Avaleht Arvamus
Arvamus
Müüdid e-sigaretist Prindi
Teisipäev, 10 Detsember 2013 15:20

31. mai on rahvusvaheline tubakavaba päev. Tuletame meelde ja hoiatame, et e-sigaret ei ole abiks suitsetamisest loobumisel ning selle kvaliteedi ja ohutuse kohta puuduvad andmed.

 

Kliinikumis on täheldatud patsientide ja personali hulgas elektrooniliste ehk e-sigarettide levikut ning seetõttu peab tubakaleviku piiramise töörühm vajalikuks sellele teemale tähelepanu pöörata.

 

E-sigaretid töötas välja ja patenteeris 2003. aastal hiina farmakoloog Hon Lik. Need ei ole „tavalised" sigaretid, sest neis puudub tubakas ning toodet esitletakse kui abivahendit suitsetamise mahajätmisel.

 

Vaatamata sellele, et elektrooniline sigaret ei sisalda tubakat ja mõnel juhul ka nikotiini, on Maailma Tervishoiu Organisatsiooni ametlik seisukoht, et e-sigaret ei ole suitsetamisest loobumise abivahend, vaid tegemist on suitsetamise asemel kasutatava vahendiga – seega suitsetamise jätkamisega.

 

WHO-l ei ole teaduslikku kinnitust toote ohutuse ja efektiivsuse osas. E-sigaretis kasutatavate ainete kantserogeensuse kohta puudub tõenduspõhine info ning samuti võib nikotiini sisaldus e-sigaretis kasutatavas vedelikus märkimisväärselt erineda.

 

Eesti ravimiameti seisukoht on, et kui e-sigareti padrun sisaldab nikotiini, siis kuulub toode ravimite hulka ning selle müük ilma vastava müügiloata pole seaduse kohaselt lubatud. Kui e-sigareti tarvikuna kasutatav padrun ei sisalda nikotiini, siis peab selle üle järelevalvet Tarbijakaitseamet. Samas Eesti ravimiamet hoiatab, et selliste toodete kasutamisel puuduvad garantiid kvaliteedi ja ohutuse kohta ning see võib kujutada tõsist ohtu kasutaja tervisele. Seetõttu, olgem ise vastutustundlikud ning teavitame riskidest ka patsiente.

NB! Kõiki suitsetajaid oodatakse endiselt suitsetamisest loobumise nõustamisele (SLN). Minna võib mitmekesi või üks ja ka ainult infot küsima. Võimalik on grupinõustamine ning nõustamine e-posti kaudu. Kliinikum toetab esimese suitsetamisest loobumise katse nikotiinsõltuvusravimite maksumuse.

Evelyn Evert

lastekliiniku ülemõde,

tubakavaba haiglakeskkonna töörühmajuht

 

Dr. Ülle Ani võtab vastu

Puusepa 8, kolmapäeviti kell 14.30, VI korrus, õpperuum Ü 607 (registreerimiseleht on uksel)

Riia 167, kopsukliiniku SLN kabinet, eelregistreerimine telefonil 731 8911.

 

Kommentaar

E-sigaretist selgituseks: WHO ametliku seisukoha alusel ei ole e-sigaret suitsetamisest loobumisel kasutatav abivahend. Tegemist on suitsetamise asemel kasutatava vahendiga – seega suitsetamise jätkamisega.

Ravimiametist: selleks, et ravimit registreerida, peab sellel olema näidustus: millist näidustust võiks e-sigaret taotleda? Kui eeldame, et taotletakse suitsetamisest loobumise abivahendina kasutamise näidustust, siis sel juhul peavad olema näidata uuringute andmeid, mis tõestaksid tema efektiivsust suitsetamisest loobumise abivahendina – niisugust tõestust ei ole!

 

E-sigaret on valmistatud suitsetamise asendamiseks.

 

Kui arvestada, nii nagu e-sigareti tootjad reklaamivad, et see peaks olema tervisele ohutum ja sisaldama ainult puhast nikotiini või isegi seda mitte, siis „puhta aine" tarbimine saab kehtida vaid juhul, kui inimene hingaks antud ainet sisse töötlemata kujul – st tõmbaks hingamisteedesse kapslis sisalduvat õlist vedelikku. See ei ole sobilik organismi anatoomiast ja füsioloogiast lähtuvalt. E-sigareti korral kasutatakse kapslis olevate ainete kätte saamiseks elektroonset töötlust – st nüüd lenduvad erinevad ühendid, mis vabanevad elektroonse töötluse käigus.

