Avaleht Kliinikutes-teenistustes
Kliinikutes-teenistustes
Kuidas toimida suurõnnetuste korral haiglas? Prindi
Neljapäev, 27 Oktoober 2016 07:48

Erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Kuido Nõmm ning 2. intensiivravi osakonna juhataja dr Veronika Reinhard osalesid Suurbritannias korraldatud kursusel HMIMMS – Hospital Major Incident Management and Support. MIMMS on Inglismaal välja töötatud metoodika, kuidas meditsiinilisteks suurõnnetuseks valmistuda, sellega toime tulla ja suurõnnetusest taastuda. MIMMS koolitusi on kolme eri suunitlusega – sõjaväele, kiirabile ning haiglatele. Kuna nii dr Nõmm kui ka dr Reinhard on Kaitseväe reservohvitseridena osalenud militaarsuunalisel MIMMS kursusel, oli selle loogiliseks jätkuks läbida ka haiglatele mõeldud koolitus.

 

Tänaseks on MIMMS metoodika NATO liikmesriikide sõjaväe standard. Dr Kuido Nõmm toob välja enda põhitsitaadi, mida tudengid on palju kuulnud: „Küsimus ei ole, kas meil juhtub mõni suurõnnetus, vaid küsimus on millal ja kuidas see juhtub.“ Eestis pole õnneks palju suurõnnetusi olnud. Suurõnnetuseks peetakse sellist õnnetust, mille puhul tuleb rakendada erakorralisi ressursse, olgu see siis asukoha, kannatanute arvu või nende vigastuste tõttu. „Inglismaal juhtub selliseid õnnetusi, kus on üle 60 kannatanu, kaks kuni kolm korda aastas. Nii on seal lisaks juhenditele olemas ka praktiline kogemus, kuidas suurõnnetuste puhul haiglas toimetada – et erakorralises olukorras planeerida samaaegselt haigla põhitöö jätkumine, tagada töötajate ja patsientide turvalisus ning osakondade vaheline koostöö,“ selgitab dr Nõmm. MIMMS metoodikas on väga oluline suurõnnetuste eelplaneerimise etapp. „Ka meil Eestis on olemas Terviseameti poolt nõutud kriisiplaan, ent tegelikkuses on see vananenud ning julgen kahelda ka selle praktilisuses,“ arvab dr Nõmm. Eestist osalesid HMIMMSi koolitusel veel ka dr Ahti Varblane Tartu Ülikooli Kliinikumist, dr Vassili Novak ja dr Lilian Lääts Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ning dr Martin Adamson Ida-Tallinna Keskhaiglast.

 

Kriise on erinevaid, sealhulgas haiglasiseseid, ent suurem on siiski tõenäosus, et kriisiolukord leiab aset haiglast väljaspool. Dr Nõmm toob välja kõneka fakti – siseministeeriumi hädaolukordade riskianalüüsist selgub, et 26st kirjeldatud kriisijuhtumist on ainult 3 need, mis ei puuduta haiglat ega haigete arvu järsku suurenemist. „Seega vajame üleriigilist ja ka naaberriikide vahelist koostööplaani, kuidas haigeid jaotada ja ravitööd korraldada, sest enamasti on ju haiglavoodid täidetud ning näiteks isegi Euroopas on raskete põletushaigete voodite arv piiratud,“ kirjeldab ta.lk10 MIMMS

 

MIMMSi metoodika on rajatud seitsmele talale:

CSCATTT
C – juhtimine (command and control)
S – ohutus (safety)
C – side (communication)
A – hindamine (assessment)
T – triaaž (triage)
T – ravi (treatment)
T – transport

Juhtimine (C) on see, millest kriisiolukorras tegutsemine algab. Vajalik on kindla juhi olemasolu ning käsuliini mitmesuunaline toimimine. Järgmine aspekt on ohutus (S), tagatud peab olema nii personali isiklik ohutus, situatsiooni turvalisus haiglas kui ka ellujäänute ohutus. Side (C) toimimine hõlmab nii konkreetsete sõnumite koostamist kui ka nende kohalejõudmist. Suurõnnetuste levinuimaks probleemiks peetaksegi puudulikku sidepidamist. Olukorra hindamine (A) on ülivajalik, et reageerida olukorrale adekvaatse kiiruse ja jõuga. Hindamine toimib pidevalt ning vastavalt sellele viiakse plaanidesse sisse ka muudatusi. Triaažiga (T) hinnatakse kannatanute abivajamiskiirus ning raviga (T) püütakse tagada võimalikult paljudele kannatanutele võimalikult parim abi. Ravi tegevused sõltuvad nii abiandja oskustest kui ka abivajaja vigastustest. Transport (T) hõlmab erinevaid transpordi viise, mis konkreetsel kriisihetkel võimalikud on. Oluline on nii haiglasisene transport kui transport haiglate vahel.

