Avaleht Kliinikutes-teenistustes
Kliinikutes-teenistustes
Psühhiaatriakliinik pidas teaduskonverentsi Prindi
Neljapäev, 18 Detsember 2014 10:38

23. oktoobril sai teoks Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku teaduskonverents „Miks tekib psühhoos? Aju toimimise eripärad psühhootilise häire kujunemisel".


lk7 dr Liina Haring TammeaidEttevalmistused konverentsi korraldamiseks algasid varakevadel ning seekordse teadmiste jagamise päeva eesmärgiks oli pakkuda kolleegidele psühhiaatritele, kliinilistele psühholoogidele ja psühhiaatriliste häiretega tegelevatele teistele spetsialistidele kaasaegseid tõdemusi kroonilise kuluga psühhootiliste häirete, eeskätt skisofreenia avaldumisele eelnevatest aju toimimise eripäradest.


Kaasaegne käsitlus skisofreenia spektri häiretest hõlmab dimensionaalset lähenemist, kus erinevatel haigetel, erinevatel haiguse ajaperioodidel võivad domineerida kas: meelepettelised elamused, mõttekäiguhäired, afektiivsed sümptomid, käitumise sobimatus, sealhulgas vägivaldsus, kognitiivne düsfunktsionaalsus ja/või elust välja langemine. Vastavat laadi psüühikahäired ilmnevad esmakordselt enamasti noorukitel või noores täiskasvanueas ning toovad kaasa kannatusi nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Haiguse prognoos sõltub olulisel määral asjaolust, kui kiiresti satuvad esmakordselt haigestunud ja kõrge psühhoosiriskiga isikud psüühiliste probleemidega tegelevate spetsialistide vaatevälja ja vajalike teenusteni, mistõttu pidasime vajalikuks eelpool maitud teemat konverentsi raames aktualiseerida.


Teaduskonverentsi moderaatoriks oli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhataja, professor Veiko Vasar,

 
Dr Ceith Nikkolo kaitses doktoritööd Prindi
Neljapäev, 18 Detsember 2014 09:04

Töö kandis pealkirja „Alloplastika võrkude mõju kroonilise valu ja võõrkehatunde tekkimisele kubemesonga ravis", töö juhendaja oli dotsent Urmas Lepner ning oponent professor Hannu Paajanen Ida-Soome Ülikoolist.

 

Dr Ceith Nikkolo: Peale võrkude kasutusele võtmist songade ravis on sagedaseks probleemiks muutunud songaplastika järgne krooniline valu ja võõrkehatunne, mis võivad oluliselt halvendada patsientide elukvaliteeti.

Antud uuringu eesmärgiks oli hinnata kroonilise valu ja võõrkehatunde esinemist erinevate võrkude kasutamisel ja selgitada, millised võrgu omadused mõjutavad oluliselt krooniliste sümptomite teket kubemesonga plastika järgselt. Samuti oli eesmärgiks hinnata patsientide elukvaliteeti kubemesonga operatsiooni järgselt.

 

Kroonilist valu esines 6. operatsiooni järgsel kuul kuni 59,4 % ja võõrkehatunnet kuni 47,8 % patsientidest. Meie uuringu tulemuste kohaselt ei oma võrgu kaal, poori suurus ja võrku kinnitavad õmblused olulist mõju kroonilise valu tekkimisele. Kuna esines seos varajase tugeva valu ning kroonilise valu tekkimise vahel kubemesonga plastika järgselt, siis on vajalik parema operatsioonijärgse valuravi skeemi väljatöötamine. Kolm aastat peale operatsiooni esines kroonilist valu oluliselt vähem kui 6. operatsioonijärgsel kuul. Seega juhul, kui kaalutakse kroonilise valu tõttu kirurgilist ravi, tuleks see võimalusel edasi lükata rohkem kui aasta peale esmast operatsiooni. Arvestades, et kroonilise valu esinemine on kubemesonga plastika järgselt sage, peaks nendel patsientidel, kellele kubemesong kaebuseid ei põhjusta, kirurgilise ravi kuni kaebuste tekkimiseni edasi lükkama.

 

Sümptomaatilisi kubemesongasid on soovitav opereerida plaanilises korras esimesel võimalusel, kuna patsientide elukvaliteet paranes oluliselt kubemesonga operatsiooni järgselt. Samuti näitab elukvaliteedi paranemine kubemesonga plastika järgselt seda, et kubemesongadel on elukvaliteedile suurem mõju, kui seni arvatud.

 

Arvestades, et kubemesonga plastika järgne krooniline valu on sage probleem, siis on kindlasti vajalik võrkude muude omaduste ja eriti võrkude erinevate omaduste kombinatsioonide edasine uurimine.