Kõigele lisaks: e-sigareti kapslis sisaldub suuremas koguses nikotiini võrreldes ühe sigaretiga – seega võib tekkida e-sigareti kasutamisel, ilma stopperita, olukord, mil nikotiinsõltuvus tugevneb veelgi.

 

Ülle Ani

Kopsukliiniku arst-õppejõud pulmonoloogia erialal

 
Ootused tervishoiule ühe patsiendi pilgu läbi Prindi
Teisipäev, 10 Detsember 2013 14:20

Microsofti looja Bill Gates on öelnud: "Sinu kõige rahulolematumad kliendid on kõige väärtuslikumad õppimise allikad".  Selles mõtteteras peitub tõde, mida meie teadvus tihti blokeerida püüab, sest võtame kriitikat liiga isiklikult ega näe selles õppimise ja arenguvõimalust.

Mul paluti jagada oma kogemust ja kirjutada sellest, mis on patsiendi jaoks meditsiiniteenuse juures oluline. Siinkohal vabandan ette mõningate terminite meelevaldse kasutamise pärast ning ka mõningate subjektiivsete üldistuste eest! Olgu rõhutatud, et tegemist on vaid ühe patsiendi subjektiivse arvamusega sooviga vähendada informatsioonilõhet MEIE kui patsientide ja TEIE kui teenuse pakkujate vahel. Ma pole rahulolematu klient B. Gatesi  mõttes, olen tänulik klient, aga püüan kriitiliste aspektide esiletoomisega panustada minu jaoks nii olulise asutuse töösse.

 

Mis on olulised patsientidele?

Ilmselgelt on patsientide ootuste spekter sama lai kui on erinevad inimeste mõtted ja ootused, kuid mõningaid üldistusi võib isikliku kogemuse põhjal teha:

 

Meditsiiniteenuse kvaliteet ja kättesaadavus

Maksuamet nõuab meilt kõigilt täpset ja viivitamatut maksude tasumist oma töötasust. Miks on siis nii arusaamatu, et inimesed ootavad ka samalaadset teenindust tervishoius? Selle eest on ta juba maksnud! Väga raske on patsiendil mõista, miks ta peab arsti vastuvõtule ootama nädalaid ja kuid. Samas leitakse kohe vaba aeg ja arst, kui maksad oma taskust lisa eravastuvõtu jaoks. Kuskil on siin kindlasti loogiline põhjendus, kuid see polegi oluline. See ei peagi maksumaksjat huvitama – tema ülesanne on vaid üks – teha jõukohast tööd ja maksta riigile lõivu selle tulult. 

Lisaks kättesaadavusele huvitab patsienti ka see, et kui  kiiresti ja mis tulemusega tema haigust ravitakse, kui palju teda jooksutatakse ja erinevaid dokumente nõutakse ning mitmes järjekorras seisma peab enne, kui teenust tarbima saab hakata.

 

Keskond palatis

Sattudes haiglasse, on esimene asi, mida märkame ruumide puhtus ja esteetilisus. Patsiendile on see oluline, kuid mitte ainult. Järgmisena märkame seda, milline varustatus on haiglas – kas voodi on piisavalt mugav ja funktsionaalne või kas isiklikud asjad on kenasti kappidesse pandud ning kas neid saab sealt ka mugavalt kätte. Lisaks sellele on oluline, kuidas me seal ennast tunneme. Kui ma 1991 aastal selgroo murruga haiglas viibisin, pidin palatit jagama patsientidega, kes käitusid ebaadekvaatselt. Üks üritas mulle öösel palatikapi peale tõsta, kahel pool voodit olid aga patsiendid, kes jõid "utkast" uriini ning ühel ööl toodi intensiivravi osakonnast tegelane, kes oli hommikuks koos minu jalanõudega haiglast põgenenud. Tean, et asjad on oluliselt paremaks läinud, kuid patsiendi ootused on jäänud samaks – iga adekvaatne patsient sooviks palatit jagada mõistlikult käituva inimesega. Ülaltoodud käitumismalliga patsiendid on hirmutavad ja võtavad öise une. Need peaks võimalusel teistest eraldama.
Olenevalt tervislikust seisundist võib väga tähtsaks osutuda ka privaatsuse vajadus. Kui patsient peab voodis "häda" tegema või seotakse tema intiimsetes kohtades haavu, siis on väga tähtis säilitada tema väärikus ja neid protseduure vahesirmidega varjata. Eriti ebameeldiv on, kui samal ajal juhtuvad patsiendi enda või naabrite külalised tulema. Vahesirmide või –kardinate nappust võib ka tänases haigla keskkonnas täheldada, isegi sidumisruumides! Kui paljud teist, kallid lugejad, sooviksid oma "tagapoole ilusid" koridorile eksponeerida ja kui väärikalt te ennast tunneksite? Vaid läbi empaatiavõime suudetakse mõista patsientide ootusi ja sellejärel ka vastavaid otsuseid läbi suruda.

