2007. aasta sügisel loodi kliinikumi õendushoolduse osakonda koostöös Tartu linnavalitsusega seitsme voodikohaga hospiits. Selle eesmärk on rakendada hospiitsfilosoofial põhinevat hooldusravi haigetele.
„Koridoris jalutasid lokitud soengutega ja hommikumantlitesse riietatud prouad," meenutab toonaseid aegu õendushoolduse osakonna juhataja Kristina Oja. „Täna [6. septembril] on kogu õendushoolduse osakonna peale vaid kolm inimest, kes suudavad iseseisvalt ringi kõndida." Aastatega on patsientide üldseisund muutunud üha raskemaks, hospiitsteenust vajavate inimeste arv aga kasvanud.
Tänapäeva nö multiprobleemsed patsiendid vajavad nii tervishoiu- kui ka sotsiaalhoolekande süsteemi abi. Samas ei tee tööd hospiitsis „raskeks" mitte ainult keerulised haigusseisundid, vaid ka patsientide ja nende lähedaste ootused ja lootused, mis on teinekord põhjendamatult suured. Silma torkab vähene informeeritus ja eeltöö. Ka kolleegidel haiglates puudub süsteemne ülevaade hospiitsi ja palliatiivse ravi kohta.
Hospiitsteenusele suunatakse patsiendid, kelle haigusele ei ole enam tervendavat ravi ja keda aitab palliatiivne sümptomite leevendamine, mis püüab neile tagada parima võimaliku elukvaliteedi. Patsientide diagnoosid on nii onkoloogilised, pulmonoloogilised, neuroloogilised, aga ka AIDS ja seda kõike haige vanusest hoolimata. Hospiitsteenust vajavad haiged, kes on terminaalses seisundis ja surevad lähipäevadel või –tundidel. Mõnedel juhtudel on vajalik anda nende kodustele hooldajatele lühiajalist puhkust. Aga on ka selliseid patsiente, kes peale adekvaatset palliatiivset ravi statsionaaris on suutelised lühemat või pikemat aega kodus toime tulema.
„Selle kõige juures ei tähenda hospiitsteenus suremise kunsti, vaid oskust pakkuda patsiendile võimalust veeta allesjäänud elupäevad inimväärselt," ütleb Kristina Oja. „Üks kolmandik meie haigetest läheb tagasi koju."
Püüame patsientidele pakkuda head valuravi ja sümptomite kontrolli; informatsiooni ja suhtlemist ning praktilist tuge ja abi. Soovime aidata haigetel toime tulla oma ärevuse, mure ja depressiooniga. Aastas on saanud hospiitsteenust keskeltläbi 250 Tartust pärit patsienti.
Hospiitsteenuse ja palliatiivse ravi edendamiseks loodi Eestis 2010. aastal MTÜ Pallium. Haiglate vahelisest koostööst tekkis ühendus, mis koondab nii arste kui õdesid, kes selles valdkonnas tegutsevad. „Eestis on hospiitsteenus üles ehitatud oma ala fanaatikute poolt," tõdeb Kristina Oja.
MTÜ Palliumi eesmärgiks on välja töötada palliatiivse ravi, tervikliku hoolduse ja toetuse ning hospiitsteenuse kontseptsioon. Plaanis on osaleda regulatsioonide ja terminoloogia loomisel. Haigekassale on esitatud hospiitsteenuse hinnataotlus, sest statsionaarse hooldusravi päevaraha ei suuda katta hospiitsteenuse kallemaid ravimeid, konsultatsioone ja hooldust.
Õendushoolduse osakonna töötajad on tutvustanud hospiitsteenust teistes struktuuriüksustes, veelgi rohkem oleks tarvis korraldada palliatsiooni- ja hospiitsialast täiendkoolitust, vastava osakonna või asutuse töötajatele tuleks luua pädevuse nõuded.
Hospiitsteenuse edendamine vajaks laiemat arutelu nii tervishoiusüsteemi sees, kui ka ühiskonnas laiemalt. „Me vaatame lootusrikkalt tulevikku, pikk tee on veel käia. Aga oma väikese meeskonnaga me töötame intensiivselt ja püüame selle poole."
Kliinikumi Leht
17. oktoobril algusega kell 9.30 toimub Tartus Dorpati Konverentsikeskuses Eesti IV Hospiitskonverents teemal „Hospiits – me räägime elust ... IV".
Lisainfo: www.pallium.ee