Seekordne Tartu Arstide Liidu traditsiooniline sügisene väljasõit viis meie liikmed 23. septembri päikselisel sügispäeval Peipsi äärde Sibulateele – Alatskivi lossi, vanausuliste küladesse, Liivi muuseumi. Peipsiäärse piirkond on ajalooliselt seotud kolme kultuuriga – vene vanausuliste, eesti talupojakultuuri ning balti-saksa mõisakultuuriga. Moodsatel aegadel on selles kandis rahvastik sarnaselt muu ääremaaga oluliselt vähenenud, aga tänu turismile on piirkond saanud uue hingamise.
Sarnaselt möödunudaastase sõiduga oli huvilisi oli ka seekord rohkelt, osales nii lastega peresid kui seeniorliikmeid. Meie esimeseks peatuspaigaks sai kirju ajaloo järel värskelt taastatud Alatskivi loss, milles tutvusime baltisaksa aadlike von Nolckenite 19. saj lõpu ja 20. saj algusaastate eluoluga. Lossi renoveerimisel on pööratud tähelepanu funktsionaalsusele. Tegemist ei ole muuseumiga, vaid hubase miljööga maamõisaga, kus külastajatel on võimalik kõike käega katsuda ja soovi korral ka ajaloolistel toolidel istuda. Seega võib tunda end nagu kodus, kust pererahvas on mõneks ajaks välja läinud. Lisaks baltisaksa kultuurile on Alatskivi lossis hetkel eksponeeritud omakandimehe ja Eesti läbi aegade ühele tuntumale heliloojale, Eduard Tubinale pühendatud näitus koos fonogrammidega tema loomingust.
Alatskivilt suundusime edasi Kolkja külasse, kus jalutasime päikesepaistelisel Peipsi rannal ja tutvusime Peipsimaa külastuskeskusega. Vanausuliste muuseumis kuulsime lähemalt selle rahvakillu ajaloost ning ühtlasi saime näha traditsioonilisi riideid ja tarbeesemeid. Vene vanausulised – staroverõ – järgivad oma usulisi tavasid oluliste muutusteta aastasadu. On andmeid vene kogukonnast Peipsiveeres kaua enne Venemaa õigeusu kiriku reformi ja sellele järgnenud tagakiusamisi 17. saj keskpaigas. Mingis mõttes jääb mulje, et kui protestandid on muutunud kiriku põhivooluks, siis vanausulised jätkavad oma liini ja omavad Jumalaga lähemat suhet kui mõned teised kristlikud usuvoolud. Nii näiteks ei ole neil preestrit ja kombetalitused viib läbi kohalik baatjuška.
Kolkja kala- ja sibularestoranis oli väga hea teenindus ja pakuti võrratut kalaseljankat ning imehead teed, samovariga laual. Kõik jättis väga meeldiva ja puhta mulje; teenindajatel polnud muret ka eesti keelega. Samuti sai Kolkjal näha kohaliku sibulakasvatuse eripärasid Kostja sibulatalus. Jäi mulje, et kes tööd soovib teha, sellel on ka saaki, mida müüa ja müügist saadud tulust võib üsnagi hästi ära elada. Peipsiääre sibulaid teame kõik, kuid mis oludes neid kasvatatakse, peaks ikka kohapeal vaatamas käima.
Sõit jätkus läbi kolme ridaküla Varnja palvelasse, mis on samuti hiljuti saanud värskenduse. Palvelas on vägagi rikkalik ikonostaas ja uudistamist jagus küllaga. Meie liikmetest dr Telnova jõudis giidiga üksmeelele, et turistidest võib kogudusele vaatamata nende varasemale vastuseisule ka abi olla – ühest küljest levib nii info vanausuliste kohta ja teisest küljest toetavad külastajad kindlasti ostudega kohalikku elanikkonda.
Vanausuliste juurest suundusime Liivi muuseumi, mis tegutseb Juhan Liivi ja ta vanema venna, Jakob Liivi kunagises kodutalus. Kohalik giid on tõeline oma ala entusiast, kes rääkis pikalt Liivide perest, Juhan Liivi noorusest, õpingutest, elu armastusest, loomingust ja ka hilisemast haigusest.
Pirukalaud täitis pika päeva järel kõhu ja tagasisõit Tartusse kulges positiivsetest emotsioonidest meeldivalt rammestununa. Kindlasti korraldab Tartu Arstide Liit ka järgmisel aastal liikmetele väljasõidu, millel osalemist soovitaks aegsasti kaaluda. Tegemist on põlvkondi tõeliselt ühendava üritusega. Laste kaasavõtmine on igati teretulnud.
Neeme Tõnisson
Tartu Arstide Liidu eestseisuse liige