Enne Eesti esimest doonorneeru eemaldamist laparoskoopiliselt käis dr Jaanus Kahu täiendkoolitusel Sahlgrenska haigla organsiirdamise osakonnas. Täiendusreis toimus novembris 2014 tänu headele suhetele ja kontaktidele Põhjamaade transplantoloogidega ning kliinikumi arengufondi toetusele.
Täiendusel oli kaks põhieesmärki: laparoskoopiline doonornefrektoomia elusdoonoritel ja AB0-veregrupiga mittesobivad siirdamised. Lisaks oli võimalus osaleda kadaaversel multiorgandoonori elundite eemaldamisel, tutvuda osakonna igapäevase tööga, sh kasutatavate immuunsupressiooni skeemidega, samuti osaleda hemodialüüsi juurdepääsu rajamise operatsioonidel. Sahlgrenska haigla on suurim organsiirdamiste keskus Rootsis, kus siiratakse kõiki kõhukoopa organeid ning tehakse multivistseraalseid ja torakaalorganite siirdamisi. Viimastel aastatel on palju diskussiooni tekitanud emakasiirdamised elusdoonoritelt, mille tulemusel on teoks saanud juba ka esimesed edukad sünnitused. Varasemast olid juba tuttavad Göteborgis tehtavad maksasagara siirdamised koos samaaegse neerusiirdamisega kõrgelt immuniseeritud patsientidele, sel juhul on võimalik neerusiirdamist läbi viia ka doonor-spetsiifiliste antikehade ja positiivse rist-reaktsiooni korral.
Oluliseks erinevuseks Eestist on suur elusdoonorite osakaal, enamasti tehakse igal nädalal kaks plaanilist doonorneeru eemaldamist. Sahlgrenskas kasutatakse täis-laparoskoopilist tehnikat, mille korral neer vabastatakse täielikult, kasutades nelja 12 mm läbimõõduga troakaari. Veresooned läbitakse stapleritega ja neer eemaldatakse ristilõike kaudu kotiga. Meetodi eeliseks on oluliselt väiksem operatsiooni trauma ja seeläbi patsiendi kiirem taastumine. Elusdoonorite kasutamisel on tänapäeval võimalikud ka AB0-veregrupiga mittesobivad siirdamised, mida tehakse nii anti-A, anti-B, kui mõlema antikeha olemasolu korral. „Vale" veregrupiga, aga muidu sobiva elusdoonori olemasolu korral on võimalik immuunadsorptsiooni, Rituximabi, intravenoosset immuunoglobuliini ja teisi ravimeid kasutades veregrupi antikehadest tingitud immuunbarjäär ületada. Siiriku elulemus, tüsistuste ja äratõugete sagedus on võrreldavad AB0-sobivate siirdamiste tulemustega ja paremad kui surnud doonoritelt pärinevate doonorelundite kasutamisel. Ainult väga üksikutel juhtudel ei pruugi õnnestuda AB0-vastaste antikehade tiitrit piisavalt madalale tasemele langetada ja seetõttu AB0-mittesobivat siirdamist teostada. Põhiliseks negatiivseks aspektiks on sellise ravi kõrgem hind. Sel aastal on ka Tartus plaanis alustada laparoskoopiliste doonornefrektoomiatega, põhimõtteline tehniline valmisolek on olemas ka AB0-mittesobivaks siirdamiseks.
Nende ootelehe patsientide jaoks, kes ootavad kadaveerset elundit, kuid kellel esinevad tsütotoksilised HLA vastased antikehad, siiski hästi töötavaid lahendusi jätkuvalt pole, kuna esiteks eeldab desensibiliseerimine kindlat ajalist planeerimist ja teiseks on humoraalse äratõuke risk väga kõrge. Põhiliseks võimaluseks on koostöös teiste keskustega üritada leida väga hea sobivusega cross-match negatiivseid organeid. Ooteajad on kõrgelt sensibiliseeritud patsientidel seetõttu pikad ka Rootsis.
Õpetlik oli tutvumine osakonna töökorraldusega, kus põimusid erinevad erialad ja organid, kirurgia ja teraapia, siirdamiseelne ja -järgne ravi, kliiniline ja teadustöö. Võtmesõnaks oli koostöö, mis kõik need erinevad huvid, vajadused ja pädevused sujuvaks protsessiks vormis. Kohati küll tundus, et isiklik vastutus patsiendi ravi tulemuste ees kippus hajuma, kuna enamik raviotsuseid tehti iga päev erineva koosseisuga meeskonna poolt.
Dr Jaanus Kahu
uroloogia ja neerusiirdamise osakond