Avaleht Arvamus
Arvamus
Kui lapse ja tema esindaja huvid lähevad vastuollu Prindi
Esmaspäev, 20 Mai 2013 14:17


Laste, lapsevanemate ja tervishoiuteenuse osutajate vastastikuseid õigusi ja kohustusi tervishoiuteenuste osutamisel reguleerivad peamiselt võlaõigusseadus (eelkõige § 766 lg 4) ja perekonnaseadus.


Seaduse kohaselt annab piiratud teovõimega isikute (st alla 18. aastaste isikute) puhul nõusoleku teenuse osutamiseks seaduslik esindaja niivõrd, kuivõrd patsient ise ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Seda, kas konkreetne patsient on võimeline temale esitatavast teabest aru saama ja selle alusel iseseisvalt kaalutletud otsuse vastu võtma, hindab tervishoiuteenuse osutaja. Taoline paindlik regulatsioon võimaldab tervishoiuteenuse osutajal arvestada konkreetse patsiendi ja situatsiooni eripärasid. Eriseadustest (nt raseduse katkestamise regulatsioon) võib siiski tuleneda eriregulatsioone – näiteks raseduse katkestamise puhul on üldjuhul vajalik kindlasti nii alaealise enda soov kui ka lapsevanemate või eestkostja nõusolek; neist ühe puudumisel tuleb olukorra lahendamiseks pöörduda kohtu poole.


Ingeri Luik TammeLapsevanemate otsustusõigus olukordades, kus laps ise ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, ei ole siiski piiramatu. Nimelt sätestab võlaõigusseaduse § 767 lg 4, et juhul, kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Kui lapsevanem keeldub eluohtlikus seisundis lapsele näiteks religioossetest tõekspidamistest tulenevalt vereülekande tegemisest (mida on ka Eestis juhtunud), siis võib lugeda lapsevanema otsuse lapse huve kahjustavaks – tervishoiuteenuse osutaja ei või seda otsust üldjuhul järgida ja peab vereülekande siiski tegema. Seda põhjusel, et eelduslikult on lapse huvides tema elu päästmine. Seega on seadusandja usaldanud sellistes olukordades lõpliku otsustusõiguse tervishoiuteenuse osutajatele.


Samas pole see, kas lapsevanema otsus on ilmselt patsiendi huvide vastane või mitte, alati väga üheselt määratletav. Näiteks on praktikas palju küsimusi tekitanud laste vaktsineerimine, vanematepoolne vaktsineerimisest keeldumine ja see, milline lähenemine on lapse huvides. Tavaliselt küsitakse lapse vaktsineerimiseks vanema nõusolekut ja keeldumise korral last ei vaktsineerita. Leian, et selline lähenemine on üldiselt põhjendatud, sest vaktsineerimata jätmine ei ole nii üheselt ja ilmselt lapse huvide vastane kui seda on otseselt eluohtlikus olukorras üldiselt tunnustatud ravivõtetest keeldumine. Samas aga tuleb arvestada ka teenuse osutamise laiemat konteksti ‒- juhul, kui lapse haigestumise risk oleks oluliselt tõusnud (haiguspuhang või epideemia) võrreldes tavaolukorraga, siis võib vaktsineerimata jätmine olla käsitletav lapse huvidega ilmses vastuolus olevana. Seega tuleb lapsevanema otsust hinnata alati konkreetsete asjaolude kontekstis.


Tänapäevaste erinevate peremudelite tõttu tekitab praktikas segadust ka see, kellelt alaealisele tervishoiuteenuste osutamiseks nõusolekut küsida – näiteks, kui lapsel on küll vanemad, kuid ta elab vanavanematega, kas siis piisab vanavanemate nõusolekust; kui ühes peres elavad elukaaslaste lapsed eelmistest kooseludest, kellelt siis nõusolekut tuleb küsida jne. Seadus sätestab selgelt, et nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks annab seaduslik esindaja. Seaduslikeks esindajateks on lapsevanemad või kohtu poolt määratud eestkostja. Seega kui vanavanemat või teist lapsega koos elavat isikut ei ole määratud lapse eestkostjaks, on lapse seaduslikuks esindajaks ikkagi lapsevanem sõltumata sellest, millised on lapsevanemate omavahelised suhted (kas nad elavad koos või lahus jne).