 

Sotsialiseerumine
Tänapäeva "võrgustunud maailmas" külastatakse patsiente rohkem Facebooki "seinal" ja Twitteris kui palatiruumides. Seega on üha olulisem WIFI võrgu olemasolu. TÜ Kliinikumis on see olemas, kuid sellel pole igas palatis levi.

Jagatud mure on pool muret – seepärast inimesed jagavadki oma tervisliku staatust sotsiaalmeedias ja loevad hea tundega sõprade ja tuttavate toetusavaldusi.
Lisaks sellele pole harvad juhtumid, kus sotsiaalmeedia kaudu on sõpruskonnad aidanud leida rahalisi vm vahendeid õnnetuse tagajärjel raskesse seisundisse sattunud inimestele või siis lihtsalt head nõu või informatsiooni jaganud.

Interneti olemasolu haiglas on võimaldanud mul tööasjad kontrolli all hoida. Kui ma seda poleks saanud teha, oleksin olnud suure pinge all ja stressis ning ilmselt peale haiglas viibimist ka pidanud mitmete eskaleerunud probleemidega tegelema. Jah, igal pool ja iga meditsiinilise näidustuse puhul pole haiglas tööasjadega tegelemine soovitatav, kuid kindlasti on positiivne stressitaseme minimeerimine patsiendil.

 

Kõhutunne ehk toitlustus

Minu hinnangul on Kliinikumis toit viimastel aastatel oluliselt paremaks läinud, see jõuab nüüd patsiendini soojana. Samas võiks pöörata tähelepanu mõningatele negatiivseid assotsiatsioone tekitavatele pisiasjadele. Viimase 20 aasta jooksul pole muutust märgata toidu etteandmisel, serveerimisel ja ka näiteks kaerahelbepuder ning leib on sama kehv kui 1991. aastal. Ei ole vaja palju vahendeid, et need pisiasjad paremaks muuta ja lõigata ära meie mälupildist need assotsiatsioonid. Võibolla on see liialt idealistlik, kuid miks ei võiks toidu serveerimine ja serveerija haiglas seostuda meile rohkem restoraniga ja mitte mitmekümne aasta taguse haigla keskkonna ning maitsetega?! Inimese mälupildil ja assotsiatsioonidel on tugev mõju meie hetke heaolu tunnetusel.

 

Haigla personali suhtumine patsienti

Informatsioon. Väga oluline on patsiendi jaoks saada informatsiooni oma haiguse tõsiduse, ravi pikkuse ja võimalike komplikatsioonide kohta. Võibolla on seda palju oodatud, kuid patsiendile on kõige usutavam infot kuulda oma raviarstilt ja mitte õdedelt või hoolduspersonalilt. Tihti pole aga raviarst patsiendi jaoks kättesaadav, palatist "lennatakse läbi" sellise kiirusega, et äkki ei tulegi kõik mured-küsimused meelde. Ilmselt ei kujuta arstid ettegi, milliseid muremõtteid ja skeeme patsiendid oma peas infopuuduses genereerivad. Kas selline muretsemine on hea tervenemise protsessis?

Hooldusõdede pädevus ja käitumine on olulise tähtsusega haigla kuvandi ja patsiendi rahulolu tekkimisel. See on sama nagu pangas telleriga või bussis bussijuhiga suhtlemine. Meie arusaam panga ja bussifirma teenuse kvaliteedist tekib just nende "eesirinde" töötajate põhjal. Nii on ka hooldusõed esmased teenendajad haiglas, kelle koolitusse ja valikuprotsessi on ilmselgelt liialt vähe panustatud. Siibrit ja põrandat pesta oskab igaüks, aga oma asutuse esindajaks olemine nõuab juba oluliselt suuremaid suhtlus- ja käitumisoskusi. Olen näinud mitmeid häid hooldusõdesid, kes hoiavad patsientide enesetunnet kõrgel. Need on inimesed, kes tulevad palatisse, naeratavad ja küsivad, et kuidas täna tervis on, kas saan midagi teie heaks teha? jne. Paraku on aga mitmeid negatiivseid näiteid "ühmajatest" ja "mossitajatest", kes niigi kehvale enesetundele lisa pakuvad.

 

Mõistan haiglajuhte–saad täpselt sellise tasemega töötaja, millist palgataset saad pakkuda. Usun, et siin on aga mõtlemisainet ja olgu rõhutatud, et patsiendi jaoks on hooldusõdede pädevus ja käitumisoskus väga oluline, see loob ka kuvandi kogu haiglast tervikuna. See peaks minu arvamuse kohalselt ka haiglale oluline olema.

