Tänapäeva andmekogud võimaldavad toota rohkem statistikat, kui inimkond eales analüüsida suudab. Katsume siiski heita kerge pilgu kliinikumi töötajate haigestumisstatistikale, mis on tallel personaliosakonnas.

Käesolev vaatlus algas 2009. aasta detsembris s.o olukorras, kus hädakraaksujad ennustasid, et kolmandik Eesti elanikkonnast võib peagi haigestuda H1N1-seagrippi ja 1000 inimest ka sellesse surra. Tegelik statistika näitab paraku kümneid kordi väiksemaid numbreid. Kliinikumis on keskmiselt igal kuul haiguslehel ca 5% töötajatest (s.o kõik haigestumised ning haige lapse hoolduslehed kokku). Haiguste tõttu läheb kliinikumis kaotsi keskmiselt 2% tööpäevadest. Kuivõrd ka gripihooaja kõrgharjal ei ületanud haigus- ja hoolduslehtede arv 8,5% töötajate koguarvust, siis võib järeldada, et H1N1-gripiga seotud haiguskoormus jäi oodatust oluliselt madalamaks.

Loomulikult võib väita, et haiguslehtede statistika ei ole sobiv viis haigestumise hindamiseks, sest paljudel juhtudel "sinist lehte" ei vormistata jne. Selles suhtes annab huvitavaid tulemusi erinevate töötajate kategooriate haigestumise võrdlus. Võimalik on hinnata arstide, õdede, hooldajate ja tugipersonali haigestumist (vt graafik). Selgub, et kui üldiselt käituvad kõverad vaatamata üksikutele väljalöökidele sarnaselt, siis erandiks on arstide haiguspäevad. Arstid on haiguslehel kaks korda harvem kui teised töötajad. Võib arvata, et arstide keskmine vanus on kõrgem ja seetõttu on haige lapse hoolduslehti vähem. Samuti võib oletada, et arstide töögraafik on paindlikum kui näiteks õdedel ja see võimaldab lühiajalisi haigestumisi ilma haiguslehte vormistamata. Küllap on selgitusi veelgi.

Kui kaevuda andmetesse, siis saab hinnata, missugustes kliinikutes ja teenistustes on haiguspäevade osakaal suurem. Selgub, et kõige enam haiguspäevi on arstidel spordimeditsiini- ja taastusravi ning stomatoloogiakliinikus, õdedel kirurgia- ja naistekliinikus ning hooldajatel sise- ja kopsukliinikus. Aga positiivne külg? Kõige vähem tööpäevi läheb haiguslehtede tõttu kaduma ja seega "kõige tervemad" arstid töötavad meil kirurgia- ja kopsukliinikus, õenduspersonali raudnaelad on närvikliinikus ja ühendlaboris ning purikana terved hooldajad töötavad naha- ja traumaortopeediakliinikus.

Mida kogu selle teadmisega nüüd siis peale hakata? Selge on see, et haigused ei käi mööda kive ja kände, vaid ikka mööda inimesi. 2% tööpäevakadu pole ka väga suur number ning küllap kolleegid teevad kaotatu tasa. Samas haigestumismustrid arstide jt töötajate kategooriate osas varieeruvad kliinikutes väga suures ulatuses. Nt kirurgiakliinikus töötavad käsikäes "kõige tervemad" arstid ja "kõige haigemad" õed. See tähendab vaid seda, et haiglas töötamine ei ole haigestumise seisukohalt ohtlikum, kui nt ühistranspordis sõitmine. Vaevalt aitab siin ka kogu personali vaktsineerimine paanikahaiguste vastu ja pidev müsofoobia. Aga kindlasti on kasu tervislikest eluviisidest ja tasakaalustatud toidusedelist.

Olge terved!

Käesolevas kirjatükis on kasutatud personaliteenistuse töötasu ja töö analüüsi osakonna juhataja Anne Märtini kogutud andmeid.

Margus Ulst
juhatuse liige, peaarst