Prindi


Kliinikumi Lehe 100. numbris ilmus intervjuu nelja arstiteaduskonna esmakursuslasega. Viis aastat on möödunud ja toonastest rebastest on saanud lõpukursuse üliõpilased. Taaskord saame kokku ühel talvisel õhtupoolikul, aga ainult Maret Lepplaane (ML) ja Toomas Kanguriga (TK) ‒ Lilly Veskemaale (LV) tuleb küsimused saata Saksamaale ja Jaagup Truusalule (JT) Soome.

 

Kas ellusuhtumine on õpinguaastate jooksul muutunud?
ML: Need aastad on olnud ääretult huvitavad. Mul pole kordagi tekkinud kahtlusi valitud erialas. Olen õppinud seda, et iga inimene on eriline ning kunagi ei saa üldistada.
TK: Ma ei leia, et oleksin õpinguaastate jooksul pidanud oma seisukohti või vaateid elule muutma. Mulle on endiselt olulised sõbrad, kellega saab kõike arutada.
JT: Arstiõpingud on kahtlemata laiendanud silmaringi, aga minu väärtushinnangud on samaks jäänud.
LV: Olen meditsiinitöös, ja ka elus, hakanud järjest enam väärtustama meeskonnatööd. Maailmavaade pole enam nii must-valge, sekka on tulnud palju vahepealseid toone. Ka kirurgias kehtib vana tõde, et harjutamine teeb meistriks.

 

Milline on töökogemus?
ML: Olen töötanud nii kliinikumi kui ka PERH-i akuutosakonnas. Möödunud suvel olin Haapsalu haigla EMO-s abiarstiks. Viimastel aastatel olen tegelenud teadustööga, uurin Alzheimeri tõvega patsientide hooldajate koormatust ja selle seost neuropsühhiaatrilise käitumise ja igapäevatoimingutega hakkamasaamisega.
TK: 2010. aastast olen Valga haigla EMO-s õena töötanud, lisaks töötan ka Valga kiirabis.
LV: Suviti olen lühiajaliselt töötanud väga erinevates osakondades: Valiku tegin selle põhjal, kust positiivne vastus saadeti, sest tööd oli tarvis. Huvi uroloogia vastu tärkas suvel PERHis töötades, ka Saksamaal tegin eelmisel aastal 11-nädalase uroloogia praktika. Praegu teen erasmuslasena haiglapraktikat Berliinis Leian, et Eesti arstiõpe sisaldab liiga vähe praktikat, selle kompenseerimiseks saigi Saksamaale tuldud.
JT: Olen töötanud paar kuud lastepsühhiaatrias hooldajana ja 2 aastat kardiokirurgia osakonnas abiõena. Praegu praktiseerin ühes Kesk-Soome väikelinnas üldmeditsiini.

 

Kust kandi pealt vajaks Eesti tervishoiusüsteem remonti?
ML: Hoolekande ja järelravi võimalused on patsientidele väga kesised, riik jätab selle praegu lähedaste õlgadele. Ja ka arst on tihtipeale sotsiaaltöötaja rollis.
TK: Samas on riik väga kergekäeliselt jaganud "puudeid". Ei ole väga usutav, kui seljahädade eest puude saanud mees rügab metsatöödel. Omaette kontingent on "vanainimene, üksi, metsast", kes oma eluga vanuse ja tervise tõttu enam toime ei tule ning keda sisuliselt ei ole kuhugi paigutada.
JT: Tööandjad peaks oluliselt rohkem väärtustama õdesid ja hooldajaid.
LV: Kahjuks on mul valusate isiklike kogumuste tõttu raske rahul olla meie perearstisüsteemiga.

 

Mis teeb rõõmu?
TK: Meil oli kaks aastat puhtalt meeste rühm, mis koosnes väga erinevatest tüpaažidest. Jäime sellega ka õppejõududele silma. Uroloogia tsüklis, nähes et kõik õppejõu katsed meile DVD-d näidata nurjusid tehniliste rikete tõttu, otsustasime osakonnale kinkida DVD-mängija.
ML: Meeldib suhelda erinevate elualade inimestega, just meditsiiniväliste inimestega.
JT: Olen tutvunud väga paljude heade inimestega ja näinud mitmeid tagasihoidlikke, aga silmapaistvalt häid arste, kes on mulle suureks eeskujuks.
LV: Rõõmu on olnud eelkõige oma väikestest triumfidest, säravatest õppejõududest. Situatsioonikoomikat on palju olnud. Ja kursusekaaslaste seas on tõelisi pärle.

 

Mis on õpingutes raske?
ML: Materjali omandamine on raske. Saad neuroloogia selgeks, siis tuleb geneetika peale. Järgnev kipub eelnevat kustutama.
TK: Mõnede ainete maht on lausa hoomamatult suur. Aga ainult tuupimisel ei ole mõtet, elada tuleb ka, muidu võib läbi põleda.
JT: Kuna ma olen juba viis ja pool aastat sellega hakkama saanud, siis ilmselt see siiski nii keeruline ei ole. Kindlasti on see keeruline neile, kel puudub meditsiini vastu huvi, kui on huvi, siis on edukalt arstiks õppimine ainult kättevõtmise asi.
LV: Motivatsioon kipub aeg-ajalt kaduma ‒ vähemalt mina pean seda mõni kord taga otsima. Ja eriti tüütu on see, et kahjuks kipub õpitu üsna ruttu ununema. Siis jälle pärastlõunal kodus nina raamatutesse.

 

Millised on tulevikuplaanid?
ML: Planeerin minna Inglismaale audioloogiat õppima, olen MTÜ Audiere stipendiumi kandidaat. See oleks loomulik jätk minu senistele õpingutele.
TK: Üldkirurgia oleks A-valik, radioloogia B. Naljaga pooleks, arvestasin välja, et kulu-tulu mudeli põhjal oleks kõige rentaablim anestesioloogia.
JT: Jätkuvalt on prioriteet saada heaks arstiks, kuid nüüd on erialavalik juba oluliselt selgem kui esimesel kursusel. Plaanin kandideerida kardiovaskulaarkirurgia residentuuri.

LV: Mulle meeldib väga uroloogia, aga eks näis. Ei oska ka veel öelda, kas jään kodumaale. Võtan vabalt ja proovin olla oma valikutes iseenda vastu aus.

 

Ene Selart