Prindi
Prof. emer. Endel Tünder – talupoisist tippkirurgiks. Foto: Jaak Nilson.

5. mail 1929. aastal sündis Viljandimaal Karksi vallas kohaliku põllumehe perre poeglaps Endel. Kes osanuks siis arvata, et sellest samast poisipõnnist sirgub üks Eesti tunnustatuim arstiteadlane ja kirurg, kes aastakümnete pärast viib Tartus läbi esimesed veresoonte rekonstruktiivsed operatsioonid, neerude siirdamised ja jäsemete transplantatsioonid. Tänavu tähistab prof. emer. Endel Tünder 80. sünnipäeva.

Kasvasite üles maal. Rääkige palun natuke oma lapsepõlvest. Millega tegelesite? Millised on eredamad mälestused?

Talupoiss olin jah. Ja no lapsepõlves olid kindlad asjad, mis mu käest nõuti. Nõuti töötegemist ja nõuti vanematest lugu pidamist. Ja vargus ja valetamine oli väga taunitav. Töökasvatus hakkas juba lapsepõlvest pääle. Isa pidas talutööst väga lugu ja mina pidin sääl alati tal sabas olema, ükskõik kus. Ta oli muidugi ka kange töömees ja hoolitses alati selle eest, et midagi teha oleks. Töö hakkas hommikust pääle ja õhtul lõppes. Ja see kujundaski mul välja tööharjumuse. Ja see tööharjumus oli pärast ikka väga palju kasuks. Ja muidugi vanematest lugu pidamine ka. Ega ma isale ega emale halvasti ütelda ei tohtinud. Aga ei olnud ka sihukest asja, et kohe said. Füüsilist karistust ega midagi seesugust ei olnud. Ema oli siis ikka see, kes seletas, mida need vargused ja valetamised teevad ja kuhu viivad. Ja varguse kohta kujuneski selline hoiak, et ma 7. klassis andsin ühele poisile peksa, kes oli teise taskulambi ära varastanud. Pärast küll mõtlesin, et no mille pärast ja mis see minu asi oli. Aga no see oli sihuke kasvatuse viga.

 

Nii et tegite ikka väheke pättust ka?

No koerust sai ka ikke tehtud. Olgugi, et kord oli kõva. Näiteks sihuke lugu juhtus: tollal olid sellised suured kaevurakked ja mina sihuke väike poiss, et mahtusin sinna sisse ilusti ära. Ja mõtlesin, et kui sellega nüüd sõita, siis saab karuselli. Teine poiss muudkui veeretas, aga üks hetk läks see vastu kivi ja puruks. Ja muidugi jäid siis jalad sinna vahele ja mul on siiamaani meeles see suur pahandus. Sihukesi pahandusi oli ikke üsna palju ja ma muudkui ise imestan, et millega ma kõik hakkama sain. Aga no poistel ikka juhtub.

Kas teil oli juba lapsena ettekujutus, kelleks saada tahate?

No isa tahtis minust põllumeest kasvatada, aga mina tahtsin kooli minna. Mul ei olnud õiget arusaamistki, et kus ja mis, aga minu eesmärk oli kooli minek. Nägin ikke neid teisi talulapsi, kes koolis käisid ja minul see millegipärast sümpatiseeris. Ja noh, ameti mõttes huvitab poisse ikke muidugi tehnika ja masinaehitus. Seda ma esiti tahtsingi.

Kuidas te lõpuks kooli saite?

Okupatsiooni ajal oli nii, et kooli pääsemiseks tuli minna tööstuskooli ja tööstuskoolist siis edasi tehnikumi. Ja nii ma arvasingi, et lähen ka seda rida pidi. Aga tööstuskool – see oli 14-15-aastasena täitsa pättide seltskonda sattumine. Muudkui üks kakelus ja omakohus ja igasugused muud pättused. No näiteks oli seal ühel püstol taskus, mindi siis kino ette, tehti pauku ja see oli nendel suur-suur saavutus. Ja no pane nüüd 14-15-aastane sinna sisse. See oli mulle väga uudis ja kujundas muidugi teatud määral ka mu suhtumist elusse ja inimestesse ja kõigesse. Sain aru, et sellisena mina olla ei taha.

Käisite tööstuskoolis, aga ometi sai teist arst. Millist rada mööda teie tee siis arsti elukutseni liikus?

No esiti taheti mind tööstuskoolist otse tööle panna, aga ma vaatasin, et liiga vara on minna. Ja läksin hoopis keskkooli. 7-ndast klassist hakkasin käima. Mul esiti sihukest kindlat plaani ei olnudki, et ma kuskile tahtsin edasi minna. Aga kui mu keskkooli lauanaaber põllumajandust õppima läks, ja no poisid ikke üksteist mõjutavad, siis ma mõtlesin, et lähen ka. Kui ma kodus isale sellest rääkisin, hakkas ta naerma ja ütles, et sina küll mingi põllumees ei ole. Arsti valik tuli hoopis sedasi, et Abja kandist läks üks väga tubli poiss arstiteaduskonda ja mul tekkis ka huvi. Aga mina olin kooli ju hiljem läind ega olnud õppimises nii tugev. Kooli õppealajuhataja siis ütles, et arstiteaduskonda peavad ikka minema sihukesed tublid mehed nagu see ja see. No see tekitab poistel ikka trotsi ja mina mõtlesin, et lähen ka proovin. Ja sain sisse. Muidugi mitte väga vabalt, olin üsna piiri peal. Mandaatkomisjon soovitas mul hoopis loomaarstiks minna. Mina ütlesin neile selle peale, et loomaarstiks olen ma nõus minema küll, aga see on riigi raha raiskamine, sest ma tulen siia lõpuks ikke tagasi. Ja siis nad jätsid mind rahu ja võtsid vastu.