 

Dotsent Urmas Lepner, kirurgiakliiniku juhataja: „Ceith Nikkolo doktoritöö käsitles kirurgia väga praktilist ja igapäevast tegevust – kubemesongade kirurgilist ravi. Tema teadustöö tulemusena täienesid meie teadmised kubemesongade ravitehnikate ja tulemusnäitajate osas, mis teeb selle töö kliiniliselt väga relevantseks. Ceith Nikkolo näol on tegemist väga motiveeritud ja sihikindla kirurgi ja arstiteadlasega. Ta on edukalt suutnud ühendada kirurgi raske igapäevatöö ja teadustöö, mis võiks olla eeskujuks ka paljudele kolleegidele."

 
Brasiilias õppimas Prindi
Neljapäev, 20 November 2014 10:38

lk6 Rips Sporditraumatoloogia keskuse ortopeed dr Leho Rips ja ambulatoorse taastusravi osakonna füsioterapeudid Tauno Koovit ja Mihkel Luik käisid kliinikumi arengufondi toel ennast täiendamas Brasiilias. Kliinikumi Leht küsis dr Leho Ripsilt, millise mulje maakera teispool käimine jättis.


Miks te otsustasite just Brasiiliasse sõita?
Brasiilia oli sihtkohaks seetõttu, et iga-aastane ISHA (International Society for Hip Arthroscopy) teaduskonverents toimus sel aastal 9.–11. oktoobril Brasiilias Rio de Janeiros. Järgmisel aastal toimub see näiteks Suurbritannias, ülejärgmisel aastal Ameerika Ühendriikides San Franciscos.
Olgugi, et Brasiilia sihtkohana on kaugel ning puusaliigese artroskoopia valdkond ise üsna kitsas, oli üle maailma kohale tulnud osalejaid ligikaudu 250. Lisaks sellele, et terve konverentsi seltskond olid oma ala tugevad spetsialistid, olid kohale sõitnud ka kaks selle valdkonna vaimset guru – dr Michael Dienst Saksamaalt ning dr Marc Philippon Ameerika Ühendriikidest.


Kuidas oli konverentsi kava kokku pandud – esmalt teooria, siis praktika?
Terve konverents keskendus ühele valdkonnale – puusaliigese artroskoopiale, samuti artroskoopia kui assisteeritud ravimeetodi praktiseerimisele. Teemad ning ettekanded olid väga mitmekülgsed ja suurepäraselt nii ette valmistatud kui ka ette kantud. Kõlama jäi asjaolu, et valdav enamus puusapatoloogiatest on artroskoopiliselt ravitavad. Kõik ettekanded kokku andsid laialdase ülevaate erinevatest puusaliigese artroskoopia ravivõimalustest. Kusjuures ka vähem kogenud ortopeedid said sealt kindlasti suurepärase ülevaate ravipõhimõtetest. Meie päevad olid äärmiselt sisutihedad ning pikad – päevas peeti keskmiselt 35 ettekannet koos arutlustega.
Lisaks teoreetilisele poolele kuulusid kolme päeva sisse ka praktika ravisessioonid. See tähendas kõikide protsesside läbimist – patsiendi hindamist, diagnostikat (radioloogia, magnetresonantstomograafia ja kompuuteruuringud) ja kõige selle interpreteerimist.


Kas ISHA ettekanded ja praktika tekitasid mõtteid ja soove viia sisse muudatusi ka sporditraumatoloogia keskuses?
Oleme realistlikud, meie keskus on 1,5 aastat vana ning üle öö ei tehta suuri tegusid. Kuigi jah, konverents andis selles mõttes väga hea ülevaate, et positsioneerida, kus meie keskus puusaliigese artroskoopia valdkonnas asub. Kindlasti saab õpitut ja kogetut ka kohe praktikasse rakendada, näiteks mis puudutab probleemi diagnoosimist ja ülevaadet, ent ravivõimaluste parandamine võtab lihtsalt aega. Mina isiklikult tahtsingi näha seda, kus me maailma mõistes asume, kuhu poole peaksime liikuma. Ortopeedidel, kellel on teadmised artroskoopiast ja õlaliigese kirurgiast, on märksa lihtsam liikuda edasi puusaliigese peale, kuna sarnasusi õlaga on palju. Lisaks oli hea tõdeda, et päevakirurgia ei ole puusaliigese artroskoopiale vastunäidustuseks.


Meil oma keskuses võiks järgmine väljakutse olla liikuda veel praktilisema poole peale, täpsemalt „cadaver koolituste" peale.


Pärast ISHA konverentsi ei pöördunud te koju tagasi, vaid veetsite nädala Sao Paolos – miks?

 
Dr Klari Noormets kaitses doktoritööd Prindi
Neljapäev, 20 November 2014 10:35

lk3 Klari NoormetsTöö pealkirjaks oli "Diabeedi kujunemine, fertiilsuse ja energia ainevahetuse häired Wfs1 puudulikkusega hiirel kui Wolframi sündroomi loommudelil".