 

Küsimuse peale, kas kliinikum saaks MIMMS metoodikast ka kohe midagi kasutusele võtta, pakub dr Kuido Nõmm välja idee: „Võiks mõelda selle peale, kas suurõnnetuse patsientide jaoks peaks olema kriisiolukorras eraldi osakond? Selle saaks avada haiglas juba olemasolevaid patsiente ringi tõstes. On praktiseeritud, et pered saavad koos olla. Haiglale oleks see lihtsam, kui sarnaste vigastustega patsiendid oleksid ühes kohas koos. Lisaks on näidanud uuringud, et patsiendid, kes pärast suurõnnetusi viibivad samas osakonnas, paranevad nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kiiremalt ja efektiivsemalt.“

 

Dr Nõmm rõhutab, et samaväärselt meditsiinilistele teenistustele peavad suurõnnetuste puhul olema valmis kriisile reageerima ka mittemeditsiinilised üksused, näiteks toitlustus, apteek, majandusteenistus, avalikkussuhted, sotsiaaltöö spetsialistid jne. „Kõige suurem kriis, mis juhtuda saab, on sõda,“ ütleb Kuido Nõmm. „Muidugi me kõik loodame, et seda ei juhtu kunagi, aga valmisolek riigi tasandil on elementaarne vajadus. On lootust, et tegevuskava suurõnnetuste puhuks valmib aastaks 2017, kus määratletakse ka täpsemalt haiglale jäävad kohustused. Loodan väga, et siin mõeldakse ka rahalise poole peale, sest kahjuks Haigekassa hinnakirjas siiani suurõnnetusteks ja katastroofiks valmisolekut ei ole...,“ lõpetab dr Nõmm.

 

Dr Kuido Nõmmega vestles Helen Kaju

 
Haprad eakad patsiendid haiglas Prindi
Neljapäev, 27 Oktoober 2016 07:38

lk8 Kolk Helgi TammeaidArtikli kirjutamist alustades olen tagasiteel Euroopa selleaastaselt geriaatria kongressilt. Just geriaatrid on võtnud kasutusele hapruse mõiste (ingl frailty). Siinkohal luban endale kommentaari tõlke osas: sisusse süvenedes võiks “habras” vastata pigem terminile “pre-frail” ning järgmist, raskemat hapruse astet tähistaks „põdur“. Iga haiglasse sattuv inimene, sõltumata vanusest, on haiguse ja uue olukorra tõttu habras ja haavatav, kuid põdur eakas, kelle vaimsed ja füüsilised reservid on ammendumas, võib väikesegi välise tõuke puhul kildudeks puruneda.


Haprus (põdurus) on erinevatel põhjustel tekkiv meditsiiniline sündroom, mida iseloomustab jõu, vastupanu ja füsioloogiliste funktsioonide alanemine ning mille tagajärjeks funktsionaalse võimekuse vähenemine, sõltuvuse suurenemine ja/või surm. Haprus võib olla kliiniline (haiguste ja raviga seonduv), funktsionaalne (eelkõige toimetulek igapäevase elu toimingutega), sotsiaalmajanduslik ja kognitiivne (tunnetuslik), enamasti esineb mitme eelpool loetletud komponendi kombinatsioon. Kaasaegne meditsiin on liikunud kitsa spetsialiseerumise suunas keskendudes kliinilise meditsiini üksikutele valdkondadele. Mitte ainult geriaatria erialakirjandusse on ilmunud pealkirjad „haigla teeb haigeks“: üks konkreetne haigus või trauma paraneb, kuid inimese tervis ja üldine toimetulek ravi järgselt halveneb (nt JAMA. 2011;306(16):1782-1793). Hulgiprobleemsed eakad vajavad terviklikku (holistilist) käsitlust. Eakate, nende pereliikmete ja hooldajate ootused haiglaravile (hospitaliseerimine plaanilisena, pikem haiglas viibimine, nii tervisliku kui funktsionaalse seisundi paranemine haiglas viibimise tulemusena) pole sageli vastavuses sellega, mida meditsiin suudab pakkuda. Kuid – loetletud ootused on ju inimlikud ja loomulikud!


