Avaleht Kliinikutes-teenistustes
Kliinikutes-teenistustes
Uhked teetähised traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus Prindi
Esmaspäev, 23 Mai 2016 09:17

10 000. liigeseprotees


lk8 monumentMärtsikuu viimasel päeval paigaldas traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja dr Aare Märtson 10 000. Saksa firma W. Link poolt toodetud liigeseproteesi. 10 000. operatsioon oli parema puusaliigese endoproteesimine. Protees paigaldati 74-aastasele naisele Võrumaalt, kellele oli ka 2009. aastal paigaldatud vasaku puusaliigese endoprotees.


W. Link ortopeediatoodete kasutamiskompetentsi tõenduseks on kompanii tunnistanud kliinikumi ortopeediaosakonna oma kompetentsikeskuseks. Usaldusväärsust kliinikumi meeskonna vastu tõendab ka see, et firma on suunanud kolleege erinevaist Aasia riikidest just kliinikumi arstide käe alla liigesevahetusoperatsioonide tehnikate omandamiseks.


lk8 10000 proteesiDr Märtson hindab väga kõrgelt kliinikumi partnerlust Link firmaga ning rõhutab, et see on suur tunnustus, kui üks Saksamaa firma on valinud ühe haigla väikeses Eestis enda kompetentsikeskuses. Ortopeedia osakonna koostöö Link-korporatsiooniga ulatub tänaseks pea veerandsajandi taha, mil 1992. aastal pandi siinsele patsiendile esimese nende valmistatud protees. „Tegime valiku selle tootja proteeside kasuks pea 24 aastat tagasi olles äärmiselt konservatiivsed ja pikalt jälgides, mida kasutavad meie naabermaad. Näiteks on Rootsi puusaliigese endoproteesimise registri järgi just selle firma puusaproteesid kõige vastupidavamad, mistõttu on nad seal ka enim kasutatud," selgitab dr Märtson. Ta lisab, et liigeseproteeside puhul on oluline 10-aastane püsivuse näitaja ning Link proteeside puhul on praktika näidanud, et 10 aasta möödudes on proteesidest alles 98%; 22 aasta möödumisel 92,4% (2013. aasta Rootsi puusaliigese endoproteesi registri andmetel). „Tegemist on maailma tippklassiga, selliseid liigeseproteeside püsivuse näitajaid omavaid kompaniisid on maailmas üksikuid," lisab kliiniku juhataja.


Professor Tiit Haviko 75. juubel


lk8 prof HavikoDotsent Aare Märtsoni hinnangul on kliinikumi arstid aastakümnete jooksul paigaldanud ühtekokku ligikaudu 16 000 liigeseproteesi. Selle numbri taga seisab professor Tiit Haviko, kes on dr Märtsoni sõnul kõikide nende aastate jooksul olnud endoproteesimise n-ö maaletooja ja eestvedaja. „Seekord saab professor oma sünnipäeva tähistada uhkete ja tunnustust pälvinud liigeseproteesi operatsioonide numbrite taustal," märgib dotsent.


Kõige sagedasemad on puusa- ja põlveliigese endoproteesimise operatsioonid. Sageduselt järgmised on õlaliigese, küünarliigese ja randmeliigese endoproteesimised ning tehakse ka labakäe liigeste endoproteesimisi. „Kui me alustasime liigeseproteeside operatsioonidega, esines rohkem puusaliigese väljavahetamist. Arenenud maades on aga põlveproteesimisi rohkem, meil kliinikumis tehakse tänaseks puusa- ja põlveliigese endoproteesimisi üsna võrdselt," sõnab dr Märtson.