 

Kuvandi tekkimine ja pisiasjade olulisus. Usun, et kõik Kliinikumi töötajad soovivad, et asutuse kuvand oleks rahva seas positiivne. Turunduses täheldatakse, et teenuse kuvandi kujunemisel mängivad pisiasjad olulist rolli, sest me kunagi ei tea, milline meile pisiasjana tunduv aspekt mõnele kliendile olulist "peavalu" valmistab. Nendeks pisiasjadeks võivad olla seinakontaktide olemasolu voodi lähenduses (laadimist vajavaid seadmeid on ühe rohkem), WIFI levi ja kiirus, riiete panemise kohad (lukustatavad kapid), WC puhtus ja kaugus palatist, mööbli esteetilisus ja funktsionaalsus, külastusaegade paindlikkus ja palju muudki, sest pisiasjad loovad terviku ja võivad selle ka rikkuda. Usun, et haigla kuvand on subjektiivne nähtus, see ei võta alati arvesse meditsiiniteenuse tegelikku kvaliteeti ja arstide tubli tööd. See tekib patsientide subjektiivse kogemuse ja juttude põhjal ning on tihti mõjutatud üksikjuhtumite võimendumise teel läbi meedia või siis sotsiaalmeedia. Inimesed usuvad rohkem seda, mida naabrimees räägib kui seda, mida näitab statistika või mis on kirjutatud haigla kodulehel.

 

 Tanel Joost

Bakalaureuse kraad – Tartu Ülikool, avalik haldus

Alates 1991 a. kogemus patsiendina autoõnnetuse tagajärjel selgroovigastuse tõttu.

 Ettevõtluses alates 1995 a.

·        al. 1995 a. EQUA OÜ juhataja – haiglavarustuse ja –mööbli tootmine – www.equa.ee

·        al. 2004 a. Afterone OÜ juhatuse liige – CNC-treimistööd – www.afterone.ee

·        al. 2004 a. Oxford Engineering Eesti OÜ juhatuse liige – CNC-töötlemine – www.oxengest.ee

 

Muu tegevus ja tunnustused:

2010 – Euroopa Liidu programmi "Innovation 4 Welfare" projektide hindamise ekspert

2004 – 2005 - asepresident JCI Tartu

2002-2006 – Tartu linnavolikogu liige

1996-1999 – Tartu linnavolikogu sotsiaalkomisjoni liige

1994-1997 – Eesti Puuetega Inimeste Koja ja seadusloome komisjoni liige

TOYP 2003 laureaat – "The Outstanding Person of the Year 2003" – JCI Eesti

Aasta Ettevõtja 2012 laureaat – Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit

 

 
Arendusfond – palju villa vähese kisaga Prindi
Neljapäev, 05 Detsember 2013 14:09


Lehetoimetaja küsis juba teist korda, et mis kliinikumi arendusfondis uudist on? Hakkasime siis arutama nagu Tõnu Tepandi laulus, et peab ju ometi mõni uudis olema...


Alustuseks sellest, mis see arendusfond õigupoolest on? See on kliinikumi tsentraalne koolitusfond, millest finantseeritakse kliinikumi põhitegevusega seotud pikemaajalise tegevuskavaga või eelistatud valdkondade kulusid (töötajate subspetsialiseerumist välismaal; koolitaja kutsumist välismaalt; arendusprogrammide läbiviimist jne.). Arendusfondi vahendid kogunevad ravimiuuringute kümnisest.


Arendusfondi edulugudest rääkides tuleks alustada kopsutransplantatsiooni teerajajate koolitustest Viini ülikoolihaiglas (dr. Tanel Laisaar ja dr. Marget Savisaar), mis päädis kõigile asjaosalistele au toonud eduka siirdamisprogrammiga. Siirdamise rubriiki saab paigutada ka kirurg Jaanus Kahu sellesuvise koolituse Helsingis arendamaks organsiirdamise alast koostööd Scandiatransplantiga. Need viljad veel küpsevad.


Lisagem veel näiteid. Psühhiaatriakliiniku lasteosakonna töötajad süvenesid 2012.a. Stockholmis söömishäirete saladustesse. Omandatud kogemuse najal on psühhiaatriakliinikust saanud laste söömishäirete ravis vaieldamatu kompetentsikeskus Eestis.


