Avaleht Kliinikutes-teenistustes
Kliinikutes-teenistustes
Eelmisel aastal osales Lõuna- ja Kesk-Eestis rinnavähi skriiningul rekordarv naisi Prindi
Esmaspäev, 22 Veebruar 2016 08:52

lk9 Mammobussi meeskond 20152015. aastal osales kliinikumi kureeritavas piirkonnas rinnavähi skriiningul esmakordselt üle 10 000 naise (10 711). Seda ennekõike tänu mammograafiabussi väga heale tööle, mida korraldavad insener-tehniline meeskond eesotsas Andrus Aavikuga ja radiograaferite naiskond eesotsas Ele Virolaineniga. Korduvalt oleme saanud naistelt mammograafiabussi töö kohta positiivset tagasisidet: väga sõbralik personal, uuringuid tehakse kiirelt ja korrektselt.


Kõige agaramalt osalesid eelmisel aastal skriiningul Jõgevamaa naised (osalus 71,1%), väga hästi osalesid naised ka Valga- ja Võrumaal (osalus vastavalt 68,7% ja 68,6%). Kiita tuleb ka Tartumaa naisi (osalus 67,7%) – siingi oli suur osa mammobussil, mis teenindas naisi lisaks Tartu linnas (Kaubamaja ja Lõunakeskuse juures). Kõigis meie teenindavates maakondades oli naiste osalus üle 60% (väikseim Järvamaal, 62,3%) ja keskmine osalus 7 maakonnas oli 66,8%.


Tagasi (täiendavatele uuringutele) kutsuti 247 naist (2,3%) ja rinnavähk on seni (osad naised on veel opereerimata) avastatud 41 naisel (3,8/1000) – 75,7% neist olid varases staadiumis, kus eduka raviga on võimalik täielik tervistumine.


Kahjuks ei saa tuleviku suhtes nii optimistlik olla. Vaatamata Eesti Radioloogia Ühingu ja skriiningumeeskondade korduvatele ettepanekutele laiendada skriiningu sihtgruppi, mida toetas ka Tartu Ülikooli poolt läbiviidud rinnavähi skriiningu audit, ei ole Eesti Haigekassa siiani seda otsust teinud. Täna on Eesti ainuke riik Euroopa Liidus, kus skriinitakse 50–62 aastaseid naisi (mujal vähemalt 50–69 aastaseid, mõnel pool ka 40–75 aastaseid naisi). Veelgi enam – kuna käesolevast aastast kutsutakse skriiningule naisi vaheldumisi aastakäikudega (ühel aastal paaris ja teisel paaritud sünniaastad), kutsutakse tänavu skriiningule vaid 6 aastakäiku (1956, 1958, 1960, 1962, 1964 ja 1966 a. sündinud naised) – seega vaid 50–60 aastased haigekassa kindlustusega naised.


Siin võiksid nii naised ise ning kui ka naisteorganisatsioonid sõna sekka öelda ja survestada haigekassat vajalike otsuste tegemisel. Kuna senine rinnavähi skriiningu ajalugu on selgelt näidanud, et skriining päästab elusid, on mille nimel võidelda!


Loodame siiski, et senine edukas töö saaks veelgi edukamalt jätkuda ka tulevikus. Meie (skriiningumeeskond) oleme selleks igal juhul valmis ja ootame kõiki sihtgrupi naisi uuringule!


Skriiningule registreeruda saab tööpäeviti kell 8–16 telefonil 741 9411.


Kingi endale kindlustunne!


Dr Sulev Ulp
(rinnavähi skriiningu koordinaator kliinikumis)
See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud.