 

Ingeri Luik-Tamme
mag.iur.
vandeadvokaat
advokaadibüroo VARUL

 
Meditsiin Eesti meediamaastikul Prindi
Kasutaja hinnang: / 2
ViletsParim 
Neljapäev, 28 Veebruar 2013 16:36

 

Küsisime Eesti meditsiinimeedia tegijatelt-vedajatelt, milline paistab olukord nende vaatevinklist, milline on meditsiini kajastamise seis eesti meedias ja kas sellega võib rahule jääda? Kas see vastab tarbijate (loe: patsientide ja meedikute) ootustele ning mida võiks teha paremini?

 

Milline on seis meditsiinimeedias ja kas sellega võib rahule jääda?

 

Andres Soosaar (Eesti Arsti peatoimetaja): Eesti meditsiinimeedia seis on õige ebaühtlane ning vähemasti tervishoiutöötajate omavahelise kommunikatsiooni osas on see oma mahult ning aktuaalsete teemade valikult kindlasti ebapiisav ja mitte kuigi süsteemne. Kui rääkida lähemalt arstide ja teiste tervishoiutöötajate erialasest meediast, siis selle arendamine vajab müügiedu asemel meie tervishoiu olulisemate institutsioonide eesmärgistatud tuge ja meie kõigi ühistegevust.

 

Kadi Heinsalu (Meditsiiniuudiste peatoimetaja): Viimastel aastatel on meditsiin tõusnud üheks olulisemaks teemaks meedias, sest sellel on olemas kõik klassikalise (uudis)loo kriteeriumid. Professionaalses nišiajakirjanduses on hetkel isegi konkurents (Äripäev ja Celsius) ja see on hea. Kasvanud on rahvatervise-alaste väljaannete arv, eks selle taga ole nii soov inimeste terviseteadlikkust tõsta kui ka ravimifirmade käsimüügiravimite konkurents. Minu meelest on siin turg alles poolel teel, juurde annaks teha veel portaale ja väljaandeid.

 

Vilve Torn (Eesti Päevaleht, toimetaja): Ma pole sugugi kindel, et tavalugejale suunatud meditsiiniteemalised väljaanded suudavad alati objektiivseks jääda ja asjadest kirjutada nii, nagu need olema peaks. Igaüks eksib, aga üleriigiline kvaliteetajaleht või -ajakiri ei peaks avaldama lugusid emadest-isadest, kes ärgitavad oma last mitte vaktsineerima. Samuti ei tohiks trükivalgust näha lood, kus vähihaigeid patsiente julgustatakse ravi lõpetama ja abi otsima posija juurest. Patsient vajab rohkem objektiivset infot, sellist, millest tal ka igapäevaelus haigustega toimetulekuks kasu oleks. Elu on näidanud, et ajakirjanikuna-toimetajana on mul igapäevatöös sageli rohkem kasu PERH-i Kuukirjast või Kliinikumi Lehest kui temaatilistest portaalidest või üleriigilisest meediast.

 

Evelin Kivilo-Paas (Tervis Pluss peatoimetaja): Arvan, et meditsiini käsitlevate väljaannete arv ja mitmekesisus rahuldavad Eesti inimeste vajadusi. Meil on kontrollitud ja tasakaalustatud infoga ajakirju-ajalehti, usaldusväärseid patsiendiportaale, kus leidub operatiivset infot ja mis peegeldavad uusi suundumusi. Tõsi, netiavarustes on rohkelt ka n-ö prügiinfot, aga siinkohal jääb paraku loota vaid inimeste tervele mõistusele ning oskusele eristada olulist ebaolulisest.

 

Eli Lilles (Med24 toimetaja): Kui vaadata arstkonnale suunatud erialameediat, siis sellest aspektist on valik kitsas. Arstide seas läbi viidud lugejauuring (vt Eesti Arst 2012; 91) näitab, et kõige loetum kodumaine erialaväljaanne on Eesti Arst, millele järgneb portaal Med24. Meditsiin on aga rahvusvaheline ja arsti jaoks ei piisa ainult Eesti meditsiinimeediast.

