2009. aasta algus märgib sisekliiniku nefroloogia osakonna juhataja dr Eino Sinimäe jaoks kahte olulist verstaposti - 2. jaanuaril tähistab arst-õppejõud oma 60. juubelit ning 1. veebruaril täitub 30 aastat tööleasumisest Maarjamõisa haiglasse. Kliinikumi Leht palus dr Sinimäel jagada muljeid arsti ametini jõudmise ja oma tulevikuvisioonide kohta.

Miks te otsustasite arstiks õppida?

Oi, kes seda teab. See otsus tuli kuskil põhikooli lõpus, kaheksandas klassis. Miskipärast. Mul oli koolis üks hea sõber, kes tahtis saada lenduriks. Ja sai! Tipplenduriks. Ja tema teadis ka juba siis, et tahab saada lenduriks ja mina ütlesin, et mulle miskipärast tundub, et ma tahan saada arstiks. Ja nii lihtsalt läks! Oli niisugune mõte, mis osutus päris huvitavaks.

Kust tuli arusaamine, et just nefroloogia võiks olla see eriala, millega tegeleda?

See on tegelikult täiesti konkreetne asi. Peale ülikooli läksin ma vabatahtlikult tööle Haapsallu. Sest koht, mida sellal mulle Tartus pakuti, mind ei huvitanud. Haapsalus olin ma põhikohaga jaoskonnaarst, poole kohaga osakonnas sisearst ja poole kohaga sõitsin kiirabi.

Ja ühel hetkel kutsus minu ülikooliaegne juhendaja mind Haapsalust ära Tartusse, sest tolleaegne haigla juhtkond oli otsustanud Maarjamõisasse nefroloogia osakonna rajada. Tallinnas Pelgulinnas oli see juba poolteist aastat enne seda asutatud ja oli selge, et ka Tartus tuleks seda eriala arendada. Ja siis ma sealt ära tulingi. Asusin Tartusse tööle 1. veebruaril. Ja kuigi kohe esimene aasta ei saanud seda osakonda rajama hakata, sest esialgu ei õnnestunud ruume saada, siis siiski aasta pärast, 1980. aastal, sai esimene nefroloogia osakond Tartusse loodud.

Millised on teie tulevikuplaanid ja -prioriteedid osakonnajuhatajana?

Praegu on väga huvitav aeg. Mul on õnnestunud oma osakonnaga juba mitmeid kordi kolida. Ja nüüd, uuel aastal, seisab ees taas üks kolimine, üles 6. korrusele, kust ortopeedia viiakse üle uude majja.

See annab meile võimaluse oma ruumiprogrammi parandada, sest praegu oleme me olude sunnil ikka päris kitsas seisus. Ja ma pean silmas just haigete olukorda. Personali olukord on niikuinii kitsas, aga prioriteet on ikkagi haigete olukord normaliseerida.

Ning nagu öeldakse, kui elu ja tervist on, siis õnnestub mul ilmselt varsti näha veel ühte kolimist - ehituse 2. etapis on plaanitud välja kujundada uus nefroloogia-dialüüsi osakond. Kui me ükskord uude majja saame, siis on ehk lootust, et asi saab väga ilus olema. Nii et selles arengus on, nagu praegu öeldakse, huvitavaid väljakutseid.

Sest praegu me oleme, mitte oma tasemelt, aga just olmesituatsiooni poolest, Tallinna nefroloogiast selgelt maas. Lääne-Tallinna Keskhaiglas on tänaseks välja ehitatud uus ja moodne nefroloogia osakond, PERH-is laiendatakse samuti oma maja ja arendatakse nefroloogiat. See füüsiline vorm ja situatsioon on teistel juba parem kui meil. Meie kui lipulaev peaksime oma arengult ikka ees olema. Ja ma loodan, et saame olema ka.

