Prindi

Minu esimesed mälestused Endel Tünderist jäävad 1955. aasta sügisesse, kui ta külastas oma kursusekaaslasi tolleaegses Näituse intris. Tema kursusekaaslased elasid meie tagatoas ja ega siis nooremaid keegi tähele pannud. Ega olnud ju põhjust ka. Siis nägi ta välja nagu tõeline tudeng sessi ajal välja nägema peab: meeldejäävalt pikk, kõhn ja mustade silmaalustega. Ilmselt oli see kõik tõsise õppetöö tulemus, mis kandis spetsiifilist nime „tünderdamine“ ehk siis väga põhjalik tudeerimine.

 

Edasi viis meid saatus kokku juba Toome haigla kirurgiaosakonnas, kus ta võttis aktiivselt osa veresoontekirurgia loomisest, tegelikult küll tühjalt kohalt. Aktiivselt eriala arendades toodi meile ridamisi väljapaistvaid kirurge nii Leningradist (Peterburg) kui Moskvast. Nii ilmusid meile professorid V. I. Kolessov, V. I. Burakovski, S. P. Kolesnikov ja teised. Tegelikult oli see tollal ainuke võimalik tee olemasoleva kliinilise kogemuse kiireks sisseviimiseks Eesti kirurgiasse (Soome kolleegid olid 60-nendate algul veel väga kaugel). Nii nad käisid siin meid toetamas (esinemas, kirjutasid alla vahendite taotlustele, võtsid meie kolleege väljaõppele) kui ka opereerimas ja kogemus tasapisi kasvas.

Sealt pärines ka Endel Tünderi teaduslik huvi ja dissertatsioonid. Tema oli esimene neist väljapaistvatest organisaatoritest, kes tõmbasid teadustöölt maha müstilise ja ligipääsmatu oreooli. 50-ndate lõpul oli teaduskraadiga inimesi meditsiinis väga vähe ja neid ümbritses mingi seletamatu aura. Tünder oli esimene kirurgias, kellel õnnestus kaitsta meditsiiniteaduste kraadi. Sellest hetkest olukord muutus järsult – huvilistele pakuti teemasid ja tegevus hakkas liikuma. Tünderi hooleks jäi teema ja oponendid, muu tuli teha isikul endal. Ja nii ilmusid teaduse kaardile hilisemad professorid Kalju Põder, Henno Tikko, Lembit Roostar, Toomas Sulling ja paljud teised, nende seas ka allakirjutanu. See oli samm, mida on korranud vaid vähesed.

 

Prof. emer. Raul Talvik.
Prof. emer. Raul Talvik
juhatuse teadusnõunik