 
Kognitiiv-funktsionaalne teraapia kroonilise alaseljavalu ravis Prindi
Esmaspäev, 22 Veebruar 2016 08:46

lk8 T Kaarma TonneSpordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse osakonna arst-õppejõud Teele Kaarma-Tõnne ja füsioterapeut Eda Vallimäe osalesid kliinikumi arendusfondi toel jaanuari alguses Oslos koolitusel „Cognitive Functional Therapy for chronic low back pain: Identifying key barriers to recovery and strategies to address these barriers". Koolitust viis läbi iirlasest füsioterapeut ja teadlane Kieran O'Sullivan (PhD, Limericki Ülikool), kes koos professor Peter O'Sullivani ja teiste kolleegidega on ühed juhtivad teadlased krooniliste valusündroomidega skeletilihassüsteemi häirete vallas. Kahe päeva jooksul said osalised ülevaate kroonilise alaseljavaluga patsiendi multidimensionaalsest hindamisest, valu püsimajäämise põhjuste ja tegurite identifitseerimisest ning valu ja puude vähendamiseks oluliste sobilike strateegiate määramisest ja suunamisest.


Koolitus tutvustas tõenduspõhist kroonilise alaseljavalu käsitlust, mis hindab ja ravib patsiendi kestma jäänud seljavalu kui funktsioonihäiret. Selliste patsientide kliinilises uurimises ja ravis on oluline roll nii psühhosotsiaalsetel teguritel, sensoorsetel ehk kehatajuga seotud probleemidel kui ka motoorsetel ja liigutuskontrolliga seotud teguritel.


lk8 Eda VallimaeSiiani on alaseljavalu ülekaalukalt käsitletud kui lülisamba kudede vigastuse väljendust ja seetõttu peetud peamiselt füüsiliseks häireks, mille põhjus on näha piltdiagnostikal või mis on tingitud füüsikalistest teguritest nagu ülekoormus, repetiivne tõstmine või „valesti" tõstmine. Kuid viimastel aastakümnetel on muutunud üha selgemaks, et näiteks MRT-uuringu alusel on raske eristada seljavaluga patsiente tervetest – diskiprolapse ja degeneratiivseid muutusi on valupatsientidel vaid pisut rohkem kui tervetel ning leitud muutused korreleeruvad kaebustega halvasti. Seevastu psühhosotsiaalsed tegurid on peamine põhjus alaseljavalude krooniliseks muutumisel. Füsioteraapia seisukohalt on oluline aspekt ka sensoorsetel ja motoorsetel muutustel, mida krooniline valu põhjustab. Need muutused on ilmselt märk aju sensomotoorse ajukoore funktsionaalsetest muutustest. Sensoorsed muutused esinevad peamiselt kehatajuhäiretena. Motoorsed muutused kajastuvad liigutuskontrolli häiretena, propriotseptsiooni ning koordinatsiooni nõrgenemisena. Ka neid sümptomeid on võimalik uurida suhteliselt lihtsate testidega ja nende ravi peakski olema füsioterapeudi pädevuses.


Selle kasuks, et justnimelt psühhosotsiaalsed tegurid on peamine põhjus valu püsimisel, räägib ka norralase Vide Fersumi uuring mittespetsiifilise alaseljavalu patsientidel. Kognitiiv-funktsionaalses teraapias, mida viivad läbi vastava koolituse läbinud füsioterapeudid, võetakse arvesse kognitiivsed ja sotsiaalsed tegurid. Sellel põhinev teraapia oli selgelt ja statistiliselt oluliselt parem võrreldes manuaalteraapia ja harjutustega. Vähenes valu, puue, hirm liikumise ees, paranes meeleolu, nad vajasid vähem edasist ravi ja puudusid vähem töölt. Patsientide rahulolu tase 12 kuu möödudes oli väga kõrge (96%).


Tundub nii, et liigutuskontrollihäire üksi ei tekita veel pikaaegset seljavalu, vaid ikka koos psühhosotsiaalsete põhjustega. Aga, ravitakse mõlemat aspekti!


