Avaleht Kliinikutes-teenistustes
Kliinikutes-teenistustes
Lootemeditsiin – hetkel veel vähe teatud, kuid kiirelt arenev meditsiini eriala Prindi
Teisipäev, 21 Juuni 2016 11:54

lk7 Muru Kai TennusLootemeditsiin (fetal medicine) on eriala, mis tegeleb loote arengu, kasvu ja haigustega ning on Põhjamaades praegu sünnitusabi alaeriala. Eestis eraldi alaeriala ei ole, kuid meil on keskustes arstid, keda võib pidada antud eriala esindajateks.


Teaduse ja meditsiini areng, mis võimaldab oluliselt täpsemalt jälgida loote arengut (nt ultraheli uuringud, MRT) ning diagnoosida geneetilisi haigusi juba üsasiseselt, muudab lootemeditsiini väga kiiresti arenevaks ning aina olulisemaks meditsiini erialaks. Kui tehnika võimaldab meil sünnieelselt järjest täpsemalt ja varem diagnoosida arengurikkeid, geneetilisi haigusi, ja mõnel juhul neid ka juba sünnieelselt ravida, muutub varasemast olulisemaks, et erinevate erialade spetsialistid, nagu günekoloogid, meditsiinigeneetikud, neonatoloogid, lastekirurgid, lastekardioloogid, radioloogid ja teised spetsialistid, töötaksid koos nn lootemeditsiini töögrupis, kui on kahtlus või lootel juba on üsasiseselt diagnoositud kaasasündinud arengurike või geneetiline haigus.


Reeglina pakutakse lootemeditsiinilist teenust (sünnieelseid uuringuid) kõrgema etapi haiglas, kuid ikkagi on tegemist harulaste haigustega ning seetõttu on oluline riikidevaheline koostöö. Eelnevast lähtuvalt pidasid vajalikuks lootemeditsiini ja geneetika eriala arstid tihendada koostööd just naaberriikides: Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island) ning Baltimaade (Eesti, Läti ja Leedu) vahel ning 2014. aastal asutati Põhjamaade Lootemeditsiini koostöövõrgustik (Nordic Network of Fetal Medicine). Ühenduse eesmärgiks on koostöö just kliinilises praktikas: teadmiste ühendamine, ekspertkeskuste arendamine ning samuti eriala õpetamise koordineerimine.


Koostöövõrgustiku teine kokkusaamine toimus 5.–7. aprillil 2016 Kopenhaagenis, kus ka mina osalesin kliinikumi arendusfondi toel Eesti esindajana. Kokkusaamisel olid peamisteks aruteluteemadeks sünnieelne kromosoomhaiguste sõeluuring: mitteinvasiivne sünnieelne testimine, selle võimalused, skriiningustrateegia ja -taktika erinevates riikides; kas kasutada teatud juhtudel sünnieelsetel uuringutel esmavalikuna submikroskoopilist kromosoomianalüüsi; preeklampsia ja antenataalne tegelus – erinevate riikide kogemus ja praktika; sünnieelselt diafragmaalhernia ravi ning rahvusvaheline kogemus, kaugtulemused antenataalse ravi korral; seljaaju songa antenataalne ravi ning ravi kaugtulemused. Olulisel kohal aruteludes oli lootemeditsiini kui meditsiinieriala spetsialistide koolitusvõimalused erinevates riikides. Hetkel on vaid Soomes korraldatud kaheaastane subspetsialiseerumine lootemedistiini erialal, teistes koostöövõrgustiku riikides toimub spetsialiseerumine lisakursuste või praktilise töö läbi.


Eestile on oluline osalemine antud koostöövõrgustikus, sest oleme väike riik ning eraldiseisvalt kaasasündinud arengurikked ja geneetilised haigused on väga harvaesinevad, ning koostöö naaberriikidega võimaldab peresid aidata oluliselt paremini, kui vaid üksi tegutsedes.


Järgmine koostöövõrgustiku kokkusaamine toimub 18.–19. mail 2017 Helsingis.


