Paljudes riikides võimaldatakse rasedatele UH-uuring raseduse II trimestris. Eestis alustati plaaniliste II trimestri uuringutega 1987. aastal. Viimase 10 aasta jooksul on UH-uuring enne 21. rasedusnädalat tehtud 95-96% rasedatest.

Raseduse 20. nädala UH-uuringu eesmärk on tagada diagnostiline info antenataalseks jälgimiseks ja sünnituse juhtimiseks saavutamaks parim lõpptulemus nii ema kui ka loote jaoks. Sellest tulenevalt määratakse raseduse kestus, hinnatakse platsenta asukohta ja lootevee hulka ning täpsustatakse vajalikke näitajaid mitmikraseduse korral. Uuringu üks oluline eesmärk on loote väärarendite avastamine. Kuigi uuringul on võimalik avastada palju väärarendeid, jäävad mõned neist avastamata ka parima aparatuuri kasutamisel väga kogenud uuringu teostaja poolt. Osad väärarendeist kujunevad aga alles hilisemas raseduse järgus.

Eestis ei ole tehtud uuringuid hindamaks väärarendite avastamise sagedust. Mujal maailmas tehtud uuringutes on leitud, et enne 20. rasedusnädalat avastatakse esmatasandi uuringul 20-40% raskeist väärarenditest, hilisematel uuringutel veel 25-30% ning rohkem kui 1/3 väärarendeid jääb enne sündi siiski avastamata. Tulemuste võrdlemine ei ole alati võimalik, sest avastamise määr sõltub uuringu teostajate kvalifikatsioonist ja aparatuuri kvaliteedist, aga ka kasutatud juhtnööridest ja ning seadustest tulenevatest tingimustest antud riigis, samuti erinevustest väärarendite defineerimises ning sünnijärgses jälgimises.

Viimastel aastatel on ultraheliaparatuuri Eesti haiglates oluliselt kaasajastatud, mis loob eeldused ka loote väärarendite paremaks avastamiseks. Vaatamata sellele, et loote kromosoomihaiguste skriining nihkub varasemasse aega (raseduse I trimestrisse), jääb II trimestri UH-uuring endiselt raseda jaoks väga oluliseks sünnieelse diagnostika protseduuriks.

Karin Asser