 

Wolframi sündroom (WS) on autosoom-retsessiivse pärandumismustriga neurodegeneratiivne haigus, mille peamisteks kliinilisteks avaldusteks on varases lapseeas algav insuliinsõltuv diabeet, nägemisnärvi atroofia, magediabeet ja sensorineuraalne kuulmislangus. Lisaks võivad esineda ka urotrakti väärarendid, mitmed erinevad neuroloogilised ning psühhiaatrilised probleemid.


Wolframi sündroomi põhjuseks on mutatsioon WFS1 geenis, mis paikneb 4. kromosoomi lühikeses õlas (4p16).


Esimeseks kliiniliseks avalduseks WS korral on diabeet. Diabeet tekib WS haigetel keskmiselt 6-aastaselt, poistel pisut varem kui tüdrukutel. Võrreldes 1. tüüpi diabeediga esineb Wolframi sündroomiga patsientidel vähem mikrovaskulaarseid komplikatsioone, ketoatsidoosi ja ka insuliini vajadus on väiksem. Täpne diabeedi tekkemehhanism WS korral ei ole teada.


Sageli kaasub WS-ga lühike kasv, mille üheks põhjuseks on leitud kasvuhormooni puudulikkus. Siiani puudub info WS-ga patsientide fertiilsusest. Meile teadaolevalt ei ole siiani uuritud WFS1 geeni rolli fertiilsuse mõjutamisel. Puuduvad ka andmed WS patsientide kilpnäärme funktsiooni ja energia ainevahetuse kohta.


Meie eesmärgiks oli uurida diabeedi kujunemist ja selle võimalikke patofüsioloogilisi põhjuseid WS loommudelil – Wfs1 puudulikkusega hiirel. Samuti soovisime anda ülevaate isasloomade viljakusest ning leida võiamaliku viljatuse põhjuseid.


Leidsime et, Wfs1KO isashiirte viljakus, võrreldes wt (ingl wild type) isashiirtega, on langenud. See on tingitud muutustest sperma ja testiste morfoloogias. Wfs1KO isashiirte spermidel on vähem proksimaalselt keerdunud sabasid ja ebaharilikke päid, mis mõlemad seostuvad madalama viljastumisvõimega. Wfs1KO isashiirte seemnetorukestel puudub tavapärane epiteel ning esineb spermatogoonide ja Sertoli rakkude vähenemine, mis võib põhjustada langenud sperma produktsiooni.


Kasvuhäire ja diabeedi kujunemisel esinevad tõsised sugudevahelised erinevused. Kasvuhäire on Wfs1KO isashiirtel väljendunud juba sünnil, kusjuures emashiirtel kujuneb see alles esimeste elukuude jooksul. Mõlemast soost Wfs1KO hiirtel esineb väljendunud glükoosi tolerantsuse häire, kuid väljendunud diabeet koos madala plasma insuliini tasemega kujuneb ainult isashiirtel.


Kirjeldasime esmakordselt, et üheks põhjuseks, miks Wfs1KO isashiirtel kujuneb diabeet, ei ole primaarsena mitte insuliini defitsiitsus, kuivõrd võimetus konverteerida mitteaktiivset proinsuliini aktiivseks insuliiniks. Selle leiu kinnituseks on ka hiljem teiste uurimisgruppide poolt avaldatud andmed tõusnud proinsuliini/insuliini tasemete kohta.


Energia ainevahetuses ei esine olulisi erinevusi Wfs1KO ja wt hiirte vahel. Küll aga leidsime, et emastel hiirtel, nii Wfs1KO kui ka wt grupis, on madalam plasma türoksiini tase kui isashiirtel. Meie tulemused viitavad ka võimalikule leptiini resistentsusele Wfs1KO emasloomadel, mille tõestamine vajab aga täiendavaid uuringuid.

 

lk3 Tillmann Vallo TennusProfessor Vallo Tillmann, lastekliiniku juhataja: „Kõige suurem rahulolu on sellest, et loodetavasti asub järgmise aasta sügisel, mil Klari lõpetab lasteneuroloogia residentuuri, lastekliinikusse tööle arst-õppejõud, kel on eksperimentaalse uurimistöö kogemus. See annab võimaluse tal edaspidi uurida kliinilises töös tekkinud küsimusi ka laboris. Mõnikord on see parim ja kiireim viis vastus saada. Loodan väga, et Klari liitumisega lastekliinikuga laieneb meie kliinikus kasutatavate erinevate uurimismetoodikate arv. Samuti loodan, et Klari tehtud doktoritöö loommudelil julgustab ka teisi tegelema eksperimentaalse uurimistööga. See doktoritöö sai võimalikuks tänu heale koostööle Tartu erinevate uurimisgruppide vahel, eeskätt tänu professor Sulev Kõksile ja tema meeskonnale, kuhu kuulub rida noori ja väga võimekaid teadlasi.

