palju müüte ja teadmatust. Kuidas saame eeldada, et patsiendid avaldaksid oma soovi olla doonor, kui nad ei tea, kes organidoonor on, mis situatsioonis elundeid loovutatakse ja kellele tema organid lähevad. Levinud on ka valearvamus, et kui inimene on otsustanud hakata organidoonoriks, siis eluohtlikus olukorras ei pöörata enam tähelepanu inimese päästmisele ja esmatähtsaks muutub "varuosade" saamine. Meie olukorda kirjeldab ka fakt, et uuringu järgi on organidoonorluse seadustega kursis ainult 8% Eesti elanikkonnast.

 

Antud temaatika tuleks ühiskonnas laiemalt tõstatada ja võiksime kaaluda ka seaduste muutmist. Opt-in ja opt-out süsteeme on Euroopa Liidus järjest enam kõrvutatud. Eelmise aasta detsembris otsustas Wales esimese riigina oma süsteemi vahetada opt-out ehk eeldusliku nõusoleku kasuks. Kõige kõrgemad organidoonorluse arvud maailmas on just opt-out süsteemides, näiteks Hispaanias ja Belgias. Kindlasti ei saa sealset edu pelgalt süsteemi positiivse mõjuna vaadelda, väga olulist rolli mängib ka inimeste mentaliteedi muutmine teavitustöö abil. Tänu opt-out süsteemile on organidoonorlus neis riikides ühiskonnas aktsepteeritud osa, kuigi jätab samamoodi õiguse doonorlusest loobumiseks.

 

Suurbritannia aga kasutab opt-in süsteemi. Selleks, et panna inimesi antud teema üle mõtlema, on juhiloa taotlemisel lisatud küsimus, kas soovitakse olla organidoonor või lükatakse otsuse tegemine hilisemaks. Iga aasta liitub pool miljonit inimest organidoonorluse süsteemiga just seda teed mööda. Inimesele jääb sealjuures õigus oma valikut iga hetk muuta. Ühe küsimuse lisamine juhiloa taotlusesse või lisaküsimuse esitamine perearstikabinetis aitaks vältida olukorda, kus leinav pere peab võtma vastu otsuse väga pingelises olukorras.

 

Tegelikult ei saa öelda, et ükski süsteem on ideaalne ehk mistahes süsteemiga peab kaasas käima laialdane teavitustöö. Oleme Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga võtnud eesmärgiks tõsta aprillikuus nii arstitudengite kui ka ühiskonna teadlikkust organidoonorlusest – on oluline, et oma arvamusest lähedastele teada antaks. Juba ainuüksi pere keskel teema arutamine võib viia avalikkuse suhtumise muutmiseni ja rohkemate elude päästmiseni.

 

Anu Parvelo

 

1TNS Opinion & Social at the request of Directorate General Health and Consumers. 2010. Organ Donation and Transplantation. Brussels http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_333a_en.pdf

 

 

lk8 Katrin ElmetKatrin Elmet, arst-õppejõud anestesioloogia erialal: Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi initsiatiiv on väga tervitatav. Teada on, et doonorluse aktiivsus riikides on paljuski sõltuv ühiskonna hoiakust transplantatsioonimeditsiini suhtes, mille määrab informeeritus. Ülearu palju ei maksa loota seadusandliku korralduse peale. On vaid illusioon, et opt-out süsteemiga (eeldatava nõusolekuga) riikides on doonorite arv suurem. Statistiliselt on esitatud väga kõrget doonorluse poolt olevate inimeste osakaalu opt-out süsteemi korral. Paraku on need numbrid eksitavad – inimesed, kes ei ole oma eitavat suhtumist registreerinud, ei pruugi reaalselt olla nõus oma organeid loovutama. Nad ei pruugi doonorlusest üldse midagi teada.

 

Olenemata nõusoleku saamise õiguslikust regulatsioonist eksisteerib praktika, et lähedastega vastuollu ei minda. Isegi inimese positiivne tahteavaldus registris opt-in süsteemi puhul ei garanteeri doonorlust – kui lähedased on vääramatult vastu, siis doonororganeid ei võeta. Kõige vähem vajab transplantatsioonimeditsiin konflikti ühiskonnaga.