 

Kuidas peaks meditsiinimeedia edasi arenema?

 

Andres Soosaar: Eesti Arsti puhul on ilmselt keeruline realiseerida kolmikmissiooni: olla nii heatasemeline teadusväljaanne, kogukonna praktilisemaid eesmärke teeniv sisemine infokanal ja erialakeele hoidja ning arendaja. Vaatamata meditsiini intensiivsele rahvusvahelistumisele ja operatiivse infovahetuse tähtsusele, ei tohi me hetkekski unustada siinse meditsiinimeedia keskset rolli erialakeele ja selles väljendatud kirjasõna loomisel ja hoidmisel. Teiste riikide meditsiinimeedia väljaannete areng näitab, et veebiversioonides sidestatakse interaktiivselt traditsiooniline kirjasõna audiovisuaalse meedia vahenditega ning väga lihtne on sealt leida mistahes probleemile vastust või jälgida selle käsitlemise arengut.

 

Kadi Heinsalu: Professionaalse meditsiinimeedia alal on lähenemine ka Eestis juba ammu kompleksne: paberväljaanne on küll baasiks, kuid seda toetab online-meedia. Üks arstidele kirjutamise eripära kogu maailmas on see, et nad on harjunud saama meditsiinimeediat tasuta. Kas rahastavad ajakirju nende tööandjad või erialaliidud või ravimifirmad. Eks ravimireklaam väljaannetes seda siis teha ka lubab.

 

Vilve Torn: Eesti meditsiinimeedia peaks tavalugejale suunatud väljaannetes rohkem patsiente harima. Kindlasti tuleks rohkem kirjutada tervishoiupoliitikast ning ravimitest ja ravimipoliitikast. Miks on meil tõhusate ravimite kättesaadavus üks madalamaid Euroopas või kuidas parandada Eestis innovaatiliste ja orbravimite kättesaadavust? Ja Eesti arste tuleks persoonilugude kaudu enam esile tõsta.

 

Aime Taevere (PERH-i Kuukirja toimetaja): Ilmselgelt on alakajastatud meie meditsiinipoliitika ja meditsiini regionaalpoliitika: puuduvad sisulised arutlused, kuidas oleks õigem-targem arendada (või mitte arendada, koomale tõmmata) meditsiiniteenuseid üleüldse ning erialati, sh tervikpildis ja ka ühes või teises Eesti regioonis, linnas, maanurgas; millise tulemi üks või teine tänane otsus annab homme ja 10-20 aasta pärast; kuidas meditsiini rahastamist ümber korraldada, jne.

 

Eli Lilles: Meedias toimub praegu üleminek klassikaliselt trükiajakirjanduselt digitaalsele meediale ja ka meditsiinimeedia peab neid muutusi arvesse võtma. Üks arenguvõimalusi nii Eestis kui mujal maailmas on kindlasti elektrooniline: muutuvad arstide tarbimisharjumused, võrguväljaannete osakaal kasvab pidevalt ning erinevate digitaalsete platvormide kasutamine tehakse võimalikult mugavaks.

 

Millised on igapäevased probleemid? Mille üle tunnete rõõmu, aga mis võiks olla paremini?

 

Andres Soosaar: Ajakirja tegemisel on pideva rahulolu allikaks olnud ladus koostöö meie autorite ja toimetuse vahel. Samas ootab Eesti Arst kaastööde esitamisel meie arstkonna ja arstiteadlaste suuremat aktiivsust. Hulk potentsiaalseid autoreid ei ole motiveeritud ajakirja kaudu oma vaateid ja seisukohti kolleegidega jagama ning seeläbi meditsiinis toimuvat reflekteerima. Küllap on niisuguse tagasihoidlikkuse taga erinevaid põhjuseid, kuid ometi peegeldab see kokkuvõttes inimeste erialase tegevuse tegelikke prioriteete. Eesti meditsiin saaks paremini mõistetud ja vahendatud ning professionaali autonoomia realiseeritud siis, kui autorid loovad oma kaastööd peamisest sisemisest veendumusest või erialastest vajadustest, mitte suuresti toimetuse lunimise või ülemuse käsu peale. Kutsun kõiki kolleege oma töid ja tegemisi Eesti Arsti kaudu vahendama, sest juba praegu saaks ajakiri mahukam olla, kui see tegelikkuses on.