Efektiivseim operatsioon
Puusa- ja põlveliigese endoproteesimine on äärmiselt kõrge efektiivsusega operatsioon, kui hinnata patsiendi operatsioonijärgset toimetulekut, rahulolu ja kulutõhusust. Kolmandik patsientidest on alla 65 eluaasta, ülejäänud üle. Dr Aare Märtsoni sõnul on kahetsusväärne ja arstidele mõistetamatu haigekassa otsus vähendada seda liiki operatsioonide rahastamist. Kui vahepealsetel aastatel vähenes endoproteesimisoperatsioonide ooteaeg aastale, siis viimasel ajal, tulenevalt haigekassa rahastamisotsusest, on järjekord taas kahetsusväärselt pikenemas kahele aastale, mis ei ole patsiendi seisukohast kaugeltki mõistlik. „On ju selge, et mida kiiremini patsient pöördub tagasi igapäevaellu, seda efektiivsem on see nii ühiskonnale kui ka meditsiinisüsteemile," toonitab dr Aare Märtson.

 


Küsimuse peale, kuidas oma liigeseid hoida ja haigusi ennetada, toob dotsent Märtson ennekõike välja mõistuspärase ja eakohase sportimise. „40-aastasel meesterahval lihtsalt ei ole enam võimalik teha sporti nagu 20-aastane saavutussportlane. Tema kõõlused, liigesed ja koed ei kannata seda enam. Kuigi tervisesport on liigeste jaoks ülioluline – liikumine on liigese funktsioneerimise alus – tuleb vältida mõttetut ülekoormust. Kui näiteks pärast pikemat jooksudistantsi põlv või puus valutab, tuleks siiski ala vahetada," selgitab dr Märtson. Ta lisab, et olgugi, et inimese haiguspildis on oma roll ka geneetikal, mida me ise muuta ei saa, tuleb mõõdukus igas eluvaldkonnas (nt toitumine) liigestele ainult kasuks.

 

Kliinikumi Leht


  • Esimene puusaliigese täielik endoproteesimise operatsioon tehti Tartus 1972. aastal, esimene põlveproteesimine tehti Tartus Maarjamõisa Haiglas 1980. aastal. Puusa- ja põlveliigese endoproteesimisi tehti toona vähe, kuni aastani 1990 vähem kui sada. See oli tingitud tolleaegsete proteeside suhteliselt piiratud kasutusnäidustustest. Regulaarne põlveproteesimine algas 1994. aastal.
  • Haigestumise sagedus luu-lihaskonna haigustesse on kõikides arenenud riikides aasta-aastalt tõusnud, mida põhjendatakse keskmise eluea kasvu ja vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemisega elanikkonna vanuselises struktuuris ning ülekaalulisuse tõusuga. Alates 2001. aastast on Eestis artroosidesse haigestumine järjest tõusnud. Märkimisväärseim on haigestumise tõus vanuserühmades alates 45 eluaastat nii naiste kui meeste seas, olles 2010. aastal ligikaudu kaks korda kõrgem kui 2001. aastal. Haigestumuse tõus suurendab vajadust endoproteesimiste järele.
  • Esmaste puusaliigese täieliku endoproteesimise operatsioonide arv on Eestis viimase kümne aasta jooksul tõusnud. Kui 2001. aastal tehti 100 000 elaniku kohta 59,7 operatsiooni, siis 2010. aastal on esmaste puusaliigese endoproteesimiste arv juba 92,5 operatsiooni 100 000 elaniku kohta. Esmaste põlveliigese täieliku endoproteesimise operatsioonide koguarv kahekordistus aastatel 2001–2003 ja on seejärel püsinud vahemikus 78,8–93,5 operatsiooni 100 000 elaniku kohta. Siiski on vajadus nende operatsioonide järele tunduvalt suurem, mida tõestab operatsioonijärjekorra pikenemine. Samuti on muutunud reieluukaela murru käsitlus, kus vastavalt muutunud ravisoovitustele kasutatakse puusaliigese endoproteesimist kuni 60% juhtudest. Need aga on juba erakorralised operatsioonid.
 
