Kui keegi arvab, et pealkiri viitab poliitilise rahajagamise vastandamisele „õigele“ rahajagamisele, siis ta eksib. Igaüks, kes otsustamisega tegelenud, teab, et suurte investeerimisotsuste puhul tuleb alati teha valikuid. Perekonnas võib börsile investeerimise või lastele kooliraha pangaarvele kogumise üle otsustada erineval viisil. Demokraatlikus ühiskonnas saavad põhimõttelised valikud olla ainult poliitilised. Struktuurfondidest Eesti haiglatele investeeringuteks 2 miljardi krooni eraldamine olukorras, kus puudujääk on hinnanguliselt 8 miljardit krooni, on võimalik üksnes selgeid otsuseid tehes ning vastavalt poliitilist vastutust kandes.
2007. aastal töötas Poliitikauuringute Keskus PRAXIS Sotsiaalministeeriumi tellimusel välja põhjaliku hindamisvahendi tehniliselt mitmekülgseks analüüsiks, mille alusel saaks välja selgitada haiglate investeerimisprojektide mõju erinevad aspektid. Esimene grupp kriteeriume oli mõeldud hindamaks projektide mõju riikliku struktuurivahendite strateegia ja valdkondliku rakenduskava üldeesmärkide saavutamisele: sh haigla teeninduspiirkonna sotsiaal-majanduslikku olukorda ning tervishoiuteenuste kättesaadavust, samuti projekti mõju sellele ning laiemalt sotsiaalsele turvalisusele. Teiseks nähti ette kaaluda strateegilist mõju tervishoiusüsteemile, st mõjutatavat elanike hulka, üldist mõju haiglavõrgu optimeerimisele ning tervishoiusüsteemi teiste osade toimimisele. Kolmandaks hinnati mõju konkreetsele haiglale lähtudes meetme põhimõttelistest eesmärkidest - infrastruktuuri ning töökorralduse optimeerimisest; samuti projekti vastavusest kaasaegsele haigla funktsionaalsuse printsiibile ja tehnilise lahenduse paindlikkust. Neljandaks soovitati analüüsida teostatavust, jätkusuutlikkust ning toetuse vajalikkust projekti edukaks läbiviimiseks.
Samal ajal pole võimalik ainult tehnilistele kriteeriumidele tuginedes teha ideaalset valikut, sest tervishoius on enamus valikuid seotud erinevate maailmavaateliste või põhimõtteliste eeldustega. Hea tervishoiusüsteemi eesmärgiks on valitseva arusaama kohaselt parim elanike terviseseisund, üldine rahulolu süsteemiga ning kaitse tervisekulutustest põhjustatud finantsriski vastu. Teed selleni võivad olla aga erinevad. Näiteks parim tasakaal kättesaadavuse, kvaliteedi ja efektiivsuse vahel ei ole piiratud ressursside tingimustes tehniliselt määratletav, vaid peegeldab otsuse tegijate eelistusi ühe või teise aspekti kasuks. Nii saabki tunnistada, et sotsiaalministri otsus eelistada strateegilise mõju kriteeriumeid regionaalsete vajaduste ees, annab märku jätkuvast efektiivsuse taotlusest, mis on seniste Eesti tervishoiureformide nurgakivi.
Oluline on seejuures siiski teadmine, et poliitiline valik ei tähenda ainuõiget valikut, vaid ideaaljuhul konkreetsel hetkel domineerivate huvide seisukohast parima teadmise alusel tehtud otsust. Elanike (st tervishoiu tegelike rahastajate ja kasusaajate) jaoks on kõige olulisem teadmine, et kui eksisteerisid ka teistsugused valikud siis miks tehti just konkreetne otsus. Kõne all olevate investeeringutoetuste puhul oleks alternatiivne ratsionaalne valik võinud eelistada näiteks Ida-Viru Keskhaiglat just regionaalse tasakaalustatuse aspektist. Saades seekord teistsuguse otsuse, annab see õiguse küsida otsustajatelt, mil moel kavatsetakse tasakaalustada tugevate piirkondlike haiglate kõrval tervishoiuteenuse üldist kättesaadavust kõigis Eesti piirkondades. Kindlasti ei pea ma silmas kitsalt haiglaravi ega üksnes otsest rahajagamist. Tervishoid on tervik ja hea on teada, kas otsustajad puude taga ka metsa näevad.
Ain Aaviksoo, MD MPH
Poliitikauuringute Keskus PRAXIS tervisepoliitika programmi direktor, juhatuse esimees