 

Kadi Heinsalu: Meedia on võtnud meditsiiniteema suhtes pigem kriitilise hoiaku, asudes kaitsma patsienti kui väidetavalt nõrgemat poolt. See on meedia seisukohast normaalne. Hea, et sellised lood on ausamaks muutunud: kui on anonüümsus, siis mõlemapoolselt, mitte ei säästeta vaid patsienti jne. Ja päris palju on ka positiivseid lugusid, kus arstid on teinud imetööd.

 

Vilve Torn: EPL-i terviserubriiki toimetades pakub mulle suurimat rõõmu see, et saan eesti arstide-proviisorite-patsientide kaasabil rääkida teemadel, mis mind ennast väga huvitavad. Mis mulle tegelikult ei meeldi, on see, et liiga sageli kipub reklaam sisu üle dikteerima. Kui bränd või toode on niigi tugev, ei ole sel suurt vahet, millisel küljel või millise loo juures ta väljaandes end reklaamib. Vastupidi – kui peavaluloo kõrval on valuvaigistite reklaam, siis tapab see loo sõnumi ja muudab selle pigem reklaamihõnguliseks.

 

Evelin Kivilo-Paas: Tunnen suurimat rõõmu lugejate positiivsest tagasisidest, kui nad annavad märku, et nad on saanud ajakirja abiga lahenduse mõnele oma tervisemurele. Meediaplaanist üldisemalt ja selle pahupoolest - arusaadavalt tekitab negatiivsete juhtumite kajastus arstide hulgas pahameelt, sest see õõnestab usaldust arstiabi vastu. See tekitab arstide hulgas tõrksust ja liialdatud ettevaatlikkust ka selle meedia suhtes, kellega nad sisuliselt võiksid n-ö ühes paadis istuda. Õnneks ei ole meie praktikas neid juhtumeid palju, kuid ei saa öelda, et need ka täiesti puuduksid, kus hirmust, ettevaatusest või millest iganes on keeldutud teemasid kommenteerimast.

 

Aime Taevere: Sügisese streigiga seoses tahan küll nimetada, et mind tõesti nörritas mõne n-ö suure ajakirjandusväljaande tegevus, kui asuti streikijate pihta avatud turmtuld omakorda võimendama – see oli mitte ainult asjatundmatu, vaid ka näotu.

 

Priit Rajalo (ERR-i Tartu korrespondent): Saan täiesti aru, et uudsetest operatsioonidest või ravivõtete kasutuselevõtust ei soovi arstid kohe rääkida, sest tahetakse oma tegemiste edus esmalt kindlad olla. Ent siingi võiks olla avatum, sest see tekitab inimestest usaldust. Sest Eesti meditsiini puudutavate negatiivsete uudiste rohkus paneb avalikkuse tihtilugu unustama tõsiasja, et meie meditsiin on paremal tasemel ja kiiremini kättesaadav kui paljudes riikides, kellega me end võrdleme.

 

Mõistagi on teleajakirjanikul keerulisem tööd teha, sest tervis on iga inimese eraasi ning loomulikult ei saa kõigilt osakonnas/palatis viibivatelt inimestelt alati filmimiseks luba küsida. Seega on meditsiinilugude taustapilt enamasti anonüümne. Mis aga arstidesse puutub, siis rohkem esinemisjulgust võiks mõistagi olla ja vabandus, et mul on soeng tegemata, ei peaks olema küll see, millega kommentaaridest keelduda.

 

Ene Selart

 
„Miks osalen streigis?" – Prindi
Kasutaja hinnang: / 3
ViletsParim 
Esmaspäev, 29 Oktoober 2012 16:05

 

üks küsimus neljale arstile teisel streiginädalal.