See 32-aastase kroonilise alaseljavaluga mehe lugu illustreerib hästi füsioterapeutilist sekkumist kognitiiv-funktsionaalse teraapia korral.
"Kaheksa aastat tagasi tekkis mul tööl raskusi tõstes tugev valu alaseljas. Valu oli kohutav. Olin mures ja läksin arsti juurde, kes tegi MRT-uuringu. Arst ütles, et mu selg on nagu 70-aastasel. Ta ütles, et ma ei saa enam surfata ega teha senist tööd. Olin masenduses.
Sain palju erinevaid ravisid – mulle tehti blokaade, tarvitasin erinevaid valuvaigisteid, tegin selga stabiliseerivaid süvalihaste harjutusi, käisin manuaalteraapias. Aja jooksul läks valu pigem hullemaks. Enne kui ma jõudsin kognitiiv-funktsionaalse teraapiani, olin lõpetanud töölkäimise, ma veetsin 6 tundi päevas voodis lamades ja olin lõpetanud igasuguse suhtlemise teiste inimestega. Minu seljavalu oli hävitanud mu elu, ma olin meeleheitel ja ma olin peaaegu kaotanud lootuse.
Läbi kognitiiv-funktsionaalse teraapia olen õppinud, et mu selg ei ole vigastatud – olen aru saanud, et kogu mu närvisüsteem oli „üles keeratud". Nüüd olen õppinud lõõgastuma ja liikuma taas normaalselt, ma ei karda enam liikumist, sest minu mõtteviis on muutunud. Parim osa – ma võin minna välja sööma, ma saan trenni teha ja olen tagasi oma vanal töökohal. Mul esineb siiani aeg-ajalt alaseljavalu ägenemisi, kui ma olen stressis ja magamata, aga ma ei muretse enam nii palju – valu ei piira enam mu elu nagu ta seda varem tegi.
Vaadates nüüd tagasi, saan ma aru, et elasin 8 aastat hirmus, ei usaldanud oma keha ja seljalihaseid pidevas pinges hoides püüdsin kaitsta oma selga, sest ma arvasin, et selg on vigastatud. Vältisin kõiki asju, mis tegid haiget ning ma ei suutnud lõõgastuda, sest olin nii stressis."

 
Sporditraumatoloogia keskuse uuenduslikud meetodid põlvetraumade ja kõhrevigastuste ravis Prindi
Esmaspäev, 25 Jaanuar 2016 09:33

2015. aasta oli spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku sporditraumatoloogia keskusele igati edukas. Kokku tehti 526 erinevat operatsiooni. Enim väärib neist esiletõstmist kahe uuendusliku ravimeetodi lisandumine – põlvemeniski implantaadi paigaldamine ja kollageenipõhise kõhrkoe taastamismaterjali kasutamine liigeskõhre defektide ravis.


lk7 Leho RipsEsimene põlvemeniski implantaat paigaldati Tartu Ülikooli Kliinikumis 2015. aasta veebruaris ning protseduuri viisid läbi dr Madis Rahu ning dr Leho Rips (vt ka „Sporditraumatoloogia keskuses paigaldati põlvemeniski implantaat". Kliinikumi Leht, juuni 2015). Kui dr. Madis Rahu alustas Eestis sarnaste protseduuridega 2012. aastal, siis Hollandi tunnustatud ortopeedi, professor Rene Verdonki eestvedamisel on meniski implanteerimisi tehtud juba aastast 2009. Mujal maailmas kasutatakse veel ka kollageenimplantaati (Menaflex) ning alates aastast 1992 on kasutuses meniski allograft (külmutatud doonormenisk).


Meniskiimplantaat Actifit on tehtud polüuretaanist ning õmmeldakse artroskoopilisel meetodil puuduva meniski asemele. Implantaat meenutab meekärje laadset svammi. Paigaldamise järgselt migreeruvad patsiendi enda rakud implantaadi karkassi sisse ning toimub meniskisarnase koe reproduktsioon.


Dr Leho Ripsi sõnul olid kõik kolm 2015. aastal teostatud implantaadi paigaldamise operatsiooni n-ö kombineeritud lõikused: „Kõnealustel patsientidel taastasime ka eesmised ristatisidemed. Varasemad taastumisjärgsed hindamised on näidanud, et kombineeritud operatsioon annab sageli paremaid tulemusi, kui isoleeritud meniski implanteerimine," sõnab dr Rips.


