Nelikümmend viis tööaastat närvikliiniku neurokirurgia osakonnas.

13. mail 1963. aastal oli Vaike Soome esimene tööpäev närvikliinikus, mis on talle meelde jäänud tänaseni – toonane osakonnajuhataja dr Ruth Paimre uuris põhjalikult tema elulugu ja tausta.

Kuigi tööpäev algas kell seitse hommikul, oli Vaike Soome haiglas juba tund aega varem, sest muidu ei jõudnud tööga valmis – patsiendid ootasid hommikusööki ning see tuli tuua kõrvalmaja köögist. „Aga kõik sai tehtud ja sealjuures olid töötajad rõõmsad ning abistasid üksteist,“ meenutab Vaike Soome.

Tol ajal olid patsiendid kauem haiglas, tänapäevased ravimeetodid ja meditsiinitarvikud on põetaja tööd tundmatuseni muutnud. Pole enam riidest lappe ning korduvkasutatavaid tilgavoolikuid, mille kõrbehais kogu osakonda täitis, kui sanitar oli unustanud nende keemisel silma peal hoida. Patsiente oli ka palju rohkem – tänases viiekohalises intensiivipalatis oli siis kümme haiget. Seljaoperatsiooni läbi teinud patsiendi ümber tuli voodisse paigutada seitse patja. Et asi natukenegi rõõmsam oleks, anti patjadele lustakad hüüdnimed: Dusja, Nusja, Marusja…

Sellest ajast alates on Vaike Soome töötanud kokku 15 vanemõe alluvuses ning kuigi teda on kutsutud mujale tööle, ei ole ta ära läinud. „Tunnen elust rõõmu, mul on toredad lapsed ja lapselapsed ning olen nüüd saanud reisida. Maarjamõisa ametiühingu esinaine Sirje Viilup on korraldanud palju toredaid ekskursioone, viimati käisime Riias, ees on ootamas Ahvenamaa.“

Ene Selart