Kommentaar

Mikk PauklinOsalen streigis, sest tunnen et ühiskond ei väärtusta piisavalt meedikute tööd ja streik on jäänud viimaseks võimaluseks probleemile tähelepanu juhtimiseks. Kehva suhtumist näitab nii ajakirjanduse kui ka valitsuse poolt kostuv vaenulik reaktsioon meedikute soovidele. Laiemalt väljendub see meditsiini kroonilises alarahastatuses, mis on nii ülekoormuse, kvalifikatsioonile mitteavastava tasu kui ka meedikute lahkumise põhjuseks. Ollakse uhked meie efektiivse meditsiini süsteemi üle. Tõesti on raske leida arenenud riiki, mis panustaks nii väikese osa SKT-st meditsiinile (Eesti 6,3% võrreldes 9,5% OECD riikides) ja saaks samas nii palju vastu. Efektiivsus on tulnud meedikute ületöö arvelt, aga nii enam edasi minna ei jõuta. Oleks aeg tunnistada, et tulevikus enam selliste vahendite eest endises mahus ja ulatuses teenust ei saa ning on vaja põhimõttelisi muutusi. Juba kahe aasta eest koostati sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja WHO poolt põhjalik meditsiini jätkusuutlikkuse analüüs, mille peamine järeldus oli, et Eesti meditsiinisüsteem vajab kiireid poliitilisi otsuseid ja täiendavat rahastamist. Pakuti välja konkreetsed lahendused. Vahepeal ei ole midagi muutunud. Lõputult ei saa raskeid otsuseid edasi lükata, vaid tuleb tegutsema hakata.

Mikk Pauklin
silmakliiniku arst-õppejõud oftalmoloogia erialal


Kommentaar

Denis UksovMiks ma osalen streigis? Tegelikult on raske sellele üheselt vastata. Kindlasti tuleb mainida, et kirurgiliste erialade residentidel on suhteliselt raske streikida, kuna valvetes tuleb tegeleda erakorraliste patsientidega ning ambulatoorset vastuvõttu on üldjuhul 3 tundi nädalas ja plaanilisi lõikupäevi mitte üle ühe päeva nädalas – seega streikimise aeg on piiratud.

Olles juba 3. aasta resident ja ENÜ liige olen näinud süsteemi pikemat aega ka seestpoolt. Esiteks, residendile on ettenähtud 32-tunnine töönädal. Samas paljudel, kui mitte enamusel, kes teevad statsionaarset tööd, ei piirdu töönädal nende tundidega. Eriti, kui on tegemist lõikuspäevaga, mil tööaeg lähebki üle ettenähtud tundide. Kindlasti võiks mõelda, et miks ma siis ära ei lähe kui tunnid täis, aga töö vajab tegemist ning arvestades lõikusmahtu ja -päevi, on iga operatsioon tähtis kirurgiaresidendi arengus.

Teiseks, vaadates oma kursusekaaslasi, kes ei saanud meie lõpetamise aastal residentuuri, kuna lõpetajaid oli rohkem kui kohti, siis täna nad tänavad „kõige kõrgemat", et ravides meie lähinaabreid, suudavad nad rahaliselt toetada oma peret ja sugulasi Eestis - samas kui kohalik noorarst peab mõtlema, kuidas ots-otsaga kokku tulla.

Tegelikult on see kurb, et paljud noored ei taha Eestis töötada. Ma loodan, et streik lõpeb alles siis, kui on parandatud noorarstide tasustamist ja muudetud töötamist Eesti atraktiivsemaks. Seni streik jätkub...

 

Denis Uksov
kirurgiakliiniku arst-resident


Kommentaar

Rain PajuToetan streiki ja streigin ka ise. Seejuures vabandan iga haige ees, kellel pean lükkama uuringu või konsultatsiooni edasi. Inimesed saavad aru. Streik on viimane appikarje praeguses meditsiini olukorras.

Streigin, kuna probleeme on palju ja need on kuhjunud. Järjestada neid poliitiliselt korrektselt on komplitseeritud tegevus. Mures olen esmajärjekorras õdede, hooldajate ja noorte arstide palgatingimuste pärast. Lisakoormustega teenitav palk ei rahulda elementaarseid vajadusi.

Arstina olen täiesti kindel, et Eestis saab professionaalset, kiiret arstiabi. Olen ise välismaal hädas olnud, kus minu vaevatud olek kutsus kohalikus meditsiinitöötajas esile ainult ühe olulise küsimuse: „Mis rahas maksate?". Ja see juhtus ühe tuntud poliitiku kõrgelt kiidetud Belgias.