Kuidas teil ülikoolis õppetöö edenes?

Ma ei ütle, et ma olen helge pea ja kõik läks nii väga kergelt, aga selle tegi tagasi see tööharjumus. Et kui sa midagi ette võtad, siis sa ei tohtind seda pooleli jätta. See oli taunitav. ja selline harjumus oli sisse kasvanud. Ülikoolis ka nii, et stipendiumi sai neljade-viitega ja kolmi ei tohtinud olla. Kuna aga oli raske aeg ja kodust suurt midagi kooli kaasa ei saand. No liha ja sihukest kraami ikka natuke sai, aga mina süüa teha ei osanud ja siis sellepärast lihtsalt pidi õppima. Et stipendiumi saada ja süüa osta. Ja ega mul muid lõbusid väga ei olnud, viinavõtmise harjumust ei olnud ja nii ma siis elasin ja õppisin.

Aga milliseid omadusi te arstis oluliseks peate? Milline peab üks hea arst olema?

No esiteks peab olema hoolas ja töökas. Just haigete eest hoolitsemine on eriti oluline. Ja see tähendab seda, et vajadusel peab ikke ka vabadel päevadel neid vaatamas käima. Praegu on see küll natuke muutunud ja valvearst teeb seda, aga me vanasti käisime ikke ka laupäev-pühapäev oma haigeid üle vaatamas. Ja muidugi lõikusoskust peab olema, aga see tuleb jälle tööga. Kirurgi elukutse juures on just põhiline, et kui ikke võimalust on, siis tuleb teha. Ja tuleb lõigata ikke küllalt suure riskiga, mitte noh nii päris, aga ikke haiget võimalikult aidates. Veresoontekirurgia ongi sellise küllalt suure riskiga.

Mis on teile teie endi kirurgitöö päevilt eredalt meelde jäänud?

No hästi on meeles see, kuidas me saime esimese soone, mida haigele panna. Juhtus sihuke õnnetus, et üks mees ja naine sõitsid motorolleriga surnuvankrile otsa. Motika juht sai surma, taga istunud naine lendas kaugele maha ja sai kõvasti viga, tema jalg oli täitsa kõver. Ja kogemata toodi see surnud mees ka kiirabiga Toomele. Naisel pandi teises toas jalg sirgeks, meie samal ajal võtsime siis sellel mehel kõik sooned ära, et sellele naisele edasi panna. Tegelikult oleks muidugi pidanud soonte võtmiseks kohtuarsti juure kutsuma, aga no meie olime noored ja entusiasmi täis mehed ja kuna see protseduur peab tehtama 6 tunni jooksul, siis me võtsime need sooned seal teises toas kohe ära. No harašo, võtsime luud ja sooned ära, panime puupulgad asemele ja siis viisime selle mehe üle Kuradi silla kohtuarsti juure ja panime sinna laua peale. Pärast tuli välja, et selle mehe vend oli vana kriminalist, kes sellest kannatada saanud naisest midagi ei pidanud. Ja see läks siis Vana Anatoomikumi, tõstis lina üles, vaatas – lõigatud – ja mõtles, mis siin on toimunud. Läks natuke aega mööda, prokuratuurist helistati, et mis seal tehtud on. Ja siis nad uurisid tükk aega. Ega nad said aru muidugi, et seal midagi kriminaalset tehtud ei olnd. Kui üks kuu aja möödudes lõpuks minu käest küsiti, mis me seal tegime, siis ütlesin mina, et ma turu peal midagi sealt maha ei müünd, et tahtsime sellele samale naisele need luud ja sooned panna ja et need on purgis praegugi kõik ilusti alles. Muidugi see mees kaebas veel mitu korda, aga no lõpuks see asi siiski lõppes ära. Aga need sooned jäidki sellele naisele panemata, sest ei olnudki vaja. Need jäid purki ja läksid teisele haigele.

Soovite äkki veel midagi omalt poolt lisada?

Ma ütleksin seda, et veresoontekirurgia osakond on väga palju arenenud ja ma olen järelkasvuga hästi rahul. Meie hakkasime siis pääle, kui ei olnud mitte midagi, praegu töötab siin kõik ikke väga hästi. Vanasti lõikasime 6-7 tundi, nüüd lõigatakse sama tunni ajaga ära. Nii et see elu on siin kenasti edasi läind ja meie tase on väga ilus. See on minu meelest väga suur saavutus. Praegusest osakonnast ei oska mina kohe mitte midagi rohkem tahtagi. Sellepärast ma ise siia hea meelega käingi, et näha, mis on saavutatud. See kõik oli meie unistus ja see unistus on täide läinud.

 

Prof. emer. Endel Tünderiga
vestles Merili Väljaotsa