Dr Kai Muru
Geneetikakeskus

 
Kliinikum osales kaitseväe suurõppusel Kevadtorm Prindi
Teisipäev, 21 Juuni 2016 11:36

lk8 kevadtorm2.–20. mail toimus Eesti kaitseväe suurõppus Kevadtorm, millest võttis kokku osa üle 6000 osaleja. Õppusel harjutasid Eesti, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Belgia, Poola, Soome, Läti ja Leedu üksused. Kevadtormi meditsiiniõppus viidi läbi 13.–18. mail ning omavahelise koostöö ja suurõnnetusepuhuse tegutsemise harjutamiseks liitusid mõneks päevaks Kevadtormiga ka Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu kiirabi ja Eesti Päästemeeskonna meditsiinirühm.


lk8 kevadtorm EMOKliinikum osales Kevadtormil 15.–17. mail. Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) oli õppuse ajaks tööle kutsutud täiendav personal – traumameeskonda kuuluvate erinevate erialade arstid ja õed. Kliinikumist osales kokku 50 inimest, kes tegid 6- ja 12-tunniseid vahetusi, vastavalt päriselu vajadustele. Erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Kuido Nõmme sõnul jätkus osakonnas õppuse ajal tavaline töö täies mahus ning ükski patsient seetõttu abita ei jäänud. Kolme päeva jooksul tuli vastu võtta 120 sõjaolukorraga seotud simuleeritud patsienti, suurem osa neist kahel esimesel päeval, mil oli tegemist masskannatanute situatsioonidega. EMO ees parklas oli sisse seatud triaažitelk ning Kevadtormi tarbeks eraldatud kolm intensiivravisaali. „Õppusest osa võtvad meedikud jagati vastavalt vajadusele kahte kuni kolme meeskonda ning õppuse suureks eeliseks oli see, et vahepeal oli võimalik toimunut analüüsida ja kokkuvõtteid teha," selgitas dr Nõmm. „Pakkusime Kevadtormi jaoks EMO näol lõpp-punkti, kuhu kaitsevägi sai vigastatud, haigestunud ja haavatud sõdurid evakueerida," sõnas ta. Seetõttu pole võimalik üle hinnata võimalust meditsiinipersonalil mängida läbi masskannatanutega olukordi ning harjutada sõjavigastuste käsitlemist.


lk8 kevadtorm kannatanuKevadtormi meditsiinilisel õppusel osales kannatanute mängijatena ligikaudu 50 vabatahtlikku, nii lapsed kui eakad, nii mehed kui naised, kes tõetruult oma kannataja rolli sisse elasid. Panuse, et vigastused meditsiinitöötajate jaoks veelgi reaalsemad tunduksid, andis professionaalset tööd teinud grimeerijate meeskond. Kõiki protseduure siiski elus „kannatanute" peal ei õpitud, abiks olid ka mulaažid.