Oleme esile toonud ka puudused isikkooseisus, mis ei võimalda raskeid raviprotseduure läbi viia. See tähendab seda, et kui protseduuri ajal tekib ohtlik olukord, on selle kiireks lahendamiseks vaja suuremat meeskonda. Inglismaal viibisin laboris, kus südame rütmihäirete raviprotseduuril osales kokku 7 inimest, kellele kõigile oli jagatud konkreetne töölõik. Meie töötame aastaid 1 arsti, 1 õe ja 1 hooldajaga, kui sedagi.

Kuigi poliitikud heidavad arstidele ette, et tegemist on palganõudmistega, siis nii lihtne see ei ole. Süsteemi on vaja vahendeid juurde. Ühinen täielikult dr Alar Irsi artikliga Postimehe arvamuste rubriigis, et eraldatav % SKT-st meditsiinile ei vasta riigi tasemele. Valitsus ei ole siiani kommenteerinud, mis on nii madala protsendi põhjuseks.

Rain Paju
südamekliiniku rütmihäirete osakonnajuhataja

Kommentaar

Mark BraschinskyAlustada tuleks üldistest põhjustest. Otsus streikida on minu isiklik kaalutletud valik, mis ei ole sündinud üleöö. Olen veendunud, et igal arstil on õigus ise otsustada oma subjektiivse äranägemise järgi, kas ta osaleb streigis või mitte.

Samuti arvan, et tekkinud olukorras on streik igati põhjendatud samm, sest kui juba varem oleks riiklikul tasandil pööratud tähelepanu tervishoiusüsteemis üha kasvavatele probleemidele, siis poleks seda korraldatud. Kindlasti on streik tervishoiutöötajatele n-ö viimane variant enda kuuldavakstegemisel ja usun, et ükski arst pole rõõmsameelselt või kergekäeliselt sellega liitunud.

Loodan, et streik toob endaga kaasa reaalsed lahendused, mis on ühtlasi ka paberil allkirjastatud konkreetsete ja arusaadavate tegevuskavade näol.

Mark Braschinsky
närvikliiniku arst-õppejõud neuroloogia erialal



Ajavahemikul 1.-21. oktoobrini on kliinikumi 690-st arstist streikinud 224 arsti kokku 2459,5 streigitunniga ja kliinikumi 1428 õest on streikinud 70 õde kokku 982,25 streigitunniga.

 
Meditsiinimeedia Prindi
Kasutaja hinnang: / 3
ViletsParim 
Neljapäev, 23 Veebruar 2012 15:50

 

Meedia on avalik ja halastamatu. Me kõik loeme seda ning sügaval sisimas teame, et kõik, mis seal mustvalgelt kirjas on, ei ole faktidel põhinev tõde. Ometigi usume, kasvõi hetkeks, kirjutatut. Miks? Sest artikli esmamulje ei tulene mitte faktidest, vaid heast ja soravast keelepruugist. Samal ajal võtab uue info töötlemine aega, lisame loetule oma teadmisi ja seejärel otsustame, kas ja kui palju on loetus tõde.


Oma erialast uudist lugedes oleme muidugi tähelepanelikumad. Olles harjunud artiklite usaldusväärsust hindama, teeme seda ka tavalise ajakirjandusega. Noorel kolleegil jääb aga taolistest lisateadmistest tihtipeale vajaka.

Lapse kasvades õpetatakse – oma pere probleemid lahendatakse kodus, mitte avalikkuse ees. Meditsiin on samuti ühine pere ning siin leiduvad probleemid tuleks lahendada oma ringkonnas, säästes patsiente ja ühiskonda, säilitades usku meedikutesse. Tänasel päeval on aga meditsiin jõudnud olukorda, kus meedia on üks väheseid vahendeid, mille kaudu oma häält kuuldavaks teha. Meediaühiskonnas kasvab üles põlvkond tulevasi arste, kelle arvates teismoodi ei olegi enam võimalik probleeme lahendada.Helen Lempu