Esimesest hemodialüüsi protseduurist on möödunud 50 aastat Prindi
Esmaspäev, 23 Mai 2016 09:15

Hemodialüüsi protseduuri tegemise ülikoolihaiglas algatas aprillis 1966 professor Linkberg. Loodi nn kunstliku neeru laboratoorium koos kahe palatiga, mis kuulusid Toome kirurgiakliiniku juurde. Esimese hemodialüüsi protseduuri viisid läbi professor Linkbergi eestvedamisel arstid Tihane, Pihelgas, Vinogradova-Gross koos õedega Konenkova ja Kukk. „Esimeseks patsiendiks oli 13. aprillil 1966. aastal 63-aastane naine, kellel oli püonefroos ja protseduur kestis 3 tundi ja 10 minutit," teab esimesi haiguslugusid lugenud dr Peeter Dmitriev. Järgnevalt viidi läbi hemodialüüsi protseduurid 19. aprillil samal haigel ja 19. mail, mil patsiendiks oli haige, kellel oli Crush sündroom. Kahjuks surid mõlemad haiged protseduuri tüsistuse, tsellofaani rebendi, tõttu.


Õde Taimi Puniste, kes on hemodialüüsi algatamisega seotud meedikute kaasaegne, ühines kunstliku neeru laboratooriumi meeskonnaga 1969. aastal ning oli järgmised aastakümned kuni pensionini jäämiseni 2012. aastal osakonna vanemõde. Tema järglasteks said õde Pirgit Palk ja Tatjana Malõševa. Taimi meenutab, et osakonna esimeseks vanemõeks enne teda oli õde Elle Vellamaa. Samuti töötas tol ajal endine sõjaväe õde Magda Kaunda, kes oli hea punkteerija. Kliinikumi Maarjamõisa korpuse valmimisel L. Puusepa tänaval kolis sellesse esimesena kunstliku neeru laboratoorium 1. juulil 1971. aastal ja esimesena alustati ka igapäevast tööd, sest Toomel oli antisanitaarne olukord. Tegemist olevat olnud E.coli infektsiooniga, tõenäoliselt siis hemolüütilis-ureemilise sündroomiga, kus haigetel kaasneb ka äge neerupuudulikkus. Tol ajal viidigi hemodialüüsi läbi peamiselt nendele haigetele, kellel oli äge neerupuudulikkus. Ka Maarjamõisa kolimisel sai esimese hemodialüüsi uues korpuses ägeda neerupuudulikkusega meeshaige, kellel oli salmonelloos, mille ta saanud Tallinna kohvikus „Kevade". Tegemist oli tol ajal tuntud muusikuga, kelle elu ei õnnestunud päästa.


Kroonilise hemodialüüsi läbiviimine oli toona veel lapsekingades ja dialüüsi said ägeda neerupuudulikkuse haigete kõrval vaid need haiged, kellele planeeriti neerusiirdamist. Esimese neerusiirdamise 1968. aastal viisid läbi sama meeskonna liikmed, kes alustasid hemodialüüsi protseduuriga. Maarjamõisa kolimisel vaidlesid tollased arstiteaduskonna ja ülikoolihaigla juhid palju, et kuhu peaks kunstlik neer kuuluma ja kas peaks olema eraldi osakond. Lõpuks otsustati eraldi üksuse kasuks ja see nimetati tehisneeru osakonnaks, mis kuulus kirurgiakliiniku koosseisu. Osakonna juhataks oli Toome kliinikus juba dr Tihane, edaspidi dr Ain Värimäe ning alates aastast 1975 dr Peeter Dmitriev, kes juhtis ja arendas aastaid hemodialüüsi ja neerusiirdamise meeskonda. Hemodialüüs kuulub ühe ravimeetodina neeruasendusravi meetodite hulka, kuhu kuuluvad ka peritoneaaldialüüs ja neerusiirdamine. Krooniline peritoneaaldialüüs on Eestis algatatud Tartus 1994. aastal dr Dmitrievi ja dr Lõhmuse poolt.