lk9 kevadtorm valihaiglaKui EMO kuulub sõjaolukorras tsiviilalasse ehk rahutsooni, siis sõjatsoonis tegutseb sõjaväele kuuluv välihaigla. Välihaigla kuuepäevases töös osales 39 meedikut, kellest 11 olid kaitseväe meedikud ning 28 reservist, ehk siis igapäevaselt tsiviilmeditsiinisüsteemis töötavad arstid, õed ja kiirabitehnikud. Kaitseväe välihaigla tööd koordineeris dr Veronika Reinhard anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Välihaiglas, kus keskendutakse vaid elupäästvatele meditsiinilistele tegevustele, oli EMOs 2 kohta kriitilises seisundis traumahaige käsitlemiseks, 1 operatsioonituba, mille võimekuseks oli 6 operatsiooni ööpäevas, 4 intensiivravivoodit ja 20-kohaline palat ning vastuvõturuum kergemalt kannatada saanutele või haigestunutele. Dr Reinhardi sõnul oli välihaigla personal valitud nii, et meeskonnas oleks kogenud arste ja õdesid, kellel on olemas sõjaliste välismissioonide kogemus, mida noorematele kolleegidele harjutusel edasi anda ja seeläbi sõjakannatanute ravi õpetada. „Nii mõnedki välihaiglas simuleeritud juhtumid olidki Afganistanis päriselt aset leidnud traumad reaalsete juhukirjelduste ja piltmaterjalidega, mis tegi meedikutele harjutusel osalemise põnevamaks ja harivamaks. Lisaks sõjameditsiinile harjutas välihaigla personal ka sõjalist tegevust võimaliku haigla rünnaku korral ning osales vajadusel öistes patrull- ning raadioside vahikordades. Samuti pidid meedikud ise hakkama saama oma telkhaigla püstitamise ning kokkupakkimisega, mis oli paljudele üldse esmakordne selline töökogemus, kuid kõik pidasid kenasti vastu ning õppuse lõpuks oli kokku tulnud seltskonnast saanud ühtne, hästi toimiv ning kokkuhoidev meeskond," kirjeldas dr Veronika Reinhard.


Neil päevadel, mil kliinikum Kevadtormil kaasa mängis, evakueeriti kannatanud Luunjas asunud välihaiglast kliinikumi EMOsse, kasutades selleks nii kaitseväe evakuatsiooniautosid kui ka õppusel osalenud tsiviilkiirabibrigaade, mis omakorda võimaldas harjutada tsiviil- ning militaarmeditsiini koostööd.


Dr Kuido Nõmme sõnul on individuaalne traumakäsitlus kliinikumis väga heal tasemel, ent õppus näitas kätte ka kitsaskoha – vajalik on harjutada kriisisituatsioonis meeskonnas töötamise oskust.

 
HOPE programmi raames Hollandi vähikeskuses Prindi
Teisipäev, 21 Juuni 2016 11:34

lk5 HOPEEuroopa haiglate ja tervishoiu föderatsiooni vahetusprogramm HOPE, mille põhieesmärgiks on tutvuda teistsuguste tervishoiusüsteemide ja töökorraldustega ning vahetada kogemusi, toimus ka sel aastal. Käesoleva aasta programmi pealkiri oli „Innovation in hospitals and healthcare: the way forward".


Eelpoolnimetatud programmi raames osalesin 09.05–05.06 kliinikumi arendusfondi toel Hollandis Antoni van Leeuwenhoek nimelise vähikeskuse (NKI-AVL) töös. Üldiselt tulevad sellesse haiglasse juba vähidiagnoosi omavad patsiendid esmaseks raviks või teisese arvamuse saamiseks. Asutus on saanud Euroopa Vähiinstituutide Organisatsioonilt (OECI) kõikehõlmava vähikeskuse tunnustuse. Tõepoolest, vähipatsientide diagnostikale, ravile ning jälgimisele keskendunud haigla hoones asub sama juhatuse poolt juhitud teaduskeskus, kus tegeldakse vähialaste alus-, siirde- ja kliiniliste uuringutega. Märkimisväärne osa teadustöö eelarvest tuleb haigla enda või Hollandi vähiühingu (Dutch Cancer Society) püsiva iseloomuga heategevuslikust rahakogumisest.


