Prindi

Et inimest oleks nõnda suure verekaotuse korral võimalik üldse aidata, läheb vaja suures koguses värsket doonoriverd, kuna vastasel juhul tekivad hüübimisprobleemid. Sestap kutsub verekeskus taoliste juhtumite korral doonoreid erakorraliselt kohale. „Kõik töötajad üritavad sellega siis tegeleda, inimesi ei saa alati kätte, veregruppe ei ole alati," rääkis verekeskuse direktor Helve König. 08.12.2011, Tartu Ekspress „Ratturi elu ei suudetud päästa"

 

«Ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, et üks haigus tuleb ja rikub mu igati elurõõmsa ja õnneliku tüdruku elu ära,» meenutab Merle Anton kahe aasta tagust meeleheidet. Ta ütleb, et on väga tänulik Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku arstile Tiina Rägole, kes tõi Kärdi kriitilisest olukorrast välja ning valvab praegugi ta last. 12.12.2011, Tartu Postimees „Üksteise toetus aitab haigusega võidelda"

 

Einasto näeb organite laialdases väljavahetamises ohtu. "Inimeste käitumine on väga riskialdis. Kui organite asendamine läheb väga hõlpsaks, siis ei hooli keegi oma tervisest," ennustab ta. Kui "keha vahetamisega" saadakse tulevikus ilmselt hakkama, siis lahendamatuks probleemiks jääb närvisüsteemi parandamine või uuendamine. Seetõttu kasvab see osa ühiskonnast, kes vajab kõrvalist abi. 15.12.2011, Eesti Ekspress „Tagasi tulevikku: Tulevikus prindime endale uue neeru"

 

Heleri Roosmäe plaan oli järgmine: teha mitte lihtsalt mingi ilus maja, vaid luua piparkoogilõhnaline koopia Vallikraavi tänav 10 asuvatest hoonetest kõikide oma rõdude ja väljaehitistega. Ka pink, kus patsiendid käivad õues istumas, oli tähtis!

Et midagi ei ununeks, käis Heleri ühel päeval oma haiglat veel ekstra takseerimas ja üles visandamas. 19.12.2011, Tartu Postimees „Muinasjutuhaigla annab jõudu"

 

Doktor Veberi meenutused ei jäta kahtlust. Liiklusõnnetuses võib iga sentimeeter olla muutuja, mis otsustab elu ja surma vahel. Võid olla atleet või oivik – kui avarii mehhanism on sama, siis on seda ka vigastused. Ainult vanus on see, mis võib elu mündiviskel noorematele tillukese eelise anda. 22.12.2011, Tartu Ekspress „Hetk, mil inimelu maksis üks euro"

 

Ma arvan, et on hea olla sellises vanuses. Kõige rohkem tunnen ma rõõmu erialasest tööst. Neurokirurgias me tegutseme ju üsna väikse meeskonnaga. Aga keskkond ja vastastikune usaldus ja kompetentsuse edasiandmine, see kõik toimib meie eriala sees väga hästi. Ja kui sa oled parasjagu 50. aastates inimene ja tunned, et su ümber ongi enam-vähem kõik nii, nagu see Eestis on saavutatav, siis muidugi oled rahul. 23.12.2011, Tartu Postimees „Aime Jõgi kõneles neurokirurgi akadeemik Toomas Asseriga"

 

„Meil pole standardarvamust, teeme enamasti nii, nagu patsient tahab," kinnitab Fred Kirss. See puudutab nii otsust, kas ja millist valuvaigistit pruukida, millist asendit kasutada ning üldse kõike, mis on seotud sünnitaja heaoluga. Standardveendumusi võib olla Kirsi sõnul pigem esmasünnitajail. 30.12.2011, Tartu Postimees „Lapsed sünnivad Tartus üha rutem"

 

Ma arvan, et see on aasta, kus ootused ja võimalused lähevad lahku. Personalil on palgatõusuootus, aga parim, mis me saavutada võime, on tagasi saada masueelsed palgad. Teisalt on see tulevikku suunatud aasta, ja siin peangi silmas järgmist ehitusjärku. Ja veel! Haigekassa on oma nelja aasta prognoosis ette näinud palkade tõusuks hinnakomponendi suurendamise alates 2013. aastast. Ja kuigi see, mis sinna on sisse kirjutatud, on vaid kolm protsenti – see on vähe ega kata isegi inflatsiooni –, siis meil tuleb loota, et kõik tööturuosalised, sealhulgas haigekassa ja riik kõik koos tegutseksid suurema läbimurde saavutamise nimel. 05.01.2012, Tartu Postimees „Aasta, mil ootused ja võimalused tervishoius lähevad lahku"