lk7 heamodialyys 1971

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi moodustamisega seoses ja restruktureerimise järgselt liideti 2000. aastal hemodialüüs kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonna koosseisu, kus osakonda juhtis dr Eino Sinimäe, hiljem dr Madis Ilmoja ja praegu dr Mai Rosenberg ning vanemõde Tatjana Malõseva. Sisekliiniku nefroloogia osakond, mis varem paiknes vanas L. Puusepa 6 korpuses, koliti ka L. Puusepa 8 A-korpusesse, kokku hemodialüüsiga. Kroonilise hemodialüüsi haigete arv oli 2000. aastal väga väike – ainult 7 haiget, kuid järgnevatel aastatel suurenes järk-järgult nende lõpp-staadiumi neeruhaigete hulk, kes vajasid dialüüsravi ning praegu on regulaarsel hemodialüüsravil Tartus pidevalt ligikaudu 30 haiget. Lisaks külastavad meie nefroloogid ka Lõuna-Eesti ja Ida-Viru piirkonna hemodialüüsi üksusi, milles igaühes on ravil kümmekond haiget, kelle ravi alustatakse alati nefroloogia osakonna juures ja kes tulevad siia ka tüsistuste või ravimuutuste vajadusel.

 

 

Foto: Esimene hemodialüüsi aparaat, mis võeti kasutusele TÜ Toome Kliinikus 1966 aastal. Pildistatud on Maarjamõisa A-korpuses 1971. aastal. Tartu Ülikooli muuseumi fotokogu.

 

 

 

 

Professor Mai Rosenberg
Sisekliinik
Nefroloogia osakond

 
Füsioteraapiaalane õppereis Ameerika Ühendriikidesse Prindi
Esmaspäev, 23 Mai 2016 09:10

Osalesime kliinikumi arendusfondi toel kahenädalasel praktilisel õppel Ameerika Ühendriikides Pittsburgh'i ja Delaware ülikooli meditsiinikeskustes. Lähetuse põhilisteks eesmärkideks oli füsioteraapiaalaste teadmiste ja oskuste täiendamine ortopeedia valdkonnas. Nimetatud keskused on andnud kogu maailmas suure panuse erinevate teadusuuringutel põhinevate ravijuhiste väljatöötamisele ning sealsed erialaspetsialistid paistavad silma sagedaste esinemistega rahvusvahelistel konverentsidel. Sporditraumatoloogia keskuse loomisest alates (2013. aastal) oleme püüdnud teraapia läbiviimisel juhinduda osaliselt nende ülikoolide poolt väljatöötatud ravijuhistest. Kuna antud keskustest üks on valitud Ameerika Ühendriikide parimaks füsioteraapia kliinikuks ning teine parima füsioteraapia õppekavaga ülikooliks, siis nende külastamine oli meie arvates oluline, et saada teada, kus meie oma tasemelt asume ning mis suunas peaksime tulevikus jätkama.

 

Suurimaks sarnasuseks sporditraumatoloogia keskuse ning Ameerika tippkeskuste töös on teaduspõhiste ravijuhiste järgimine ning tihe koostöö kirurgide ja füsioterapeutide vahel. Hea meel oli näha, et meie traumajärgselt rakendatavad füsioterapeutilised ravimetoodikad on väga sarnased. Siiski saime mõned uued mõtted ning soovitused, mida saaksime oma praktilises töös kasutada. Näiteks on üheks võtmeküsimuseks ristatisideme füsioteraapia varajases postoperatiivses faasis – reie nelipea lihase aktivatsioonivõime taastamine. Aktivatsiooni defitsiidi hindamiseks on ameeriklased kasutusele võtnud tegelikult lihtsa meetodi. Patsient pingutab maksimaalselt sääre sirutajalihaseid isomeetrilises režiimis isokineetilisel dünamomeetril ning pingutuse lõppfaasis antakse lihasele elektriimpulss. Tekkinud pöördemomendi erinevus võrreldes tahtelise pingutusega väljendabki aktivatsiooni defitsiiti. Selle vähendamiseks kasutab sealne koolkond piiratud amplituudiga avatud kineetilise ahelaga harjutusi, et isoleerida reie nelipea lihase aktivatsiooni. Selline lähenemine võimaldab kiirema ja efektiivsema reie lihaskonna aktivatsioonikvaliteedi taastamise.