Lastekliiniku EEG tehnikud rakendavad täna oma igapäevatöös Great Ormond Streeti haiglas õpitut (see on Suurbritannia kõrgeim ravietapp, kus tegeldakse ravile raskesti alluva epilepsiaga). Uute tervishoiutehnoloogiate rakendamisel on väga edumeelne olnud kõrvakliinik. Kliinikujuhataja Priit Kasenõmm õppis arendusfondi toel 2011. a. novembris Recklinghausenis kaasasündinud kõrvalesta defekte ja väliskuulmekäigu atreesiat kirurgiliselt ravima. Ja juba paar kuud hiljem 11.01.2012.a. sai „Postimees" maarahvast teavitada esimesest edukast operatsioonist. Artikli pealkirjaks pandi „Roidekõhrest sünnib kõrvalest".


Häid näiteid on rohkelt veelgi, kuid säästkem leheruumi ja lugejate aega.
Tihti pöördutakse arendusfondi poole saamaks toetust osalemiseks erialakongressidel. Ja ikka oleme sunnitud andma negatiivse vastuse põhjendusega, et kongressil osalemise toetamine ei lange kokku arendusfondi eesmärkidega (vt. ülal).


Lisame ühe näidistaotluse, kus on sees võlusõnad, mis annavad 100% garantii, et avaldus rahuldatakse. Need on: „kliiniku arengukava", „Euroopas uudne", „kursus lõpeb sertifitseerimisega", „efektiivne ravi".
Õppigem edukatelt!


Margus Ulst
juhatuse liige, ülemarst

 

 

Taotlus arendusfondile

„Palun toetada spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku taastusravi osakonna logopeedi osavõttu Helsingis toimuval neelamishäirete ravi alasel koolitusel „The Organic Swallow: Evaluation and Treatment with DPNS certification" kuni 800 euro ulatuses.


Vastavalt spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku arengukavale toimub neelamis- ja häälehäirete taastusravi keskuse väljaarendamine.


Koolitus tutvustab ja õpetab kasutama goniomeetrilist meetodit neelamishäirete diagnoosimisel ja raviprotseduuride efektiivsuse hindamisel. Nimetatud metoodika neelamishäiretega patsiendi osas on Euroopas uudne.
Kursus lõpeb sertifitseerimisega.


Saadud teadmised on vajalikud kliinikumis ravil olevate neelamishäiretega patsientide efektiivseks raviks ning raviprotseduuri tulemuste hindamiseks ja mõõtmiseks, samuti edasise ravitaktika üle otsustamisel. Koolitus on esmakordne Põhjamaades."

 
Kui lapse ja tema esindaja huvid lähevad vastuollu Prindi
Esmaspäev, 20 Mai 2013 14:17


Laste, lapsevanemate ja tervishoiuteenuse osutajate vastastikuseid õigusi ja kohustusi tervishoiuteenuste osutamisel reguleerivad peamiselt võlaõigusseadus (eelkõige § 766 lg 4) ja perekonnaseadus.


Seaduse kohaselt annab piiratud teovõimega isikute (st alla 18. aastaste isikute) puhul nõusoleku teenuse osutamiseks seaduslik esindaja niivõrd, kuivõrd patsient ise ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Seda, kas konkreetne patsient on võimeline temale esitatavast teabest aru saama ja selle alusel iseseisvalt kaalutletud otsuse vastu võtma, hindab tervishoiuteenuse osutaja. Taoline paindlik regulatsioon võimaldab tervishoiuteenuse osutajal arvestada konkreetse patsiendi ja situatsiooni eripärasid. Eriseadustest (nt raseduse katkestamise regulatsioon) võib siiski tuleneda eriregulatsioone – näiteks raseduse katkestamise puhul on üldjuhul vajalik kindlasti nii alaealise enda soov kui ka lapsevanemate või eestkostja nõusolek; neist ühe puudumisel tuleb olukorra lahendamiseks pöörduda kohtu poole.


Ingeri Luik TammeLapsevanemate otsustusõigus olukordades, kus laps ise ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, ei ole siiski piiramatu. Nimelt sätestab võlaõigusseaduse § 767 lg 4, et juhul, kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Kui lapsevanem keeldub eluohtlikus seisundis lapsele näiteks religioossetest tõekspidamistest tulenevalt vereülekande tegemisest (mida on ka Eestis juhtunud), siis võib lugeda lapsevanema otsuse lapse huve kahjustavaks – tervishoiuteenuse osutaja ei või seda otsust üldjuhul järgida ja peab vereülekande siiski tegema. Seda põhjusel, et eelduslikult on lapse huvides tema elu päästmine. Seega on seadusandja usaldanud sellistes olukordades lõpliku otsustusõiguse tervishoiuteenuse osutajatele.