Ta toonitab nii kliinilise kui ka radioloogilise preoperatiivse hindamise tähtsust: „Patsiendid, kellele kaalutakse implantaadi paigaldamist, on eelistatult noored ja aktiivsed 35–40 aastased inimesed. Meniskist peaks olema säilinud parameniskaalne kude ning kõhrekahjustus ei tohi ulatuda suurtel aladel luuni. Implantaadi kandidaat peab olema valmis tihedaks koostööks ning pikaks taastumiseks. Pärast operatsiooni suunatakse patsient kohe taastusravi osakonda, kus jätkatakse umbes kahe nädala pikkuse individualiseeritud taastumisprogrammiga. Esimesel aastal toimuvad füsioterapeudi kontrolli all progresseeruva mahu ja intensiivsusega treeningud ning kontrollvisiidid arsti juurde 3ndal, 6ndal ja 12ndal kuul, kus hinnatakse MRT uuringu järgselt meniski seisundit. Täielikuks taastumiseks ja protseduuri edukuse lõplikuks hindamiseks kulub vähemalt aasta," kirjeldab dr Rips.
2015. aastal paigaldati sporditraumatoloogia keskuses Actifit põlvemeniski implantaat kolmele patsiendile. Kõigil on taastumine kulgenud ootuspäraselt.


lk7 Madis RahuTeine uuenduslik meetod, mis 2015. aastal esmakordselt sporditraumatoloogia keskuses kasutusele võeti, on Amedrix-i poolt välja töötatud ChondroFiller süstid. Tegemist on kollageenipõhise materjaliga, mida kasutatakse isoleeritud väikeste ja keskmise suurusega 3. ja 4. astme kõhrevigastuse puhul. Süstematerjali toodetakse rotisaba kollageen I-st (rat tail collagen I), mis sarnaneb inimeste sidekoe, naha, kõõluste ning luude kollageen I-ga.


Protseduuri eeliseks on üheetapilisus ja miniinvasiivsus. „Vedelik süstitakse kõhre defektile ning ajaga täitub geelmaterjal patsiendi enda rakkudega, mis algatavad kahjustunud koe ülesehitusprotsessi. Geelmaterjal aktiveerib kollageen II tootmist, mis on kõhrekoe peamine koostisosa," kommenteerib dr Rips.


Ka selle protseduuri puhul valitakse patsiente, kes on noored, füüsiliselt aktiivsed ning kellel on sobiv selgepiiriline kõhrekahjustus. Taastumisel tuleb järgida spetsiifilist, igale liigesele väljatöötatud füsioteraapiaprogrammi saavutamaks maksimaalse ravitulemust.


2015. aastal tehti artroskoopilisi protseduure ChondroFilleriga kokku neljale patsiendile. Kahel patsiendil põlveliigesesse, ühel hüppeliigesesse ja ühel suure varba põhiliigesesse. Kõnealustest patsientidest ühel kasutati põlveliigese vigastuse ravis mõlemat meetodit: Actifit implantaadi paigaldust, ristatisideme taastamist ja ChondroFiller süsti.


Nii Actifit põlvemeniski implantaadi paigaldamist kui ka ChondroFiller vedeliku süstimist teevad kliinikumis dr Leho Rips ja dr Madis Rahu. Antud implantaadid haigekassa hinnakirja veel ei kuulu ning seetõttu on sporditraumatoloogia keskus neid kompenseerinud võimaluste piirides oma rahalistest vahenditest. Seetõttu on operatsioonide arv piiratud ja valikukriteeriumid kitsad.

 

Dr Leho Ripsiga vestles Helen Kaju

 
Neurofüsioloogia seminaril esines dr Anna Rostedt Punga Uppsala Ülikoolist Prindi
Esmaspäev, 25 Jaanuar 2016 09:32

lk6 KNF EMG masinagaVahetult enne jõule külastas Närvikliinikut dr Anna Rostedt Punga Uppsala Ülikooli Haigla Kliinilise Neurofüsioloogia osakonnast. Dr Punga on tunnustatud neurofüsioloog, kelle senine uurimistöö on puudutanud erinevaid neurofüsioloogia ja müasteeniaga seotud teemasid – alusuuringutest kuni kliiniliste teadustöödeni. Sealhulgas erinevate müasteenia biomarkerite otsingud, neuromuskulaarse sünapsi molekulaarsed uuringud, üksik-kiu elektromüograafia (inglise keeles single fibre electromyography – SFEMG) arendamine, elustiili mõjurid müasteeniale ja müasteenia mõju elukvaliteedile.