 

Mis puudutab praktilist tähendust Wolfram sündroomi põdevatele patsientidele, on minu arvates oluliseim töö, kus me näitasime esmakordselt (hiljem on teised uurmisgrupid seda kinnitanud), et selle sündroomi korral on häirunud proinsuliini konventeerimine insuliiniks. See võiks olla üheks sihtmärgiks ravimi väljatöötamisel Wolfram sündroomi raviks".

 
Pärnus toimus Balti Radioloogia Kongress Prindi
Neljapäev, 20 November 2014 10:04

lk5 BCREsimene Balti Radioloogia Kongress (BCR) toimus 2006 aastal Kaunases. Järgnevalt on BCR-i korraldatud iga kahe aasta tagant järgemööda kõigis Balti riikides. Eestis toimus kongress viimati 2008 aastal Tartus. Sel aastal, 10.–11. oktoobril, toimus BCR esmakordselt Eesti Radioloogia Ühingu ja Eesti Radioloogiatehnikute Ühingu ühiste jõupingutuste tulemusena ühiselt nii radioloogidele kui radioloogiatehnikutele. Kongressil oli 443 osavõtjat, neist radiolooge 173, radioloogiatehnikuid 137, residente ning tudengeid 86. Koos lektoritega oli osavõtjaid koguni 13 riigist.

 

 

Vasakult paremale: professor Sergei Nazarenko, dr Jaanika Kumm,

dotsent Pilvi Ilves, radioloogiatehnik Maare-Liis Kriisa,

radioloogiatehnik Piret Vahtramäe, dr Aadu Simisker.

 

Kongressi juhatas sisse eelneval päeval toimunud Radioloogia Kool. Radioloogia Kooli idee autorid on Leedu radioloogid, kelle eestvedamisel toimus kool esmakordselt kaks aastat tagasi Vilniuses. Radioloogia Kool on eeskätt residentidele, nooremradioloogidele ning teiste erialade arstidele suunatud praktilisi teadmisi jagav kursus. Sel aastal oli kooli teemaks onkoradioloogia ning õpetust jagasid tunnustatud lektorid USA-st ja Venemaalt.

 

Käesoleva aasta kongressi eripäraks oli süvendatud suunitlus praktiliste, uudsete ja teaduslike saavutuste tutvustamisele onkoloogiliste haiguste radioloogilises diagnostikas. Plenaarsessiooni avas professor Hele Everaus arutledes teemal, miks on nii raske võidelda kasvajaliste haigustega. Seejärel tutvustas Uppsala Ülikooli professor Elna-Marie Larsson difusioonkujutiste ja perfusioon-magentresonantstomograafiliste uuringute rolli kaasajal ajutuumorite diagnostikas ja ravivastuse hindamisel. Tartu Ülikooli Kliinikumi Radioloogiakliinikust esitati dotsent Pilvi Ilvese juhendamisel valminud teaduslikke ettekandeid maailmas alles viimastel aastatel kasutusele tulnud uudsetest neuroradioloogilistest meetoditest nagu aju mahulised uuringud ning rahuoleku funktsiooniuuringud. Nimetatud teaduslikke uurimusi on tehtud koostöös kliinikumi lasteneuroloogia osakonna, psühhiaatria- ja närvikliiniku kolleegidega. Radioloogiakliiniku tööd äratasid huvi Leedu ja Läti kolleegide seas, kes sarnaseid meetodeid oma töös veel ei kasuta.

 

Muskuloskeletaalse radioloogia sessioonis kuulsime Läti lektori Mara Epermane aastatagustest kogemustest Riias kaupluse varingu alla jäänud patsientide radioloogilisest käsitlusest kriisisituatsioonis. Spetsiaalne sessioon oli pühendatud ohutuskultuurile radioloogias. Helsingi ülikooli lektor Raija Seuri käsitles kompuutertomograafiliste uuringute kiirgusdooside optimeerimist lastel ning lektor Sloveeniast lahkas MRT-uuringute ohutuskultuuri. Põhjalikku käsitlust leidis kontrastainete ohutusega seotud probleemistik. European Society of Urogenital Radiology (ESUR) kontrastainete kasutusjuhistele pühendatud sümpoosiumil jagati praktilisi näpunäiteid kontrastainetega uuringute planeerimiseks, kõrvaltoimete ning organkahjustuse vältimiseks.


Kõige muu seas andis kongress suurepärase võimaluse Balti riikide doktorantidele oma teadustöö tulemuste tutvustamiseks arvukale kuulasjakonnale.

 

Jaanika Kumm
Radioloogiakliiniku radioloog
BCR 2014 president

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 3 / 40