Miks tullakse õppima? Kas selleks ajendab vajadus ennast arendada või tõsta ametialast kvalifikatsiooni, soov omandada uusi teadmisi ja oskusi või olla konkurentsivõimeline? Eks igaüks teab ise, millised on just tema põhjused.

2009. aastal toimus koolituskeskuses 126 täienduskursust, millest võttis osa 2582 osalejat. Suur arv, kuid märgatavalt väiksem kui 2008. aastal. Kas põhjus võis olla majandussurutises või selles, et huvi õppimise vastu on kadunud? Kaldun arvama, et see on tingitud masust. Minu arvamust toetab ka Teilt, kallid lugejad, saadud tagasiside, kus ootate masu lõppu, et siis taas rohkematel koolitustel osaleda.

2010. aastaks oleme teadlikult planeerinud vähem täienduskursuseid: enese jaoks sobiv koolitus on võimalik leida 84 kursuse hulgast. Info täienduskursuste kohta on üleval nii kliinikumi koduleheküljel "Koolituse" rubriigi all kui intranetis. Sel aastal me raamatuna õppeplaani kliinikutesse ei saada, igal osakonnal on võimalus see paberkandjal ise välja trükkida.

Majandussurutisest tingituna tuli teha mõned muudatused ka koolituskeskuse töös. Tähelepanu juhin kahele olulisemale. Esiteks, kui olete koolitusele registreerunud, kuid ei saa osaleda, tuleb sellest koolituskeskust teavitada vähemalt kolm päeva enne kursust. Hilisema teatamise korral kuulub pool koolituse hinnast tasumisele. Teiseks ei sisalda sel aastal koolituse hind enam paberkandjal paljundusmaterjali, osaleja soovil saadame talle õppematerjalid e-posti teel.

Loodan, et soov õppida ei ole Teis siiski kadunud. Õppima tulles läbitakse protsess, mille käigus saadakse kogemus ja teisendatakse see teadmisteks, oskusteks, hoiakuteks, väärtusteks, tunneteks ja tõekspidamisteks. Kõige olulisem õppimise juures on ühtekuuluvus, mida on just rasketel hetkedel väga vaja.

Jaana Veski
projektijuht