19. detsembril pidas vastselt uude ravikorpusesse kolinud naistekliinik Toomemäe sünnitusmajas koos endiste ja praeguste töötajatega temaatilist hüvastijätupidu „Viimane vaatus".
Ühtaegu rõõmus ja kurb vanast hoonest lahkumise pidu sai Toomemäe õhtuhämaruses alguse kell 20.00. Juba uksel võeti kõik kutsutud vastu tervitusšampanjaga. Samuti jagasid "majaga laulatatud" pruutideks kostümeeritud arst-residendid kõigile külalistele spetsiaalseid rinnamärke sõnumiga "Minu süda jäi Toomele".
Peale pidulikke sõnavõtte suleti sümboolse tseremooniaga naistekliiniku vana hoone peauks - keerati lukku ja sõlmati lindiga kinni vastupidiselt tavapärasele lindi lahtilõikamisele uute hoonete avamisel.
Järgnes töötajaskonna etteastete osa. Otsa tegi lahti naistekliiniku koor, kes esinemiste vahepeal esitas kolm meeleolukat lauluseadet. Vanemad arstid ehk nn seeniorkolleegid etendasid humoorika lavastuse sünnitusmaja ajaloost 19. sajandist tänapäevani ning residendid olid kokku pannud iroonilise naistekliiniku kolimise teemat käsitleva video. Ämmaemandad esitasid aga kolm lustakat tantsukava.
Omanäoliste naistekliiniku kruusidega autasustas naistekliiniku-pere oma "lahkuvaid" sõpru - laborit, anestesioloogiateenistust, majandusala juhatajat, apteeki, operatsiooniteenistust, kojamehe kohustusi täitnud Heino Lõivu ning informaatorit Vaike Lõivu. Samasugused kruusid kingiti ka naistekliiniku "3 vaalale" - kolmele kõige kauaaegsemale ja seni kliinikus töötavale kolleegile, kelle jalajälgi leiab Toomemäe sünnitusmaja koridoridest kõige rohkem. Nendeks on naistearst Tiiu Kaljuste (töötab al 1959. a), ämmaemand Evi Vardja (al 1961. a) ja TÜ sünnitusabi ja günekoloogia õppetooli sekretär Maie Piiroja (al 1971. a).
Kuna vana majaga oli hüvasti jätma tulnud ligi 300 inimest, ei mahtunud kõik külalised fuajeesse ära ning suur osa neist jälgis "ajutisel lavaplatsil" toimuvat videoülekande vahendusel maja teistest ruumidest.
Rõõmsaid taaskohtumisi kogenud peokülalistel oli võimalus ka omapead majas ringi kolada ning üheskoos Toome omapärase auraga sünnitusmaja ja sealsete seinte vahel juhtunut meenutada.
Peolt ei puudunud elav muusika Elmet Neumanni kahemehebändi näol, mille saatel sai tublisti tantsida, ega ka maitsev toidupoolis, mida pakkus Atlantise catering.
Sünnitusmaja muutmise eest vahvaks peopaigaks tuleb tänada peokomiteed, kes veetis mitmeid hilisõhtuseid tunde maja dekoreerides ja valgustades. Omanäoline "valgusmäng" leidis aset ka naistekliiniku ukse taga õues. Linnaelanike poolt sünnitusmaja ajaloolise asupaiga mälestuseks toodud küünlaid oli õhtutundideks kogunenud juba suurel hulgal ning nende sära lisas hüvastijätuüritusele pühalikkust.
Varajaste hommikutundideni kestnud armas pidu õnnestus nagu kõik naistekliiniku toreda personali poolt südamega korraldatud üritused. Vana hoonega sai väärikalt hüvasti jäetud ning Toome vaim endaga kaasa võetud. Uues majas alustati tööd ühtse sõbraliku perena, meeles mõlkumas prof Karro lahkumispeol lausutud sõnad "Iga lõpp on uue algus...".
Loo pani dr Aune Silleri abiga kirja
Merili Väljaotsa