 

Tänapäeva spordimeditsiinis pühendutakse üha enam vigastuste ennetamisele ning vastavate programmide väljatöötamisele. Ameerika keskused on edukalt rakendanud erinevaid ennetusprogramme ning on pühendunud erinevate vigastuste mehhanismide uurimisele. Eesti kontekstis on teadmine vigastuste ennetamisest terapeutide hulgas olemas, kuid erinevatel põhjustel pole praktikas laiapõhjalist kasutust leidnud. Seega on Eestis kindlasti vaja rohkem teha teavitustööd vastavate spordivigastuste ennetamise programmide osas nii harrastus- ja tippsportlaste kui ka treenerite ning miks mitte ka alaliitude ja Eesti Olümpiakomitee tasandil.

 

Pikemas perspektiivis on sporditraumatoloogia keskuse üheks eesmärgiks olla ka teaduskeskuseks ühendades praktilise ravitöö ja teaduse. Meid Delaware ülikoolis vastu võtnud professor Lynn Snyder-Mackler on füsioteraapia valdkonnas maailma üks enim rahastatavaid teadlaseid. Delaware keskuses tutvustati meile nende kogemust – kuidas üheaegselt on ühendatud õppetöö, teraapia ning teadus. See tähendab ühelt poolt väga head koostööd kõigi osapoolte vahel, teisalt võimaldab see üpris suures mahus kasutada üliõpilaste abi ravi- ja teadustöö läbiviimisel.

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ravikäsitluse osas ei erine meie keskus olulisel määral Ameerikas külastatud keskustest. Siiski on ruumi organisatoorseteks muudatusteks, mis võimaldaksid sporditraumatoloogia keskusel areneda ka jätkusuutlikuks teaduskeskuseks.

 

Mihkel Luik
Tauno Koovit
Sporditraumatoloogia keskuse füsioterapeudid

 
Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa laste ja noorukit vaimse tervise keskuste käekäigust Prindi
Esmaspäev, 23 Mai 2016 09:05

„Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse loomine" ja „Ida-Virumaa vaimse tervise keskuse loomine lastele ja noorukitele" on Tartu Ülikooli Kliinikumi projektid, millele on oma õla alla pannud Norra riik ja Sotsiaalministeerium. Kahe projekti toetuse suurus on miljon eurot. Projekti viib ellu Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskus ning selle eesmärk on senisest efektiivsema ja kättesaadavama lastepsühhiaatrilise abi pakkumine. Projekti raames loodud teenused peavad olema jätkusuutlikud ka pärast projektide lõppemist.


Kõige suuremahulisem on olnud lastele ja noorukitele mõeldud vaimse tervise kabinettide loomine Põlva, Võru, Valga, Ida-Viru ja Narva maakondadesse suuremate haiglate juurde. Kabinetis töötavad kogenud ja hea väljaõppega spetsialistid – vaimse tervise õde, sotsiaaltöötaja, psühholoog ja arst-konsultant. Kabineti personalile pakutakse igakülgset tuge ka supervisiooni näol – kord kuus käib Soome noorukitepsühhiaater dr Krista Papp Eestis kabinettide personali nõustamas. Lisaks toimuvad tööjuhendamised ja igakuised kabineti psühholoogide vahelised kogemuste jagamised. Seda kõike ühel eesmärgil – pakkuda lastele ja noortele elukohajärgselt kvaliteetset vaimse tervise teenust väljaõppe läbinud spetsialistide poolt.lk11 vaimne tervis


Tänu projektidele on meeskonnal olnud võimalus osaleda ka õppereisidel Norras, Inglismaal ja Soomes ning konverentsidel mitmes eri Euroopa riigis, et tutvuda sealsete vaimse tervise teenustega ja seada arengueesmärgid järgmisteks aastateks. Välismaa praktikast lähtudes on välja arendatud ka uusi teenuseid – home-treatment teenus koostöös Tartu Laste Tugikeskusega ja out-reach teenus ehk mobiilne lastepsühhiaatriline abi, et pakkuda patsientidele elukohajärgset abi.


