„Kui inimene jõuab pärast nende [insuldi – toim] tunnuste tekkimist kiiresti haiglasse, on vastunäidustuste puudumisel võimalik trombolüüsiga verevool peaajus taastada ning sellega haiguse prognoosi oluliselt parandada. Tänu trombolüüsile on tekkinud võimalus, et neuroloogilised sümptomid taanduvad täielikult. Üle maailma on probleemiks see, et sageli ei tunne inimesed insuldi sümptomeid ära ja haiglasse jõutakse alles siis, kui trombolüüs ei ole enam lubatud," ütles Tartu ülikooli närvikliiniku insultoloog Janika Kõrv. 26.09.2011, Eesti Päevaleht „Insult vajab ülikiiret reageerimist"

„Võib olla nii, et nädalavahetuse jooksul pole ühtegi kainet inimest traumapunktis, kõigil on veel sõbrad ka kaasas ja pidu läheb osakonnas edasi," ütles kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juhataja dr Kuido Nõmm. Lisaks noortele purjutajatele kipuvad doktori sõnul vägivallatsema ka psüühiliste haigustega patsiendid ning dementsed vanainimesed, kellel võib olla kujuteldamatult palju jõudu. 06.10.2011, Tartu Ekspress „Vägivaldsed patsiendid kimbutavad kliinikumi"

Tohvre [psühhiaatriakliiniku ülemõde – toim] sõnul ei ole noorukite psühhiaatriline abi Eestis sugugi ühtlaselt kättesaadav, Tartusse tuuakse patsiente mujaltki. «Selles vanuses psüühika- ja käitumishäiretega noored on keeruline patsientuur, kes vajab neile kohaseid ruume, väljaõppinud personali ja suurt tähelepanu,» selgitas ta. 11.10.2011, Tartu Postimees „Tartu psühhiaatriakliinik laiendab lasteosakonda"

Doktor Rips (37), Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku arst-õppejõud, lubas mul terve nädala jälgida iga oma sammu. Et Arteri lugejad võiksid ise veenduda, mis Eesti meditsiinis tegelikult toimub: miks on ravijärjekorrad kohutavalt pikad ja kas arstide pahameel töökoorma üle, mis paljusid välismaale ajab, on põhjendatud. 15.10.2011, Postimees „Reportaaž haiglast: kurnav nädal traumaarsti kitlis"

„Näiteks käis meil hiljuti sünnitamas ka üks abielupaar Moskvast. Info liigub ja huvi meie vastu üha kasvab," kinnitas Kirss. Tema sõnul kurdavad enamjaolt Pihkva oblastist saabuvad venelannad sealse haigla taseme üle. „Nii meditsiinilise kvaliteedi kui ka tingimuste üle kurdetakse," märkis Kirss. „Nad ei usalda kohalikku meditsiini, mis küll näiliselt peaks olema tasuta, aga tegelikkuses pidavat iga lisauuringu ja protseduuri eest ikkagi patsient maksma." 17.10.2011, Eesti Päevaleht „Venelased eelistavad sünnitada Tartus"

Üldjuhul ei tea eestlased kuigi palju surmajärgsest elundidoonorlusest ning arsti pöördumine on omastele šokk – kuidas võib rääkida neile kalli inimese surma korral elundite äravõtmisest. Dr Elmeti sõnul on see raskeim osa tööst, sest nii Eestis kui mujal on tava, et loa organite eemaldamiseks annavad perekond või lähedased. Leinavalt inimeselt nõusolekut saada pole kerge. 20.10.2011, Eesti Ekspress „Kuidas koomapatsient elundidoonoriks muutub"

Hambakliiniku kolimine on habemega lugu. Nagu kliiniku juhataja Taavo Seedre mäletab, hakati seda plaanima vähemalt 1980. aastal. Praegu on tähtajaks nimetatud lähiaastad. Raekoja platsil paiknemise üks väheseid plusse on töötamine linna südames. Plussi poolele paigutab Seedre ka järjepidevuse – kliinik on ses kohas töötanud 1964. aastast. 21.10.201, Tartu Postimees „Hambakliinik kolib raeplatsilt Maarjamõisa"

Teise ehitusjärgu valmimisega tekib hoonete vahele aga eelmisega paralleelne koridor, mis võtab A-hoone esimeselt korruselt edasi-tagasi liikuva rahvavoo ära, linnak kui tervik muutub rahulikumaks. Küsimuse peale, miks meditsiinilinnak näeb tulevikus välja just niisugune, et K- ja L-korpus on ehitatud J-korpuse peale, vastas Toomas Kivastik, et siin ei ole küll välise efekti nimel trikitamist. «Just nii on võimalik otstarbekas, hoonete funktsioonist tulenev planeering,» sõnas ta. 25.10.2011, Tartu Postimees „ Meditsiinilinnak muudab nägu"