18. detsembril 2017 kaitses Kaspar Tootsi filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Cardiovascular and metabolomic profiling of osteoarthritis“ („Osteoartroosi kardiovaskulaarne ja metaboloomiline profileerimine“).
Doktoritööd juhendasid dotsent Aare Märtson (dr. med. (arstiteadus)), TÜ kliinilise meditsiini instituut; dotsent Jaak Kals (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut ja professor Mihkel Zilmer (dr. med. (meditsiin)), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut.
Oponendiks oli professor Robertus Gerardus Henricus Hubertus Nelissen (MD, PhD) ortopeedia osakond, Leideni Ülikooli Meditsiinikeskus (LUMC), Leiden, Holland.
Kokkuvõte
Osteoartroos on krooniline liigeshaigus, mis haarab sagedamini käe-, põlve-, puusa- ja lülisamba liigeseid ning põhjustab valu ja liigesliikuvuse piiratust. Osteoartroosiga patsientide arv on suur ning tegemist on kiiresti kasvava probleemiga. Juba praegu on osteoartroos üks suurimaid elukvaliteedi halvendajaid vanematel inimestel. Paraku puuduvad head markerid, mille järgi haigust varakult diagnoosida, ennustada haiguse kulgu ning hinnata ravi toimet. Tänaseni puudub haiguse tekkemehhanismidest piisav arusaam, et efektiivselt pidurdada haiguse kulgu. Osteoartroosi on pikalt peetud kõhre mehhaanilisest kulumisest tingitud haiguseks, aga viimastel aastatel on ilmnenud üha rohkem tõendeid, et haiguse arengus mängivad olulist rolli süsteemne alaäge põletik ja häired ainevahetuses. Osteoartroosiga patsientidel on leitud kõrgem südame- ja veresoonkonna haiguste risk, kuid täpsemad mehhanismid selle võimaliku seose taga on teadmata. Selle doktoritöö eesmärgiks oli selgitada osteoartroosi ja südame- ja veresoonkonna haiguste ning oksüdatiivse stressi ja ainevahetushäirete (sh metaboolse sündroomi) vahelisi seoseid. Lisaks oli eesmärgiks kirjeldada osteoartroosi lipiidide ainevahetusega seotud madalmolekulaarsete ühendite profiili.
Doktoritöö raames läbiviidud uuringusse kaasati lõppstaadiumis osteoartroosiga patsiendid Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnast, keda võrreldi kliiniliselt ilma osteoartroosita uuritavatega. Põhiliseks südame- ja veresoonkonna haiguste riski markeriks kasutati arterite jäikuse mõõtmist Endoteeli Keskuses. Biokeemiliste markerite määramised tehti Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlaboris ning Tartu Ülikooli biokeemia osakonnas. Töö tulemusena leiti uudne seos aordi jäikuse ja osteoartroosi raskusastme vahel. Osteoartroosiga patsientide arterite jäikus oli võrreldes kontrollgrupiga oluliselt kõrgem. Lisaks esines osteoartroosi korral organismis kõrgem oksüdatiivse stressi tase, mis oli seotud ka osteoartroosi raskusastmega. Osteoartroosiga patsientidel esinesid lipiidide ainevahetuse häired, mis on seotud arterite funktsiooniga ja aitavad selgitada osteoartroosi ning südame- ja veresoonkonnahaiguste vahelist seost. Selle uuringu tulemusena tuvastatud seosed osteoartroosi ja lipiidide ainevahetuse, oksüdatiivse stressi ja arterite funktsiooni vahel aitavad täiendada teadmisi haiguse patogeneetilistest mehhanismidest. Uuringus kirjeldatud biomarkerid võivad tulevikus osutuda olulisteks osteoartroosi diagnoosimisel ja kulu ennustamisel ning aidata leida uusi ründepunkte haiguse ravimisel.
Traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja dotsent Aare Märtson: Kaspar Tootsi doktoritöö alustas uut etappi osteoartroosi ja kardiovaskulaarsete haiguste uurimises olles hea näide tõelisest baasteaduste ja kliinilise uurimise koostööst. Temaatika on uudne, mida tõestab, et mitmete ajakirjade retsensioon hilines ja ühe doktoritöö osaks oleva artikli publitseerimisel teatas toimetus avameelselt, et neil on raskusi retsensentide leidmisega.
Väga kõrgelt hindas Kaspar Tootsi doktoritööd oponent professor Robertus Gerardus Henricus Hubertus Nelissen Leideni Ülikoolist. Olles olnud ise mitme rahvusvahelise artroosialase uurimise konsortsiumi liige, tuleb tema hinnangut väga oluliseks pidada.
Kaspar Tootsi doktoritöö on ka hea näide, kuidas riigikaitse aitab kaasa teaduse arengule. Nimelt oli Kaspar koos dotsent Jaak Kalsiga reservohvitseride kursusel, kui nad vabamatel õhtupoolikutel laias laastus doktoritöö teema osas ühistele arusaamadele jõudsid.
Kindlasti oli Kaspar Tootsi doktoritöö valmimisel oluline osa juba mainitud kliinilisel ja prekliinilisel heal koostööl, mis andis teisele kaasjuhendajale, professor Mihkel Zilmerile aluse kogu töögruppi nimetada „dream team”.
Soovin Kasparile jätkuvalt edu teadustöös, milleks on jätkuplaanid peetud, kuid ka ortopeedia residentuuri lõpetamisel.