Samas pole see, kas lapsevanema otsus on ilmselt patsiendi huvide vastane või mitte, alati väga üheselt määratletav. Näiteks on praktikas palju küsimusi tekitanud laste vaktsineerimine, vanematepoolne vaktsineerimisest keeldumine ja see, milline lähenemine on lapse huvides. Tavaliselt küsitakse lapse vaktsineerimiseks vanema nõusolekut ja keeldumise korral last ei vaktsineerita. Leian, et selline lähenemine on üldiselt põhjendatud, sest vaktsineerimata jätmine ei ole nii üheselt ja ilmselt lapse huvide vastane kui seda on otseselt eluohtlikus olukorras üldiselt tunnustatud ravivõtetest keeldumine. Samas aga tuleb arvestada ka teenuse osutamise laiemat konteksti ‒- juhul, kui lapse haigestumise risk oleks oluliselt tõusnud (haiguspuhang või epideemia) võrreldes tavaolukorraga, siis võib vaktsineerimata jätmine olla käsitletav lapse huvidega ilmses vastuolus olevana. Seega tuleb lapsevanema otsust hinnata alati konkreetsete asjaolude kontekstis.


Tänapäevaste erinevate peremudelite tõttu tekitab praktikas segadust ka see, kellelt alaealisele tervishoiuteenuste osutamiseks nõusolekut küsida – näiteks, kui lapsel on küll vanemad, kuid ta elab vanavanematega, kas siis piisab vanavanemate nõusolekust; kui ühes peres elavad elukaaslaste lapsed eelmistest kooseludest, kellelt siis nõusolekut tuleb küsida jne. Seadus sätestab selgelt, et nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks annab seaduslik esindaja. Seaduslikeks esindajateks on lapsevanemad või kohtu poolt määratud eestkostja. Seega kui vanavanemat või teist lapsega koos elavat isikut ei ole määratud lapse eestkostjaks, on lapse seaduslikuks esindajaks ikkagi lapsevanem sõltumata sellest, millised on lapsevanemate omavahelised suhted (kas nad elavad koos või lahus jne).

 

Ingeri Luik-Tamme
mag.iur.
vandeadvokaat
advokaadibüroo VARUL

 
Meditsiin Eesti meediamaastikul Prindi
Neljapäev, 28 Veebruar 2013 16:36

 

Küsisime Eesti meditsiinimeedia tegijatelt-vedajatelt, milline paistab olukord nende vaatevinklist, milline on meditsiini kajastamise seis eesti meedias ja kas sellega võib rahule jääda? Kas see vastab tarbijate (loe: patsientide ja meedikute) ootustele ning mida võiks teha paremini?

 

Milline on seis meditsiinimeedias ja kas sellega võib rahule jääda?

 

Andres Soosaar (Eesti Arsti peatoimetaja): Eesti meditsiinimeedia seis on õige ebaühtlane ning vähemasti tervishoiutöötajate omavahelise kommunikatsiooni osas on see oma mahult ning aktuaalsete teemade valikult kindlasti ebapiisav ja mitte kuigi süsteemne. Kui rääkida lähemalt arstide ja teiste tervishoiutöötajate erialasest meediast, siis selle arendamine vajab müügiedu asemel meie tervishoiu olulisemate institutsioonide eesmärgistatud tuge ja meie kõigi ühistegevust.

 

Kadi Heinsalu (Meditsiiniuudiste peatoimetaja): Viimastel aastatel on meditsiin tõusnud üheks olulisemaks teemaks meedias, sest sellel on olemas kõik klassikalise (uudis)loo kriteeriumid. Professionaalses nišiajakirjanduses on hetkel isegi konkurents (Äripäev ja Celsius) ja see on hea. Kasvanud on rahvatervise-alaste väljaannete arv, eks selle taga ole nii soov inimeste terviseteadlikkust tõsta kui ka ravimifirmade käsimüügiravimite konkurents. Minu meelest on siin turg alles poolel teel, juurde annaks teha veel portaale ja väljaandeid.

 

Vilve Torn (Eesti Päevaleht, toimetaja): Ma pole sugugi kindel, et tavalugejale suunatud meditsiiniteemalised väljaanded suudavad alati objektiivseks jääda ja asjadest kirjutada nii, nagu need olema peaks. Igaüks eksib, aga üleriigiline kvaliteetajaleht või -ajakiri ei peaks avaldama lugusid emadest-isadest, kes ärgitavad oma last mitte vaktsineerima. Samuti ei tohiks trükivalgust näha lood, kus vähihaigeid patsiente julgustatakse ravi lõpetama ja abi otsima posija juurest. Patsient vajab rohkem objektiivset infot, sellist, millest tal ka igapäevaelus haigustega toimetulekuks kasu oleks. Elu on näidanud, et ajakirjanikuna-toimetajana on mul igapäevatöös sageli rohkem kasu PERH-i Kuukirjast või Kliinikumi Lehest kui temaatilistest portaalidest või üleriigilisest meediast.