Nii ei jäägi muud üle, kui püüda inimesi informeerida ja mõtlema panna. Tööriistadeks siin oleksid hästi läbimõeldud kampaaniad ning harivad ja doonorlust positiivses võtmes käsitlevad meediakajastused. Doonorlus on ju annetamine, tahe head teha. Siin regulatsioonid palju ei aita.

 
Kuhu liigub transplantatsioonimeditsiin? Prindi
Esmaspäev, 26 Oktoober 2015 10:24

Ülemaailmse siirdamisregistri (World Transplant Registry, hõlmatud on 112 riiki) andmetel teostati 2013. aastal maailmas kokku 118 127 elundisiirdamist, neist 31 165 Euroopa Liidu liikmesriikides. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul katab see vaid 12% siirdamiste tegelikust vajadusest.


Kuidas edasi? Tuginedes k.a septembris Euroopa Elundisiirdamisühingu (European Society for Organ Transplantation) 17. kongressil kuuldule ja nähtule, jäid kõlama kolm võtmesõna – doonorluse areng, isikupõhised valikud ja innovatsioon.


Doonorlus
Ajaloost on teada, et esimene katse inimeselt pärinevate doonorelundite siirdamisel tehti juba 1933. aastal, paraku ebaõnnestunult, siirik ei hakanud funktsioneerima. Esimene edukas elundisiirdamine leidis aset 1954. a, mil USAs siirati neer ühelt geneetiliselt identselt kaksikvennalt teisele. Surnud doonoritelt eemaldatud elundeid hakati kasutama möödunud sajandi 60ndatel aastatel.


Sellest alates on käsikäes koesobivusuuringute ja immuunosupressioonravi arenguga jõutud järk-järgult teiste elundite – maksa, kõhunäärme, südame ja kopsude siirdamiseni.


Aastatega on oluliselt muutunud arusaamad, milliseid elundeid saab siirdamiseks kasutada. Kui nn marginaalsetelt doonoritelt (eakad ja erinevate kaasuvate haigustega inimesed) eemaldatud elundite kasutamine on paljudes siirdamiskeskustes juba igapäevane praktika ja elusdoonorite kasutamine ei piirdu ammu ainult neerusiirdamisega, siis nüüdseks käsitletakse võimalike doonoritena ka eutanaasia läbi surnud isikuid ning üha laialdasemalt võetakse kasutusele seiskunud südamega doonoreid, sh ka südamesiirdamiseks.


Viimastel aastatel on siiratavate elundite hulka lisandunud harknääre, magu, põrn ja reproduktiivelundid. Näiteks Rootsis on viimase 12 kuu jooksul sündinud siiratud emakaga naistelt kokku 4 tervet last.
Alates 2014. aastast loetakse OPTN/UNOS klassifikatsiooni järgi elundisiirdamiseks ka vaskulariseeritud komposiitsiirikute kasutamine.


Isikupõhine meditsiin
Suur osa sellest, kas siirdamine tervikuna õnnestub, sõltub juhusest, õnnest ja arstlikest valikutest. Karm statistika näitab, et igal aastal diagnoositakse maailmas kokku ca 50 tuhat elundisiiriku äratõuget.
Esimene raske valik tuleb teha juba elundite jaotamisel – iga doonorelund tuleks alati siirata just sellele ootelehe haigele, kes siirdamisest kõige rohkem kasu saab. Kuid kuidas seda teha, kuidas hinnata õigesti võimalikke riske ja kuidas mõõta eeldatavat kasu? Kas eelistada haiget, kes ilma elupäästva siirdamiseta elaks mõne tunni või päeva ning samas siirdamise edukus on kahtlane ja lootust eluea pikenemisele kõige rohkem mõni kuu? Või valida pigem see patsient, kes hetkel on veel üsna stabiilne ja kellel siirdamisjärgselt võiks eeldada aastatepikkust head prognoosi?

 
Sünnieelne diagnostika – eetika ja nõustamine Prindi
Esmaspäev, 27 Jaanuar 2014 11:08

Kai HaldreVastavalt kehtivale Eesti Naistearstide Seltsi juhendile loetakse sünnieelseks diagnostikaks loote või embrüo geneetiliste haiguste spetsiifiliste ja üldiste aspektide hindamiseks tehtavaid uuringuid. Invasiivne sünnieelne diagnostika kasutab uurimiseks invasiivsel meetodil (amniotsentees, koorionihattude biopsia) saadud loote materjali.