Eakate osakaal ravil olevate haigete hulgas suureneb, nii on Rootsis igal ajahetkel haiglaravil viibijatest rohkem kui kolmandik vanemad kui 75 aastat. Eesti kohta ei õnnestunud andmeid leida, kuid arvestades eakate osakaalu suurenemist elanikkonnas (2016. on 19% meie elanikkonnast vanemad kui 65-aastat), võib olukord meie raviasutustes olla üsna sarnane. Haiglast väljakirjutamisel valime kolme võimaliku tulemuse vahel, enamasti saab märgitud „paranemine“ konkreetsest haigusest, kuid patsiendi tegelik seisund on halvem hospitaliseerimise eelsest ja ta vajab eelkõige edasist rehabilitatsiooni.


Riskitegurid seisundi halvenemiseks ja põduruse tekkimiseseks ja süvenemiseks on:


a. Ravi kindla diagnoosita tundub esmapilgul ebatõenäone, kuid mõelgem (pikaajalisele) prootonpumba inhibiitorite kasutamisele „mao kaitseks“ ilma seedetrakti haiguse ja vahel ka vaevuste esinemiseta. Trankvillisaatorid segaduses eakale, kus probleemiks võib olla hoopis depressioon või deliirium. On ju kolm „d“ diagnoosi (dementsus, depressioon ja deliirium) tihti kombineeritud ja üsna raskesti diferentsitavad. Neuroleptikumide (valdavalt haloperidooli) manustamine ägedas segasusseisundis vanainimesele võib enda soovitule vastupidise efekti, eriti siis kui deliiriumi põhjuseks on näiteks ületäitunud põis või ravimata valu. Üsna sage on CRV sisalduse suurenemise ravi antibiootikumidega teadmata analüüsi muutuse tegelikku põhjust.


b. Liikumisvõimaluste piiramine, seda nii igaks juhuks voodipiirdeid tõstes (turvalisus enne kõike!) kui põiekateetri, intravenoosse kanüüli, kõikvõimalike andurite liigses kasutamises. Üheks geriaatrilise patsiendi segasusseisundi mõjutamise kuldreegliks on võimalikult väheste „torude ja juhtmete kasutamine“. Põiekateeter on põhjendatud diureesi täpseks hindamiseks, samuti lühiajaliselt seoses operatsioonide ja protseduuridega, muudel juhtudel peaks püüdma jälgida võimalikult „normaalset“ urineerimise viisi abistades patsienti tualeti, potitooli, vajadusel inkontinentsi mähkmete kasutamisel. Põiekateetri vältimine aitab lisaks deliiriumile ennetada uroinfektsiooni ja kusepidamatuse teket.


c. Hospitaliseerimine selge põhjuseta – tundub esmapilgul Eestis vähe levinud, kuid hospitaliseerimised aktiivravi osakondadesse, veel enam õendusabisse „sotsiaalsetel põhjustel“, ei ole sugugi harvad. Eakas, kelle põhiprobleemiks on toimetulematus koduses keskkonnas, veedab päevi haiglas, olles eemal oma tavapärasest keskkonnast ja harjumustest. Enamasti ei õnnestu selle nn hädahospitaliseerimise korral kodu kohandamine ja abilise leidmine, pigem järgneb suunamine järgmisse ravi või hooldusasutusse, mis süvendab eelkõige meeleolu ja kognitsiooniga seotud häireid, samuti sagenevad kukkumised. Haiglatöötajate võimalused on siin tagasihoidlikud, võtmeks on sotsiaalpoliitika ja koduteenuste areng, mis toetaks eaka inimese suundumist EMOst või haiglast tagasi koju. Selline toimimisviis on eelistatud eakate endi poolt, samuti on koju osutatavad teenused odavamad mistahes statsionaarsetest ravi- ja hooldusasutustest.


d. Korduv osakondade/personali vahetamine – üheks kognitiivse defitsiidi tunnuseks on kohanemisraskused, mistõttu eakas patsient vajab stabiilsust ruumi ja personali osas. Samuti on olulised selgitused ravitoimingute ja liikumiste osas. Kui nooremale patsiendile selgitatakse põhjalikult eesseisvaid uuringuid ja protseduure, siis eakate puhul eeldatakse sageli nende mitte-arusaamist. Kujutlege ennast voodis, millele lähenevad kaks haiglariietes inimest ning hakkavad voodiga teadmata suunas sõitma. Kui voodisolijal on taipu sõidu eesmärgi kohta küsida, ei pruugi napisõnaline ehhokardiograafia või tsüstoskoopia just palju eesootavast kõnelda.


