2005. aasta 29. märtsil loodi psühhiaatriakliiniku vastremonditud psühhiaatriaosakonna juurde 6-kohaline palatiplokk söömishäiretega patsientidele. Tänaseks on keskus tegutsenud juba viis aastat.

Üks osa söömishäirete keskuse töötajatest (vasakult): söömishäirete keskuse õde Anu Niidumaa, psühhiaater Anu Järv, psühhiaatria resident Anne-Mai Heinlaid, psühhiaatria resident Meeri Pennar, söömishäirete keskuse õde Katri Šinkarev, psühhiaatriaosakonna vanemõde Mailis Lood. Foto: Merili Väljaotsa.Psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõu ning söömishäirete keskuse eestvedaja dr Anu Järve sõnul on keskuse loomine end igati õigustanud, sest tööd ja patsiente jagub. „Viimastel aastatel on söömishäirete esinemise osas märgata tõusvat tendentsi, mistõttu on ka pöördumisi rohkem," räägib ta. "Pikki tühje perioode ei olegi meil olnud, ette on tulnud üksikuid kordi, mil patsiente on vähem.“

Kuigi algselt oli plaanis keskuse töö korraldada kolmeetapiliseks (statsionaarne ja ambulatoorne vastuvõtt ning päevakeskus), siis ressursside vähesuse tõttu on praegu piirdutud eeskätt haiglas ja ambulatoorses faasis antava abiga. Päevakeskuse etapis ravitud haigete arv on dr Järve sõnul väike ka kokkuleppe puudumise tõttu haigekassaga: „Päevakeskuse jaoks ei ole haigekassapoolset teenuse hinda, kuigi on tehtud mitmeid taotlusi,“ selgitab psühhiaater.

Dr Anu Järv usub, et lisaks päevakeskuse loomisele aitaks söömishäirete keskuse tööd efektiivsemaks muuta ka praegusest rohkemate patsientide ambulatoorne vastuvõtt, millele hetkel seab samuti takistusi vajalike ressursside puudus. „Teataval määral on meie arengut pidurdanud nii personali pidev vaheldumine kui ruumide puudus. Ühelt poolt valitseva olukorra tõttu ja teisalt üha kasvava haigestumise tulemusena on meie ravijärjekorrad väga pikad,“ kõneleb arst.

Väga vajalikuks ja oma olemasolu õigustanuks on dr Järve meelest osutunud statsionaarne vastuvõtt, sest viimasel ajal on ravivajajate seas hulgaliselt hospitaliseerimist vajavaid raske füüsilise ja psüühilise seisundiga patsiente. „Pöördujate seas on eeskätt anorexia nervosa ja bulimia nervosaga haiged, kelle seisund on ebastabiilne ja vajab meditsiinilist sekkumist,“ räägib ta.

Arsti sõnul on neil patsiente kõikjalt üle Eesti ning sageli pöörduvad haiged keskuse poole ise, kuid suunajateks on ka pere- ja eriarstid. Vastu võetakse patsiente alates 16. eluaastast.

Eeskätt tegeletakse keskuses toitumise taastamise ja reguleerimisega. Tugeva alakaalu korral on raviperioodid pikad, ulatudes 3-4 kuuni, millele järgneb ambulatoorse jälgimise etapp. Personali ülesanneteks on muu hulgas näiteks haigete abistamine raskuste korral ning toitumisalaste nõustamiste jagrupiteraapiate läbiviimine. Samuti on päevaprogrammi osaks füsioteraapia ning individuaalne psühhoteraapia. „Meie meeskonda kuuluvad ka kliinilised psühholoogid ning lisaks patsiendile nõustame me enamasti ka tema perekonda ja lähedasi,“ tutvustab dr Järv keskuse tööd.

Söömishäirete keskuses on enamasti töötamas ja õppimas ka psühhiaatria residendid, kelle huvi ja soov on saada teadmisi nende häirete kohta. Arst usub, et käesolevaks ajaks on kogu keskuse personal omandanud põhjalikud kogemusi edukaks toimetulemiseks söömishäiretega patsientidega, millest annab tunnust keskuses viibijate rahulolu. „Patsiendid on maininud, et spetsialiseeritud üksuses tunnevad nad ennast paremini, kui üldpsühhiaatria osakonnas,“ täpsustab dr Järv.

Tulevikusihtideks on keskus seadnud koostöö juurutamise teiste Eesti piirkondadega, et kindlustada ravi etapiline jätkumine. „Kindlasti oleks vaja koolitada ka uusi spetsialiste, et tagada abi parem kättesaadavus,“ avaldab arst lootust keskuse töö laienemiseks.

 

Merili Väljaotsa