 

Evelin Kivilo-Paas (Tervis Pluss peatoimetaja): Arvan, et meditsiini käsitlevate väljaannete arv ja mitmekesisus rahuldavad Eesti inimeste vajadusi. Meil on kontrollitud ja tasakaalustatud infoga ajakirju-ajalehti, usaldusväärseid patsiendiportaale, kus leidub operatiivset infot ja mis peegeldavad uusi suundumusi. Tõsi, netiavarustes on rohkelt ka n-ö prügiinfot, aga siinkohal jääb paraku loota vaid inimeste tervele mõistusele ning oskusele eristada olulist ebaolulisest.

 

Eli Lilles (Med24 toimetaja): Kui vaadata arstkonnale suunatud erialameediat, siis sellest aspektist on valik kitsas. Arstide seas läbi viidud lugejauuring (vt Eesti Arst 2012; 91) näitab, et kõige loetum kodumaine erialaväljaanne on Eesti Arst, millele järgneb portaal Med24. Meditsiin on aga rahvusvaheline ja arsti jaoks ei piisa ainult Eesti meditsiinimeediast.

 

Kuidas peaks meditsiinimeedia edasi arenema?

 

Andres Soosaar: Eesti Arsti puhul on ilmselt keeruline realiseerida kolmikmissiooni: olla nii heatasemeline teadusväljaanne, kogukonna praktilisemaid eesmärke teeniv sisemine infokanal ja erialakeele hoidja ning arendaja. Vaatamata meditsiini intensiivsele rahvusvahelistumisele ja operatiivse infovahetuse tähtsusele, ei tohi me hetkekski unustada siinse meditsiinimeedia keskset rolli erialakeele ja selles väljendatud kirjasõna loomisel ja hoidmisel. Teiste riikide meditsiinimeedia väljaannete areng näitab, et veebiversioonides sidestatakse interaktiivselt traditsiooniline kirjasõna audiovisuaalse meedia vahenditega ning väga lihtne on sealt leida mistahes probleemile vastust või jälgida selle käsitlemise arengut.

 

Kadi Heinsalu: Professionaalse meditsiinimeedia alal on lähenemine ka Eestis juba ammu kompleksne: paberväljaanne on küll baasiks, kuid seda toetab online-meedia. Üks arstidele kirjutamise eripära kogu maailmas on see, et nad on harjunud saama meditsiinimeediat tasuta. Kas rahastavad ajakirju nende tööandjad või erialaliidud või ravimifirmad. Eks ravimireklaam väljaannetes seda siis teha ka lubab.

 

Vilve Torn: Eesti meditsiinimeedia peaks tavalugejale suunatud väljaannetes rohkem patsiente harima. Kindlasti tuleks rohkem kirjutada tervishoiupoliitikast ning ravimitest ja ravimipoliitikast. Miks on meil tõhusate ravimite kättesaadavus üks madalamaid Euroopas või kuidas parandada Eestis innovaatiliste ja orbravimite kättesaadavust? Ja Eesti arste tuleks persoonilugude kaudu enam esile tõsta.

 

Aime Taevere (PERH-i Kuukirja toimetaja): Ilmselgelt on alakajastatud meie meditsiinipoliitika ja meditsiini regionaalpoliitika: puuduvad sisulised arutlused, kuidas oleks õigem-targem arendada (või mitte arendada, koomale tõmmata) meditsiiniteenuseid üleüldse ning erialati, sh tervikpildis ja ka ühes või teises Eesti regioonis, linnas, maanurgas; millise tulemi üks või teine tänane otsus annab homme ja 10-20 aasta pärast; kuidas meditsiini rahastamist ümber korraldada, jne.

 

Eli Lilles: Meedias toimub praegu üleminek klassikaliselt trükiajakirjanduselt digitaalsele meediale ja ka meditsiinimeedia peab neid muutusi arvesse võtma. Üks arenguvõimalusi nii Eestis kui mujal maailmas on kindlasti elektrooniline: muutuvad arstide tarbimisharjumused, võrguväljaannete osakaal kasvab pidevalt ning erinevate digitaalsete platvormide kasutamine tehakse võimalikult mugavaks.

 

Millised on igapäevased probleemid? Mille üle tunnete rõõmu, aga mis võiks olla paremini?