e. Füsioteraapia ja geriaatrilise hindamise hilinemine – kliinikumi enamikus osakondadest töötavad füsioterapeudid. Mil määral neid rakendatakse eakate aktiviseerimisel, samuti meie füsioterapeutide ettevalmistus tööks eakate kognitiivse defitsiidiga patsientidega töötamiseks, on allakirjutanule teadmata. Geriaatriline hindamine on Eesti Haigekassa teenuste loetelus üle kümne aasta, seda on varasematel aastatel läbi viidud meie hooldus- ja õendusabi osakonnas. Aktiivravi osakondadesse, kus rahvusvahelise praktika kohaselt esmane hindamine toimuma peaks, on hindamine jõudnud vaid seoses teadusuuringutega üsna piiratud mahus. Kliinikumi eHL-is on olemas rahvusvaheliselt tunnustatud elektrooniline hindamisvorm interRAI, mille kasutamine eeldab erinevate spetsialistide (eelkõige arst, õde, sotsiaaltöötaja) koostööd andes tulemina täpse ülevaate patsiendi seisundist ja toimetulekust (mitte ainult diagnoosidest). Tavapraktikas jääb puudulikuks eelkõige hinnang kognitiivsele seisundile, samuti kukkumistele, igapäevasele toimetulekule, ka ravimite tarvitamisele. InterRAI kokkuvõte sisaldab soovitusi edasiseks ravi- ja hooldustegevuseks. Kuigi esmapilgul näib seisundi hindamine ajamahukas ja kohati keeruline, on paljude erinevate uuringutega nii Euroopas kui väljaspool näidatud selle kasulikkust mitte ainult konkreetsele patsiendile, vaid tervishoiu ja sotsiaalhoolekande ressursside ratsionaalsemale kasutamisele.


f. Haigla ja meditsiini esmatasandi kontakti puudumine on eakate puhul üsna oluline teema. Kuna valdavalt hospitaliseeritakse eakad patsiendid erakorralistena kiirabi poolt, ei ole perearst haiglaravist teadlik. Kui patsient on haiglast koju jõudnud, ei liigu sellekohane informatsioon perearstini. Maailmapanga töögrupi poolt 2015. aastal avaldatud andmete põhjal oli kolme kuu möödumisel ägeda haiguse tõttu hospitaliseerimisest ambulatoorsele arsti visiidile jõudnud vähem kui pool patsientidest (48% peaaju infarkti põdenutest, 38% kardiaalse puudulikkusega ja 36% reieluukaela murru tõttu hospitaliseeritutest). Dr Mikk Jürissoni värskest artiklist reieluu ülaotsa murruga patsientide käsitlusest Eestis selgub, et vaid 8% nendest haigetest suunati taastus- või järelravile, samuti osutati neile võrreldes lähiriikidega minimaalselt sotsiaalabi (Osteoporosis International 2016;27(8):2555-66).
Elektroonilise haigusloo ja eriti elektroonilise retsepti kasutusele võtmine on haigla ja esmatasandi infovahetust parandanud, kuid kahjuks selgub ka väga sage retseptide väljastamine eakatele ilma neid pikka aega, sageli aastaid nägemata. Nii jõuame iatrogeensete kahjustusteni, kus kasutamata jääb seisundist tulenevaid raviviise ja ilma kontrollita kasutatavad ravimid võivad avaldada soovimatut toimet või kõrvaltoimet.


g. Kukkumiste ja kognitiivse seisundi puudulik hinnang tuleneb osaliselt eelmistest punktidest: eakad tarvitavad sageli pikka aega psühhotroopseid ravimeid, mis suurendavad kukkumiste riski. Ka haiglasse kukkumise tõttu haiglasse sattununa ei pöörata kukkumiste põhjustele piisavat tähelepanu. Kindlasti esineb vanaduses tasakaalu- ja nägemishäireid, liigeste liikumise piiratust, mida meditsiini vahenditega palju mõjutada ei saa. Sel juhul peaks keskenduma keskkonna võimalikult turvaliseks muutmisele tagades piisava valgustuse, käetoed, eemaldades põrandalt lahtised vaibad ja juhtmed, samuti lävepakud.