Lõuna-Eesti vaimse tervise keskuse projekti toetustest arendati välja psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse noorukitepsühhiaatria osakond ning osaleti ka kvaliteedihindamisel, kuhu komisjoni kuulusid väliseksperdid eri riikidest. Saadud tagasiside ja tulemused olid vägagi positiivseid ning andsid mõtteid ka arendustegevusteks. Lisaks avaldas oma tunnustust külaskäigul Norra suursaadik Dagfinn Sørli ning Norra kolleegid Norra Rahvatervise Instituudist – Arne Holte, Solfrid Johansen ja Andrej Grijbovski.

 

Pildil: Norra suursaadik Dagfinn Sørli külastamas Narva Haigla laste ja noorukite vaimse tervise kabinetti.


Projektides on suur roll ka võrgustiku- ja ennetustööl, et kõik lastega tegelevad spetsialistid seaksid ühiseid eesmärke ning teeksid tulemuslikku koostööd, et paremini jagada olemasolevaid teadmisi ja praktikaid abi vajava lapse toetamiseks.


Tänu tulemuslikule tööle ja Norra riigi heakskiidule, oli võimalik taotleda täiendavat toetust projekti lisategevusteks. Lõuna-Eesti vaimse tervise keskuse projektile eraldati täiendavalt 180 000 eurot ja Ida-Virumaa vaimse tervise keskuse projektile 130 000 eurot. Oodatavad tulemused täiendavate toetuste raames on:


• Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise kabinetid Põlvas, Võrus ja Valgas jätkavad teenuste osutamist, toimuvad igakuised supervisioonid ja koolitustegevused.
• Koostatakse tööjuhend vaimse tervise kabinettide töö kaardistamiseks.
• Toimuvad koolitused, võrgustikukohtumised ning planeeritud õppereisid.
• Statsionaarsete osakondade ravikeskkond on patsiendikeskne – parendamisel võetakse arvesse QNIC-kvaliteedihindamisel välja toodud ettepanekuid:
o lasteosakonnas luuakse miljööteraapia põhimõtteid arvesse võttes terapeutiline keskkond, soetatakse vajalikud diagnostikavahendid;
o viiakse läbi eHL-i arendustööd;
o täiendatakse kliinikumi psühhiaatriakliiniku kodulehte projekti sihtgruppide teadlikkuse tõstmiseks vaimse tervise keskuse tööst.
• Toimuvad planeeritud teavitustegevused, igakuised projektimeeskonna koosolekud, esitatakse aruandlusperioodi järgselt tegevus- ja finantsaruanded.

 

Projekti tegevustega ja planeeritud koolitustega on võimalik kursis olla kodulehel http://www.kliinikum.ee/vaimsetervisekeskus/ ja https://www.facebook.com/vaimsetervisekeskus/

 

Aneth Tuurmaa
Projektijuht

 
Mida teeb toitumisterapeut geneetikakeskuses? Prindi
Neljapäev, 24 Märts 2016 09:03

lk6 Siret SaarsaluPea poolteist aastat on kliinikumi geneetikakeskuses tegutsenud toitumisterapeut Siret Saarsalu. Kliinikumi Leht käis uurimas, missugune on toitumisterapeudi töö haiglas.