Dr Punga esines Eesti Kliinilise Neurofüsioloogia Seltsi egiidi all korraldatud müasteenia-alasel seminaril loengutega ja viis läbi üksik-kiu elektromüograafia (SFEMG) uuringu demonstratsiooni. See keeruline, ajamahukas ja kogemusi nõudev uuring on Eestis ja Tartus olnud pikka aega kättesaadav, kuid oli väga innustav näha, kuidas seda viib läbi selle ala tõeline spetsialist ning kuulata tema soovitusi ja näpunäiteid, kuidas uuringut paremini ja täpsemini teha. SFEMG meetod töötati välja just Uppsala Ülikooli neurofüsioloogide poolt ja see võimaldab neuromuskulaarse ülekande häireid, sealhulgas müasteeniat, täpsemini diagnoosida.


Uppsala on läbi neurofüsioloogia ajaloo olnud kohaks, kus on õppimas käidud ja mille järgi on Eesti neurofüsioloogia üksused oma tööd kujundanud. Suur osa Tartus, Neuroloogia osakonna elektroneuromüograafia (ENMG) kabinetis, kasutatavatest nii perifeersete närvide haiguste, lihashaiguste kui neuromuskulaarse ülekande häirete uurimiseks kasutatavate uuringute protokollidest on kooskõlas Uppsala keskuses kasutatavatega. Dr Punga on viimaste aastate jooksul korduvalt Tartus tehtud uuringuid konsulteerinud, kasutatud meetodeid kontrollinud ja soovitusi andnud.


Lisaks seminarile juhendas dr Punga ka esimeste pool-avatud meetodil võetud lihasbiopsiate võtmist närvikliiniku ENMG kabinetis. Selle meetodi puhul on tegemist uue võimalusega, mis Skandinaavias kuulub neurofüsioloogia kabinetis tehtavate protseduuride hulka, kuna võimaldab vahetult peale lihase töö hindamist elektromüograafial võtta vajalikust kohast kohe lihasbiopsia. Protseduuri käigus võetakse lihasest koetükk konhotoomi abil läbi väikese nahalõike. Nii on patsiendile biopsia võtmise protseduur kiirem ja vähem tüsilik. Pool-avatud meetodil lihasbiopsia võtmisega plaanime jätkata.


Nüüdseks juba mõnda aega kestnud koostöö dr Anna Rostedt Punga ja Uppsala neurofüsioloogia osakonnaga on andnud olulise panuse arendamaks neurofüsioloogilisi meetodeid närvikliinikus. Meie väikesele üksusele on hindamatu väärtusega see kõrvaltvaataja pilk, erapooletu kriitika ja mitmed uuendused, mis selle tulemusel on sisse viidud. Panustame selle koostöö jätkumisele, millele lisab lootust eelmisel aastal käivitunud ja dr Pungaga koostöös läbiviidav müasteenia kliiniline uuring.

 

Maarika Liik
neuroloogia arst-õppejõud

 
Dr Kai Part osaleb Manchesteri Ülikooli seksuaalvägivallakeskuse kursusel Prindi
Esmaspäev, 25 Jaanuar 2016 09:32

lk5 Kai Part EPLNaistekliiniku naistenõuandla arst-õppejõud Kai Part osaleb kliinikumi arengufondi toetusel Manchesteri Ülikooli (Suurbritannia) seksuaalvägivalla keskuse kursusel Forensic and Medical Examination for Rape & Sexual Assault Course (FMERSA). St. Mary Seksuaalvägivalla Keskus (www.stmaryscentre.org) on vanim Suurbritannias omataoliste seas ja üks vanimaid Euroopas. See on loodud 1986. aastal ja kokku on keskusest abi saanud üle 15 000 seksuaalvägivalla ohvri. Keskuses pakutakse multidistsiplinaarset esmast abi ja järelravi, samuti juhendatakse uute keskuste loomist mujal Suurbritannias ja viiakse regulaarselt läbi rahvusvahelisi täiendõppe kursusi.