 

Andres Soosaar: Ajakirja tegemisel on pideva rahulolu allikaks olnud ladus koostöö meie autorite ja toimetuse vahel. Samas ootab Eesti Arst kaastööde esitamisel meie arstkonna ja arstiteadlaste suuremat aktiivsust. Hulk potentsiaalseid autoreid ei ole motiveeritud ajakirja kaudu oma vaateid ja seisukohti kolleegidega jagama ning seeläbi meditsiinis toimuvat reflekteerima. Küllap on niisuguse tagasihoidlikkuse taga erinevaid põhjuseid, kuid ometi peegeldab see kokkuvõttes inimeste erialase tegevuse tegelikke prioriteete. Eesti meditsiin saaks paremini mõistetud ja vahendatud ning professionaali autonoomia realiseeritud siis, kui autorid loovad oma kaastööd peamisest sisemisest veendumusest või erialastest vajadustest, mitte suuresti toimetuse lunimise või ülemuse käsu peale. Kutsun kõiki kolleege oma töid ja tegemisi Eesti Arsti kaudu vahendama, sest juba praegu saaks ajakiri mahukam olla, kui see tegelikkuses on.

 

Kadi Heinsalu: Meedia on võtnud meditsiiniteema suhtes pigem kriitilise hoiaku, asudes kaitsma patsienti kui väidetavalt nõrgemat poolt. See on meedia seisukohast normaalne. Hea, et sellised lood on ausamaks muutunud: kui on anonüümsus, siis mõlemapoolselt, mitte ei säästeta vaid patsienti jne. Ja päris palju on ka positiivseid lugusid, kus arstid on teinud imetööd.

 

Vilve Torn: EPL-i terviserubriiki toimetades pakub mulle suurimat rõõmu see, et saan eesti arstide-proviisorite-patsientide kaasabil rääkida teemadel, mis mind ennast väga huvitavad. Mis mulle tegelikult ei meeldi, on see, et liiga sageli kipub reklaam sisu üle dikteerima. Kui bränd või toode on niigi tugev, ei ole sel suurt vahet, millisel küljel või millise loo juures ta väljaandes end reklaamib. Vastupidi – kui peavaluloo kõrval on valuvaigistite reklaam, siis tapab see loo sõnumi ja muudab selle pigem reklaamihõnguliseks.

 

Evelin Kivilo-Paas: Tunnen suurimat rõõmu lugejate positiivsest tagasisidest, kui nad annavad märku, et nad on saanud ajakirja abiga lahenduse mõnele oma tervisemurele. Meediaplaanist üldisemalt ja selle pahupoolest - arusaadavalt tekitab negatiivsete juhtumite kajastus arstide hulgas pahameelt, sest see õõnestab usaldust arstiabi vastu. See tekitab arstide hulgas tõrksust ja liialdatud ettevaatlikkust ka selle meedia suhtes, kellega nad sisuliselt võiksid n-ö ühes paadis istuda. Õnneks ei ole meie praktikas neid juhtumeid palju, kuid ei saa öelda, et need ka täiesti puuduksid, kus hirmust, ettevaatusest või millest iganes on keeldutud teemasid kommenteerimast.

 

Aime Taevere: Sügisese streigiga seoses tahan küll nimetada, et mind tõesti nörritas mõne n-ö suure ajakirjandusväljaande tegevus, kui asuti streikijate pihta avatud turmtuld omakorda võimendama – see oli mitte ainult asjatundmatu, vaid ka näotu.

 

Priit Rajalo (ERR-i Tartu korrespondent): Saan täiesti aru, et uudsetest operatsioonidest või ravivõtete kasutuselevõtust ei soovi arstid kohe rääkida, sest tahetakse oma tegemiste edus esmalt kindlad olla. Ent siingi võiks olla avatum, sest see tekitab inimestest usaldust. Sest Eesti meditsiini puudutavate negatiivsete uudiste rohkus paneb avalikkuse tihtilugu unustama tõsiasja, et meie meditsiin on paremal tasemel ja kiiremini kättesaadav kui paljudes riikides, kellega me end võrdleme.

 

Mõistagi on teleajakirjanikul keerulisem tööd teha, sest tervis on iga inimese eraasi ning loomulikult ei saa kõigilt osakonnas/palatis viibivatelt inimestelt alati filmimiseks luba küsida. Seega on meditsiinilugude taustapilt enamasti anonüümne. Mis aga arstidesse puutub, siis rohkem esinemisjulgust võiks mõistagi olla ja vabandus, et mul on soeng tegemata, ei peaks olema küll see, millega kommentaaridest keelduda.

 

Ene Selart

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 2 / 5