Hollandis üldiselt, ja ka NKI-AVL-s, on meie tervishoiusüsteemist erinevad ametikohad: arsti assistent, õde-praktik, õde-spetsialist. Selles haiglas on kõik nimetatud töötajad loomulikult spetsialiseerunud onkoloogiale, mida haigla ise vajadusel koordineerib. Igapäevase töö ümberjaotumine on sellele haiglale väga iseloomulik. Lisaks erinevatele ametikohtadele on kasutusel nö esi- ja tagakontori (front and back office) süsteem. Näitena tooksin välja patsiendi liikumise haiglas: patsient suunatakse NKI-AVL-i haiglavälise eriarsti või perearsti poolt kirjalikult. Polikliiniku tagakontori töötaja registreerib suunamise, kogub kokku olemasolevate uuringute tulemused, registreerib patsiendi vastuvõtule ning kontakteerub selles osas patsiendiga personaalselt. Esimene vastuvõtt on enamasti õde-praktiku juures, kes küsib patsiendilt anamneesi, määrab vajalikud lisauuringud ning nõustab patsienti eesoleva osas. Edasised vajalikud uuringud broneeritakse taaskord tagakontori poolt, kes valib koos patsiendiga nendeks sobivad ajad. Järgmine vastuvõtt on eriarsti juures, edasist ravi selgitatakse patsiendile õde-praktiku juuresolekul, kes taaskord tegeleb seejärel patsiendiga edasi – selgitab raviga kaasnevat ning valmistab patsiendi saabuvaks ette. Keemiaravi korral on arsti ja õde-praktiku vastuvõtud enamasti kordamööda. Päevaravis tegeleb tavapäraste vereanalüüside hindamise ja korduva keemiaravi määramisega õde-praktik. Kiiritusravis valmistavad osade patsientide raviplaane ette arsti assistendid või radioloogiatehnikud. Teistsugune tööde ümberkorraldus on lisaks eelpool kirjeldatule ka statsionaarsetes osakondades.


Märkimisväärne on selle haigla patsiendikeskne lähenemine ning tegevus algusest lõpuni. Patsientidele pakutakse informatsiooni, parimal teaduslikul tasemel ravi, sh uudseimaid ravimeetodeid, ning ravi lõppemisel toimub patsiendi jälgimine või korraldatakse patsiendi suunamine perearstile koos vajaliku informatsiooniga. Vähiravi ajal hinnatakse iga patsiendi seisundit rehabilitatsiooni meeskonna poolt, kuhu kuuluvad taastusravi arstid, füsioterapeudid, tegevusterapeudid, toitumisspetsialistid ja sotsiaaltöötajad. Mainimata ei saa ka jätta haigla omapärast lähenemist patsientide toitlustamisele, kunsti- ja tegevusteraapia pakkumist, tegevuste toetust IT-süsteemide poolt, meeldivat keskkonda nii patsientide kui ka töötajate jaoks ja kõrgelt motiveeritud personali, kes on teadlikult asunud tööle just vähipatsientide jaoks.


Olen väga tänulik võimaluse eest osaleda HOPE programmis, tänu millele sain tutvuda Hollandi tervishoiusüsteemi ning suurepärase vähikeskusega NKI-AVL. See kogemus avardas mu silmaringi ning näitas, mismoodi on võimalik kohalikke tingimusi arvestades korraldada tööd vähiravile ja -teadustööle spetsialiseerunud asutuses.

 

Mari-Leen Varendi
Vähikeskus

 
Ohjeldamismeetmete alane õppereis Hollandisse Prindi
Teisipäev, 21 Juuni 2016 11:31

2014. aastal külastasid Terviseameti kutsel Eesti haiglaid EPSO (European Partnership for Supervisory Organisations in Health Services and Social Care – Euroopa Tervishoiuteenuste ja Sotsiaalhoolekande Järelevalve Partnerlusorganisatsioon) eksperdid. EPSO on loodud, et parandada tervishoiu ja sotsiaalhoolekande kvaliteeti Euroopas; luua kontakte järelevalve organisatsioonide ja nende individuaalsete liikmete vahel; parandada ideede, uurimistööde tulemuste, informatsiooni ja hea praktika vahendamist; edendada koostööd selliste teemade nagu haridus ja üldsuse teavitamine osas. Euroopa liikmesriikidest pärit ekspertide grupp koos Terviseameti ja Ravimiameti esindajatega külastasid kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikut, psühhiaatriakliinikut ja spordimeditsiini ja taastusravi kliinikut. Tagasiside raportis tõdeti, et kliinikumis pööratakse tähelepanu ohjeldamisele ja selle vähendamise meetoditele. Samal ajal märgiti ära, et mitmes valdkonnas ei tuntud veel ära tahtevastase ravi tunnuseid ning kasutati liiga vähe alternatiive. Valdkonnad, milles EPSO hinnangul on veel arenguruumi, on: fikseerimine, eraldamine, sisekorraeeskirjade rakendamine ja nendes kokkuleppimine ning psühhofarmakonide ebavajalik kasutamine piirates või kahjustades patsiente.