 

Kursusel käsitletakse vägistamisohvritele multidistsiplinaarse abi pakkumist tervishoiusüsteemis (meditsiinilised, psühholoogilised, kohtumeditsiinilised, sotsiaalsed, legaalsed aspektid). Kursuse käigus külastatakse seksuaalvägivalla ohvrite abistamisega seotud asutusi ja õpitakse praktiliselt laste ja täiskasvanud ohvrite (kohtu)meditsiinilist läbivaatust, tõendmaterjali kogumist, professionaalse tunnistuse koostamist, psühholoogilise abi andmist. Kursusel käsitletakse ka seksuaalsel teel levivate infektsioonide käsitlust seksuaalvägivalla ohvril.


Kursus lõpeb sertifitseerimisega. Kursus hõlmab neli 3-päevast sessiooni aastal 2016 (19.–21.01., 15.–17.03., 13.–15.09. ja 11.–13.10.). Koolituse programm: https://www.stmaryscentre.org/professional-area/st-marys-training-and-events/

 

Kuigi seksuaalvägivald (SV), sh vägistamine, on Eestis väga levinud (alates 15. eluaastast on SV kogenud 13% naistest; seksuaalvägivalda kogevad ka mehed) ning selle lühi- ja pikaajalised tervisemõjud on suured, pöördub praegu abi järele vaid väike osa ohvritest (puuduvad teenused). Õigeaegsel pöördumisel tervishoiuasutusse on võimalik ühemomentselt koguda ja talletada tõendid (ja hiljem neid kasutada menetlusprotsessis), teha meditsiiniline läbivaatus, anda kriisiabi, suunata ohver järelravisse ning toetada politseisse pöördumist – see kõik aitab ennetada seksuaalvägivallast tingitud negatiivseid tervisemõjusid. Eestis praegu selline abi ohvritele puudub, kuid selle väljaarendamist nõuab Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise (Istanbuli) konventsioon, millega Eesti on liitunud. Seni on Norra rahastusega projektis „SV ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine" (Eesti Seksuaaltervise Liit partnerluses Tartu Ülikooli Kliinikumi, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Eesti Kohtuarstliku Meditsiini Instituudi, sotsiaal- ja justiitsministeeriumi, politsei- ja piirivalveametiga) tehtud ettevalmistused pädevate meeskondade töölehakkamiseks 2016. aasta maist Tartus, Tallinnas, Ida-Virus ja Pärnus. Koostatud on juhis meedikutele ja protokoll seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuseks, esmase kriisiabi pakkumiseks ja järelraviks; asitõendite kogumise karp (examination kit); koolitamisel on praegu 250 haiglates töötavat meedikut (sh 40 meedikut kliinikumist); koolitatud on politseinikke, prokuröre ja kohtunikke; kooskõlastatud on ministeeriumidevaheliselt ja tervishoiuasutustes seksuaalvägivalla ohvrite abistamise vajalikkus ja võimalikkus. Projekti algatajateks ja juhtideks on olnud naistearstid Kai Part ja Made Laanpere kliinikumi naistekliinikust.

 

Seksuaalvägivalla ohvrite esmane abistamine hakkab plaanikohaselt toimuma Tartus, Tallinnas, Ida-Virus ja Pärnus valdavalt haiglates töötavate meeskondade baasil ja järelravi peamisel seksuaaltervise kliinikutes Tartus ja Tallinnas. Vajalik lisafinantseerimine (psühhosotsiaalse kriisiabinõustaja visiidid, arsti lisategevus vägivallaohvritelt asitõendite kogumiseks; teenuse koordineerimine valitud tervishoiuasutuste vahel) on plaanitud sotsiaalministeeriumi poolt alates maist 2016. Ka naistekliiniku arengukavas 2016–2019 on plaanitud seksuaalvägivalla ohvrite multidistsiplinaarse abi väljaarendamine koostöös erakorralise meditsiini osakonna ja seksuaaltervise keskusega.

 

Kliinikumi Leht

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 3 / 55