Kopsukliiniku füsioterapeudid Karine Rüütel ja Kristiina Saksniit osalesid oktoobris hingamishäirete testimise ja ventilaatorravi koolitusel Sloveenias. Õppereis sai teoks tänu kliinikumi arendusfondile.


Koolituse korraldas aparatuuri tootjafirma Philips Respironics ning koolituse viisid läbi Kesk- ja Ida-Euroopa tippspetsialistid. Teoreetiline osa keskendus hingamishäiretele ja ravivalikutele, kaasati kliinilisi juhtumeid ning nende lahendamist. Praktiline õpe toimus workshop-ides hilistel õhtutundidel Golniku ülikooli kliinikus (University Clinic Golnik). Käsitleti ka erinevaid diagnostilisi meetodeid, nagu polüsomnograafia jms, ning simuleeritud haigusjuhtumeid püüti lahendada erinevate hingamisfunktsiooni toetavate aparaatidega.


Karine Rüüteli sõnul oli hea oli tõdeda, et koolitusel olid kasutusel samad seadmed, mis kopsukliinikus – CPAP ja VPAP, mis andis võimaluse jälgida aparaatidega töötamist, nende seadistamist ja hooldamist. Kliinikumis alustas tema selle haigusseisundi testimisega juba aastaid tagasi, ent pidevalt funktsioonides täiustuv aparatuur vajab ka meedikute pidevat väljaõpet.


„Õppereis andis positiivse emotsiooni – saime kinnitust, et meie ravimeetodid ja -vahendid siin, kopsukliinikus, on väga heal tasemel. Mitmetel teistel koolitusel osalenud maadel, näiteks Balkani riikidel ja isegi ka Tallinna haiglatel, ei ole sellist aparatuuri nagu meil,“ selgitab Karine Rüütel. „Erinevus meie une- ja hingamishäirete korraldusest oli see, et Sloveenias oli loodud ühtne unekeskus,“ lisab ta.


lk9 koolitus SloveeniasKopsukliiniku pulmonoloogia ja torakaalkirurgia ambulatoorses vastuvõtus uneapnoe testimisega tegelev Karine Rüüteli arvates on uneapnoe endiselt veel aladiagnoositud ja ta prognoosib vastuvõtuarvude tõusu. „Esiteks on tõusmas teadlikkus selle haigusseisundi eri vormidest ja tõsidusest, teiseks on alates 2016. aastast autojuhtide tervisetõendi väljastamiseks kohustuslik mõõta lisaks muule ka kaelaümbermõõtu ja kehamassiindeksit, et leida üles uneapnoe kahtlus,“ ütleb Rüütel. Ta lisab, uneaegsetest hingamishäiretest moodustavad obstruktiivset laadi hingamishäired umbes 95%. Kui ülemiste hingamisteede õhuvool seiskub rohkem kui 10 sekundiks, on tegemist obstruktiivse uneapnoe episoodiga. Olgugi, et täiskasvanutest norskab ligi 60%, esineb uneapnoe sagedamini 40–65-aastastel patsientidel ning sagedamini meesterahvastel. Pärast uneapnoe diagnoosimist, alustatakse ravi CPAP-aparaadiga, mis antakse patsiendile koju, eeldusel, et aparaati kasutatakse korrektselt öösiti kahe nädala jooksul vähemalt neli tundi korraga. Patsiendi andmed salvestatakse aparaadis olevale kiibile, et saada infot aparaadi kasutuse ja unegraafikute kohta. Alates mõõdukast uneapnoest on patsiendile näidustatud CPAP-aparaadi ravi. „Üks nüanss on aparaadist andmete lugemine, teine selle programmide ja rõhkude seadistamine ning kolmas aparaadi hooldamine (õhufiltrite ja maski vahetus ning tehniline kontroll). Sloveenias sain case-study loengutes kasutada kõige uuemaid aparaate erinevate raskusastmetega haigete peal. Ka oma igapäevatöös kasutan just neidsamu CPAP-aparaate,“ räägib Karine Rüütel.


Karine Rüütel paneb ka patsientidele südamele, et nad oskaksid märgata väsimust, sest ei ole ühte rusikareeglit, mis määraks, kes on potentsiaalne hingamishäirete patsient. Norskamise, väsimuse ja muude unehäirete esmaseks kõige kiiremaks kontrolliks soovitatakse pöörduda perearstile, kes teeb operatiivselt öise uuringu pulssoksümeetriga, mis mõõdab südame löögisageduse ja vere hapnikusisalduse une ajal.


Teised seadmed, mille kasutamise nippe Sloveenias õpiti, on VPAP-aparaadid. Neid, peenhäälestusega seadmeid, vajavad näiteks kroonilised kopsuhaiged ja akuutsed haiged. Ventilaatorravi läbiviijaks on pulmonoloogia ja torakaalkirurgia statsionaarse osakonna füsioterapeut Kristiina Saksniit. Tema juurde jõuavad haiged, kes mingil põhjusel ei suuda ise tekitada hingamismehaanikat ning seetõttu vaevlevad hüpoventilatsiooni käes. Et kopsud saaksid piisavalt hapnikku ja süsihappegaas ei jääks organismi,

tulebki abistava seadmena kasutada VPAP-aparaati. Aparaadil saab seadistada vastavalt vajadusele nii sisse- kui ka väljahingamisrõhku leevendades patsiendi seisundit. VPAP-aparaati kasutavate patsientide juurde teeb koduvisiite ka kopsukliiniku hapnik- ja ventilaatorraviõde.


Kristiina Saksniit kinnitab Karine Rüütli öeldut: „Ka mina kogesin koolitusreisil õpitu põhjal, et meie testimis- ja ravimeetodid ning aparaadid on kaasaegsed. Koolitusel omandatud teoreetilised ja praktilised teadmised toetavad ja täiendavad meie praegust kogemust,“ tõdeb ta. „Julgustame nii perearste kui ka teisi eriarste märkama hingamishäireid ning küsima kopsuarstilt konsultatsiooni. Ainult nii, kopsuarsti suunamise kaudu, jõuavad patsiendid meieni,“ lausuvad kopsukliiniku füsioterapeudid. Kristiina Saksniit rõhutab, et hingamishäired ja ventilaatorravi ei ole ainult kopsuhaigete probleem – näiteks on tihti seotud uneapnoe diagnoosiga ka mõni kardioloogiline kaebus ning ALS lihashaigust põdevad patsiendid vajavad tihtipeale samuti mitte-invasiivset ventilatsiooni.


Karine Rüütel ja Kristiina Saksniit rõhutavad lõpetuseks, et tervislikud eluviisid – kehakaalu kontrolli all hoidmine, füüsiline aktiivsus ja kvaliteetne uni, on parimaks haigusseisundite ennetajaks.

 

Kopsukliiniku ülemõe Carine Gross: Kopsukliinik on suutnud üles ehitada hästi toimiva süsteemi, mis tagab patsientidele parimad võimalused hingamishäirete testimiseks ja raviks nii haiglas kui ka kodus. Oleme olnud altid vastu võtma kõiki koolitusvõimalusi, mis vähegi aitavad täiendada erialast kompetentsust. Füsioterapeudid Kristiina ja Karine on mõlemad magistrikraadiga ja väga huvitunud erialasest tööst, mis on andnud ka kliinikule tugeva motivatsiooni toetada nende õpinguid.

 

Helen Kaju