Eesti Terviseamet korraldas koostöös EPSO-ga aastatel 2015–2016 koolituse, et edendada vabatahtliku ravi kontseptsiooni ning ohjeldamise ennetamist. Esimene osa toimus juunis 2015. aastal Tallinnas, kus osalejaid oli Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, Ida-Tallinna keskhaiglast, Lääne-Tallinna Keskhaiglast, Järvamaa haiglast ja Pärnu Haiglast. Kliinikumist osales nimetatud koolitusel kaks meeskonda. Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikust Külli Uibo, Angelika Lall ja Kaja Vardja. Psühhiaatriakliinikust osalesid Reet Tohvre, Seila Luts ja Siim Jakobsoo.

 

Kursus sisaldas lihtsaid, kuid ka komplekssemaid meetodeid, et ära tunda tahtevastast ravi ja seda ennetada ning vähendada. Kursuse lektorid olid Vilans-ist (Hollandi mittetulunduslik organisatsioon, mis aitab tervishoiuasutustel tervishoiu kvaliteeti parandada) ja EPSO-st: Jooske van Vos, EPSO peasekretär, Marjolein van Vliet ja Thjis Melchior, Vilans'i juhtivametnikud. Tõlgina osales Mari Murel, kes on EPSO sekretariaadi ametnik.


lk10 R.Tohvre A.LallTutvumine Hollandi heade praktikatega ning järelarutelude päevad toimusid 7.–8. aprillil käesoleval aastal, et värskendada õpitud teooriat ja näha, kuidas Madalmaade asutused praktikas ohjeldamise vähendamise ja parema hoolduse nimel töötavad. Külastasime Parnassia akuutpsühhiaatria osakonda Dorestadis, Nootdorpis asuvat suurt Ipse de Bruggeeni erihooldekeskust vaimse puudega klientidele, Haagis asuvat Florence vanurite hooldusega tegelevat õendusabikeskust ning Leiderdorpis asuvat Philadelphia laste erihoolde asutust. Igas nimetatud kohas toimusid lisaks osakondade külastusele ettekanded töötajatelt ja arutelud töötajate, patsientide/klientide ja Leiderdorpis ka kliendinõukogu ehk pere esindajaga.


Vastuvõtjad nentisid, et ka Hollandis on jätkuvalt vaja tegeleda patsientide vabadust piiravate meetmete vähendamisega, kuid meid vastu võtnud asutused on olnud eeskujuks paljudele oma tarvitusele võetud abinõudega. Tuleb tunnistada, et külastatud asutused olid muljetavaldavad oma patsiendi/kliendikesksuses. Lisaks põhjalikult läbimõeldud heale ruumilisele lahendusele, sisutusele ja varustusele, väärib äramärkimist töötajate huvi ja pühendumine. Kuigi tundus, et hollandlaste varustuse tase on rikkalik ning tööjõudu jagub, kurtsid ka nemad personali vähesuse üle. Probleemile oli leitud lahendus pereliikmete ja vabatahtlikke kaasamise näol. Enamus patsientide vabaajategevusi oli korraldatud vabatahtlikke poolt. Florence õenduskodus saime osaleda lemmikloomaga suhtlemise grupis ja muusika kuulamise ringis. Külastasime nimetatud asutust pärastlõunasel ajal ja patsientidega tegutseti aktiivselt.