 

Kas Eesti eakad on haprad?

 
Mobiilne androloogia diagnoosikabinet teeb esimese vastuvõtu Narva haigla juures Prindi
Esmaspäev, 26 September 2016 09:12

Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik annab teada, et Eesti Vähiliidu eestvedamisel ja Jõulutunneli vahendusel eesti rahva poolt rahastatud mobiilne meestearsti kabinet alustab septembri lõpus patsientide vastuvõtuga. Esimene vastuvõtt toimub 27. septembril SA Narva Haigla juures.


Meestekliinik osutab täna oma teenuseid Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Meeste soospetsiifilise teenusega on kõige halvemini kaetud Virumaa, mistõttu ongi algperioodil meestekliiniku põhitähelepanu pööratud just sellele piirkonnale. Vastuvõtud toimuvad piirkonna kõigis suuremates keskustes: Narvas, Rakveres, Sillamäel, Kiviõlis ja Ida-Viru Keskhaigla juures Ahtmes.


Meestearstid tegelevad kõigi meestele eriomaste haigustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise, munandikoti haigused, rinnahaigused meestel.


Androloogia mobiilse diagnoosikabineti koordinaatoriks on meditsiiniõde Olda Raudik ( See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud. ), arstidest teevad mobiilses kabinetis vastuvõtte dr Stanislav Tjagur, dr Sven Tennisberg ja dr Margus Punab.
Meestearsti vastuvõtule haigekassa tingimustel pöördumine eeldab saatekirja. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule pöörduda tasulises korras.

 

Mobiilse androloogia diagnoosikabineti vastuvõtule on võimalik registreerida:
• kliinikumi kodulehel: http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine,
• meestekliiniku kodulehel http://www.kliinikum.ee/meestekliinik,
• e-mailiga: See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud. ,
• telefonil 731 9100, 731 9323.

 

Esmane vastuvõtugraafik:
27.–28. september Narva Haigla peasissepääsu ees, Haigla 5
29.–30. september Sillamäe tervisekeskuse ees, Kajaka 9
3.–5. oktoober Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
6.–7. oktoober Kiviõli Tervisekeskuse ees , Keskpuiestee 36/38
12.–13. oktoober Rakvere Haigla, erakorralise meditsiini osakonna ukse ees, Lõuna põik 1
18.–21. oktoober Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
24.–26. oktoober Narva Haigla peasissepääsu ees, Haigla 5
27.–28. oktoober Sillamäe tervisekeskuse ees, Kajaka 9
31. oktoober–1. november Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
2.–4. november Rakvere Haigla, erakorralise meditsiini osakonna ukse ees, Lõuna põik 1

 

Täpsustavat infot saab küsida androloogiakeskuse juhilt dr Margus Punabilt e-posti teel See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud. .


Mobiilsed diagnoosikabinetid soetas Eesti Vähiliit ETV heategevusprogrammi „Jõulutunneli“ abil – 2015. aasta lõpus koguti annetusi naha- ja eesnäärmevähi varajase diagnoosimise kabineti avamiseks. Saade kogus tänu telefoniannetajatele, firmadele ja FoRevo Fondile kokku 312 628 eurot.

 

Kliinikumi Leht

 
Scandiatransplandi juhatuse esimees professor Bo-Göran Ericzon külastas kliinikumi Prindi
Esmaspäev, 26 September 2016 09:10

lk4 Bo Goran EriczonReedel, 9. septembril, viibis Tartu Ülikooli Kliinikumis Scandiatransplandi juhatuse esimees professor Bo-Göran Ericzon.


Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll).


Kliinikum on juba aastaid taotlenud Scandiatransplandi liikmelisust. Kui käesoleva aasta kevadeni ei olnud see juriidiliselt võimalik, sest organisatsiooni põhikiri võimaldas ainult eelpool mainitud viie riigi siirdamiskeskuste osalust, siis alates maist 2016 muudeti põhikirja nii, et tekkis võimalus uute liikmete lisandumiseks nn assotsieerunud liikme staatuses (ilma hääletusõiguseta, kõik muud õigused ja kohustused on samad täisliikmetega).