Dr Eino Sinimäega vestles
Merili Väljaotsa

Kommentaarid:

Olen teinud Einoga palju koostööd Eesti Nefroloogide Seltsi ja Eesti nefroloogia vedamisel ning see on olnud tõesti koostöö selle sõna parimas mõttes. Nefroloogide Seltsi esimese presidendina suutis ta seltsi hoida sõbraliku ja koostöövõimelisena ning ühtse tööka ja algatusvõimelise perena. Pikad, ausameelsed ja otsekohesed diskussioonid Einoga on alati lõppenud konstruktiivse lahendusega. Mitte kunagi ei ole ma tundnud temas kadedust.

Merike Luman
Põhja-Eesti Regionaalhaigla dialüüsi ja nefroloogia osakonna juhataja

Dr Eino Sinimäe näib enamiku kolleegide jaoks olevat Maarjamõisas töötanud juba hallide aegade hämarusest. Keda kõike ta ei tea ja mida ei mäleta! Talle sobib korraldamise töö. Kui ta intervjuus ütleb, et nefroloogia osakond on pidevas kolimises, siis tegelikult tekib kahtlus, kas ta mitte ise seda kolimist ei korralda, et niisugustes situatsioonides oma parimaid oskusi demonstreerida. Dr Sinimäe on alati kõvahäälselt väljas oma osakonna hea käekäigu eest. Ta on edukalt sooritanud vastupidavusproovi. Tema kolleegid koos juhatajaga on käesoleval sajandil viinud nefroloogia eriala igati arvestatavale tasandile. Palju õnne ja jaksu edaspidiseks!

Margus Lember
sisekliiniku juhataja

1964. a sügisel avati Tammelinnas uus ja suur kool, kuhu seni Lutsu (nüüd jälle Näituse) tänaval (tänases Juridicumis) asunud Tartu 5. Keskkool üle kolis. Et parasjagu käis koolireform, mille eesmärgiks oli muuhulgas ka kutsekooli siirdujate arvu keskkoolide kokkutõmbamise arvel tõsta, võeti vaevaks Tähe tänaval asuvas 8. Keskkoolis 9. klassi mitte avada. Seetõttu oli seal põhikooliga mahasaanute ees avar valik: tööle, kutsekooli või Tammelinna. Ja sedaviisi moodustasidki siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku tulnud (teiste seas lugupeetud juubilar ühelt ja siinkirjutaja teiselt poolt) ühe väga suure ja eriti segase seltskonna, mida klassijuhatajana pandi valitsema Arved Kurits.

Suurusest saadi kiiresti üle - 44-st alustanust jätkas aasta pärast 28. Seda ikka juhtus. Aga hoopis huvitavam ja küllap kordumatult unikaalnegi (vist Guinnessit väärt!) oli see, mis hilisemalt andis alust legendiks „Kuritsa klassist". Seda kõike poleks ju vähimatki põhjust siin meenutada, kui see otseselt ei puudutaks kõne all olevat juubilari.

Meist kujunes seltskond, mis alates 1965. a oktoobrikuu algusest on ainumatki aastat vahele jätmata saanud suuremas või väiksemas ringis kokku juba 43 aastat järjest. Seda isegi peale seda, kui tohutu karismaga ning määratut tsentripetaalset tõmbejõudu eviv füüsikust Peretaat - selle lugupidava hüüdnime saanud Kuritsa sünnipäeva äramärkimine saigi alguse ühissõidul Mihhailovskojesse oktoobris 1965 - meie juurest mõni aeg tagasi igavesele puhkusele lahkus.

Küsite, miks meil seda vaja on? Sellepärast, et meil oli omavahel huvitav. On siiamaani. Ja selles on suur panus ka juubilarist Eino Sinimäel. Veelgi olulisemalt puutub ta aga siia sedamoodi, et ta meeldib suhteliselt rohkem sellistele inimestele, kes tahavad rohkem teisi kuulata kui ise rääkida. Nagu te mõistate, siis sellised on meie klassiõdede-vendade seas enamuses, mistõttu me täninigi veel hästi kokku sobime.

Südamlikud õnnesoovid Sulle, Eino! Elame veel!

klassivend Jaak Viller