Kuid kui ühise laua taga sisulisi arutelusid ei toimu ja üksteisega suhtlemise ainsaks võimaluseks on ajakirjandus, siis kas saab mõista hukka neid ajakirjanikke ja meedikuid, kes püüavad teisiti olukorda paremuse poole suunata? Neid, kes panustavad oma aega ja energiat artikli kirjutamiseks, lootuses, et seda loeb peale teadliku kolleegi ka mõni ametnik? Kuigi negatiivsed sõnavõtud saavad rohkemat tagasisidet, siis soovin siinkohal kiita hea sõnaga neid arste, kes võtavad sõna meditsiini tuleviku teemadel, üritades alustada sisulist arutelu, millest meil vajaka on. Aitäh teile!

Viimasel ajal on meedias rohkelt juttu meditsiinist, töökoormusest ja elust päris arstina. Minul tulevase arstina on väga raske lugeda, kuidas kogenud kolleegid tõdevad nördimusega ühte probleemi teise järel ning paljudele neile on aluseks austuse ja mõistmise puudumine. Tulevasi arste õpetatakse austama patsienti, kuid olles jõudnud olukorda, kus riik ei austa arste, ei ole varsti enam ka arste.

 
Kommentaar: Kolm mõtet kolmele probleemile Prindi
Kasutaja hinnang: / 1
ViletsParim 
Neljapäev, 23 Veebruar 2012 15:48

 

Üldiselt põhineb ajakirjandus siiski faktidel. Ja faktide tõesuse ja vigade küsimus on ajakirjanduse üks olulistest Halliki Harro-Loitkvaliteedinäitajatest, millega meediaorganisatsioonid ja ajakirjanikud ka tegelevad. Selle näiteks on nn vigade parandamise nupud (correction buttons) online-väljaannetel, vastulause võimalused ja just uudiste faktilise poole kontrollimiseks loodud toimetamise protsess. Iseasi on see, kuivõrd üha suuremas majanduslikus kitsikuses Eesti ajakirjandus vigade vältimise ja parandamisega suudab tegeleda.

 

Miks on meditsiin hädas vigaderohke ja sageli kallutatud kajastusega ajakirjanduses?

Ajakirjaniku ülesanne on „tõlkida" meditsiiniuudised tavainimesele arusaadavaks jutuks. Veelgi enam, ajakirjaniku ülesanne on leida üles need sündmused ja otsused, mis tavalist inimest mõjutavad. See nõuab professionaalsust: kriitilist kuulamisoskust (eksperdi kui allika poolt edastatu mõistmiseks), informatsiooni analüüsioskust ning väga head ja kiiret erialase teksti „tõlkimisoskust" artikliks. Ajakirjanduse õppejõuna võin öelda, et neid oskusi treenitakse aastaid. Samas on ajakirjandus nn „vaba" elukutse, mis ei nõua litsentse ja tegelikkuses tegutsevad kõrvuti professionaalsete ja hoolikate ajakirjanikega ka vähese ettevalmistusega ajakirjanikud (nö tänavalt tulnud). Ja lisaks – tohutu kiirustamine. Üha vähema inimressursiga töötavad erameedia toimetused survestavad ajakirjanike töö kvaliteeti. Ajakirjanikud üle Euroopa kurdavad seda. Nad tahaks, aga nad ei suuda süveneda.

Miks võimendavad arstid ise probleeme ja vähendavad avalikkuse usaldust?

See on üks ajakirjanduse toimimise paradokse. Ühelt poolt on ajakirjandust vaja selleks, et üldse toimuks avalik arutelu, et institutsioonide suletusele ja korruptsioonile vastu seista. See on üks põhjuseid, miks ajakirjandus räägib rohkem vigadest ja probleemidest, palju vähem aga sellest, mis on hästi.

Ja loomulikult, negatiivne pilt konstrueerib mitte ainult patsientide, vaid ka muude sihtgruppide jaoks tunnet, et: „küll on meie meditsiin vilets". Kusjuures, natuke maailmakogemust omavad inimesed teavad väga hästi, kui hea on tegelikult Eesti meditsiin. Ehk siis – isegi õigete ja kontrollitud faktide puhul ei pruugi olla tervikpilt tasakaalus, vaid on pigem kaldu negatiivse poole.

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 2 / 4