Elame ajajärgul, kus kogu maailmas on toimumas selle valdkonna paradigma muutus eesmärgiga vältida invasiivseid protseduure ning suurendada diagnoosimise täpsust. Tehnoloogia areng on olnud kiire ja tõenäoliselt oleme tänasel päeval tunnistajaks üleminekuperioodile, mil pole lõplikuna veel selge uute tehnoloogiate usaldusväärsus ning saadud informatsiooni tähendus. Selgeks mõtlemise faasis on ka mitmed eetilised küsimused.

 

Vastavalt Ülemaailmse Naistearstide Föderatsiooni (FIGO) eetikakoodeksile tuleb alati enne sünnieelset sõeluuringut ja diagnostikat loote võimalike geneetiliste haiguste osas naisi nõustada ja informeerida nendest tegevustest. Teave peab olema tõenduspõhine ja austama naise vaateid, lisaks on kõik uuringud rangelt vabatahtlikud. Muu hulgas tuleb selgitada kasutatavate tehnoloogiate olemust, eeliseid ja puudusi ning usaldusväärsust. Kõrvalekallete leidumisel on õigus oma raseduse osas otsustada vaid naisel endal, keegi ei tohi sundida või survestada naist tema otsustusvabaduses.

 

Sünnieelne diagnostika on üks eetiliselt keerukamaid valdkondi meditsiinis. Kui seda rakendada (nt üleriikliku programmina), siis esimene lihtne, aga ülioluline küsimus on: „Mis on sünnieelse diagnostika võimaluste juurutamise laiem eesmärk?" Kas anda naistele võimalus reproduktiivseteks valikuteks või on eesmärgiks hoopis "rahvatervise edendamine" – vältides puudega laste sündi hoiame kokku tervishoiukulutusi? Samas, kas viimasel juhul ei liigu me eugeenika suunas? Sünnieelse diagnostika rakendamine süvendab paratamatult diskrimineerimist, andes signaali, et puuetega inimesed ei peaks kuuluma ühiskonda. Sünnieelse diagnostika võimaluste loomise eesmärgiks saab siiski olla vaid naiste õiguste tagamine nende reproduktiivsele autonoomiale.

 

Uute meetodite (loote rakuvaba DNA määramine ema veres, kogu genoomi sekveneerimine jm) jõudmine uuringute faasist laialdasse kliinilisse praktikasse on ilmselt vaid aja küsimus. Samas, uute tehnoloogiate rakendamisega, kus informatsiooni hulk on varasemaga (tsütogeneetika, monogeensete haiguste diagnoosimine) võrreldes hoomamatu, saabuvad uued, seni veel lahendamata küsimused. Näiteks on mitmed organisatsioonid püüdnud sõnastada, millal on sünnieelse diagnostika kontekstis õigustatud loote kogu või osa genoomi sekveneerimine. Hetkel ühtne rahvusvaheline seisukoht puudub. Sünnieelse diagnostika lahutamatu osa on igale sammule eelnev põhjalik nõustamine. Kas traditsiooniline kontseptsioon informeeritud nõusolekust on siinjuures üldse rakendatav? Millist haritust see naiselt eeldab? Pole ju veel spetsialistidelegi selge uute tehnoloogiate kasutamisel saadud informatsiooni tähendus, järjest raskemaks ja tinglikumaks muutub piiri tõmbamine tõsiste ja mittetõsiste terviseprobleemide vahele. Jääb küsimus, kes selle piiri tõmbab? Sünnieelsete loote uuringute ja diagnoosimise juures on emotsionaalselt enim laetud küsimus, kuidas ja mil viisil me informatsiooni edastame ning raseduse võimaliku katkemise ja katkestamisega seonduvad aspektid. Samas võib tulevik ka siin tuua paradigma muutuse – ravimeetodite rakendamise võimalused lootel on tänapäeval suuresti piiratud, samas, edusammud geeniteraapias võivad teha üsasisese ravi võimalikuks ja kättesaadavaks ka seni ravimatute haiguste korral (nt teoreetiline võimalus mõjutada aju arengut 21. kromosoomi trisoomiaga loodetel jm).

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 1 / 5