Palun selgitage alustuseks, mis on toitumisteraapia?
Eestis on toitumisteraapia uus valdkond. See on toitumisteaduse rakendamine tervise edendamiseks ja terviseprobleemidega toimetulekuks läbi toitumise korrigeerimise. Mitmetes riikides on selle eriala esindajad juba aastaid tunnustatud spetsialistid olnud, tehes edukalt koostööd arstide ja teiste tervishoiutöötajatega.


Kuidas jõudsite sellise elukutse valikuni?
Pärast gümnaasiumit astusin Tartu ülikooli keemiat õppima. Magistrantuuris spetsialiseerusin orgaanilisele keemiale, kuid mõistsin, et see pole päris minule. Nii läksingi Saksamaale Hohenheim-i Ülikooli toitumismeditsiini õppima. Lisaks läbisin täienduse Šveitsi ülikoolis ETH Zürich, kus sain lisaks muudele huvitavatele ainetele läbida ka sporditoitumise kursuse. Ka minu magistritöö oli seotud Šveitsiga – viisin läbi riikliku epidemioloogilise uuringu, mille käigus analüüsisin Šveitsi koolilaste ülekaalulisuse esinemissagedust ja selle võimalikke riskitegureid.


Miks asusite tööle just geneetikakeskusesse?
Toitumisterapeut saab palju aidata just kaasasündinud ainevahetushaiguste, aga ka haigusest tingitud kaaluprobleemide, ärritatud soole sündroomi ja muude terviseprobleemide puhul. Näiteks kaasasündinud ainevahetushaiguste puhul on lubatud toiduainete valik väga piiratud ning patsiente tuleb õpetada dieeti pidama. Samal ajal on suureks väljakutseks patsientidele uute maitsete tutvustamine ja harjutamine, kuna ainevahetushaigusega patsiendid võivad toidu suhtes väga valivad olla. Piiratud toiduvaliku tõttu tuleb tihti juurde määrata ka nn ravisegusid ning omakorda anda juhiseid nende kasutamiseks. Väga oluline on luua patsiendiga hea suhe, et vajadusel saaks teha tihedamat koostööd. Näiteks levinuima ainevahetushaiguse fenüülketonuuria puhul peab patsient rasedust planeerides minuga kontaktis olema lausa kord nädalas. Samuti on tihedama jälgimise all vastsündinud, kelle menüü vajab pidevalt uuendamist.


Kuidas ja kes pääsevad teie vastuvõtule?
Minu vastuvõtule suunab tavaliselt geneetik, harvem mõne muu eriala arst. Patsientide vanus on vastsündinutest kuni 60-aastasteni välja. Kuna varem ei olnud diagnostikameetodid nii hästi arenenud, selguvad mitmed häired alles nüüd, patsientide vanemas eas.


Kuidas teie vastuvõtt välja näeb?
Vastuvõtt sõltub patsiendi probleemist. Minu juurde jõudes on geneetik juba teinud ära uuringud ning kliiniline diagnoos on teada. Minu ülesanne on panna paika haige uus menüü ning söömisharjumused. Menüü koostamine on väga ajamahukas, kuna peab arvestama kõiki peeneid nüansse. Sellest tähtsamaks pean aga uute söömisharjumuste juurutamist. Kui anda kindel menüü ette, suudab patsient seda jälgida lühikest aega, mille järel efektiivsus langeb. Kui aga patsient saab aru, mida ja kuidas ta süüa tohib ning kuidas vajalikke muudatusi praktikas ellu viia, suudab ta toiduvalmistamise ja söömise harjumusi edukamalt muuta. Kindlasti peavad patsiendid enne vastuvõttu pidama toidupäevikut, sest see annab tagasisidet, mida toiduvalikute juures korrigeerida tuleks. Hästi oluline nüanss on ka psühholoogiline nõustamine ja patsiendi motiveerimine, sest soov erimenüüst kinni pidada on kõige alus.


Kas toitumisteraapia abil on võimalik täielikult terveneda?

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 3 / 58