Scandiatransplandi juhatuse esimehe professor Bo-Göran Ericzoni seekordse visiidi näol oligi tegemist ettevalmistava kohtumisega Eesti võimalikuks liitumiseks. Külaline sai visiidi käigus põhjaliku ülevaate siinsetest elundidoonorluse ja -siirdamisega seotud tegevustest ning infrastruktuurist. Tema päevakavasse mahtus Tartu Ülikooli Kliinikumi erinevate struktuuriüksuste külastamine (juhatus, transplantatsioonikeskus, ühendlabor, kirurgiakliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, operatsiooniteenistus) ja ümarlaud elundisiirdamiste eest vastutavate kirurgidega. Külaline jäi kliinikumis nähtu ja kuulduga igati rahule ning tema hinnangul võiks liitumine varsti ka teoks saada.


Järgmise sammuna arutab selle aasta septembri lõpus kliinikumi taotlust Scandiatransplandi juhatus ning positiivse otsuse korral suunatakse see hääletamiseks Scandiatransplandi nõukogule. Järgmine nõukogu koosolek toimub mais 2017.


Seniks pöidlad pihku!

 

Dr Virge Pall
Transplantatsioonikeskuse direktor

 
EBCOG akrediteeris kliinikumi naistekliiniku kui sünnitusabi ja günekoloogia residentuuribaasi Prindi
Esmaspäev, 26 September 2016 09:08

lk7 naistekliiniku sertifikaat EBCOGEBCOG (European Board and College of Obstetrics and Gynaecology) on organisatsioon, mille liikmeks on Euroopa riikide naistearstide organisatsioonid. Eesti Naistearstide Selts on EBCOG täieõiguslik liige alates 2005. aastast. EBCOGi eesmärk on parandada naiste ja laste tervist, pöörates tähelepanu erialase abi kvaliteedile. Välja on töötatud sünnitusabi ja günekoloogia standardid, mille eesmärk on harmoniseerida naistearstide ettevalmistust ning ühtlustada erialase abi kvaliteeti. Erilist tähelepanu pööratakse residentide koolituse kvaliteedi parandamisele.


Õpetavate haiglate hindamine ja akrediteerimine viidi EBCOG poolt sisse 1996. aastal ning tänaseks on akrediteeritud kliinikute arv järjest kasvanud. EBCOGi akrediteerimise eesmärk on hinnata residentide koolitusprogrammi ja tingimusi ning stimuleerida nii erialaseltse kui ka õpetavaid haiglaid kriitiliselt hindama ning seeläbi parandama residentide koolitust. EBCOGi kodulehel on haiglate (riikide) loetelu, kus vastav akrediteering juba olemas on.
Akrediteerimise-eelselt tuleb täita põhjalik ankeet nii kliiniku juhataja kui ka residentide esindaja poolt ning kirjeldada täpselt residentide koolituse põhimõtteid ja tingimusi. Dokumentidega tutvumise järgselt lepitakse kokku haigla(te) külastamine. Akrediteerijaid on kolm, üks neist on residentide esindaja.


Hindamisel pööratakse tähelepanu residentuuriprogrammi ülesehitusele ja nõuetele: kas residentidel on individuaalne plaan ja juhendaja, kuidas on korraldatud juhendamine ja õpetamine, kas juhendajad on saanud õpetajakoolitust, kas on olemas teoreetilise õppe programm, millised on residentide töötingimused, töökorraldus ning osalemine haigla töös. Hinnatakse, kas on piisavalt olemas võimalusi simulatsiooniõppeks ja kas residendid osalevad teadustöös, auditite läbiviimisel, haigusjuhtude ning teadusartiklite arutelul ja ettekannete tegemisel, kas pööratakse tähelepanu patsientide ohutusele, kuidas toimub regulaarne residentide hindamine jne.


Visiidi käigus hinnatakse ühtlasi, kuidas on residente koolitavas haiglas erialane abi korraldatud, milline on selle maht ja mis tasemel on ravikvaliteedi näitajad.


Eestis toimus sünnitusabi ja günekoloogia erialal akrediteerimine esmakordselt.

 

EBCOGi hindamine toimus 01–02.06.2016. Kuna residentuuriprogrammi koordineerimine ja teoreetiline koolitus toimub Tartu Ülikoolis ja praktiline koolitus residentuuri baasasutustes, siis hindamine puudutas nii ülikooli kui ka kliinikumi. Kohtuti Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna dekaani professor Margus Lemberi, residentuuri prodekaani dotsent Urmas Lepneri, kliinilise meditsiini instituudi juhi professor Joel Strakopfi jaTartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguriga.

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 3 / 63