Parnassia akuutpsühhiaatria osakond oli viimase kahe aasta jooksul vähendanud märkimisväärselt ohjeldamisruume – 12 ruumi asemel oli neid 5. Sealsete 3 akuutosakonna peale oli 1 ohjeldamispalatite plokk oma turvameeskonna ja personaliga. Osakonnas kokku oli 52 voodikohta, mis omakorda jagunesid 3-ks üksuseks. Ohjeldamise vähendamise programm sisaldas enam-vähem samu tegevusi, mida ka meie siin Tartus püüame sammhaaval ellu viia. Samas tuleb tunnistada, et kuigi sellest väga ei räägitud, kasutati patsientide ohjeldamiseks rohkem ravimeid.
Kokkuvõtvalt saab eristada erinevaid ohjeldamismeetmeid, mida Eestis ja Hollandi tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandes rakendatakse:


• füüsiline (nt füüsilise jõuga kinnihoidmine, tahtevastane jootmine või söötmine);
• mehhaaniline (nt fikseerimisrihmad, spetsiaalselt ettenähtud riietus);
• keemiline (ravimid, nt psühhofarmakonid);
• keskkonda puudutavad piiranguid (nt voodipiirded, uste lukustamine);
• tehnoloogilised piirangud (nt uksesensorid, sensoritega ja kaameraga jälgimine);
• psühhosotsiaalne (piirangud teistega suhtlemisel, telefoni või interneti kasutamisel).

 

Ohjeldamisele alternatiivide leidmise vaatekohast oli kogu koolitus väga asjakohane ja vajalik.

 

Angelika Lall, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Reet Tohvre, psühhiaatriakliinik

 
Moldova õpib kliinikumi kogemusest Prindi
Teisipäev, 21 Juuni 2016 11:22

Kliinikum sai välisministeeriumi arengukoostöö valdkonnas raames rahastuse projektile „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas". Projektiga juurutati kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse loomisel saadud kogemused ja teadmised meie partnerhaiglas Moldovas.


lk12 plakatProjekt andis võimaluse kliinikumi infektsioonikontrolli meeskonnale jagada oma kogemusi riigis, kus hospitaalinfektsioonide valdkonnas kompetentsi ei ole. Dr Matti Maimetsa sõnul annab selline koostöö hea võimaluse rahvusvaheliste kontaktide tekkeks, teisalt aga, nagu ikka õpetamine, ka ise uue õppimiseks või senitehtu ülevaatamiseks.


Dr Maimets, millised on Teie muljed Moldovast?
Esmamulje on déjà vu. Me oleme seda kõike näinud, me oleme seda ise kogenud... Ühesõnaga, saime õpetada seda, mida oleme ise pidanud läbi tegema. Inimesed on aga lõunamaiselt avatud ja külalislahked, uuele vastuvõtlikud. Riik seisab praegu teelahkmel ida ja lääne vahel, mis tekitab riigisiseseid pingeid. Elu on raske, keskmised palgad madalad. Palju on riigist lahkunuid sinna, kus tasu töö eest on parem.

 

Milline on Teie hinnang projektile?
lk12 Moldova2Kõik, mida lootsime korda saata, sai tehtud ja kohati suurema hoo ja entusiasmiga, kui Tartus projekti planeerides loota julgesime. Esmalt saime ülevaate olukorrast Moldova partnerhaiglas ja sellele tuginedes koostasime Tartus moldovlastele koolitusplaani. Meie juurde tulid nii õendusjuhid kui ka kaks arsti. Üks arst ja õde olid kliinikumis individuaalplaani järgi kaks nädalat. Tartu visiidi kava oli tihe, meil oli suur rõhk väga praktilisel koolitusel – nad nägid ja kogesid meie infektsioonikontrolli arstide-õdede igapäevast tööd, info liikumist, omavahelist suhtlemist. Elevust tekitas meil rutiinseks muutunud kätehügieeni tegevus – koolitused, plakatid, UV-lampide kasutamine käte hõõrdetehnika kontrollimiseks. Õed haarasid siin nähtust suure õhinaga kinni ning tagasisidevisiidil saime näha esimesi vilju. Paljud tegevused, mida moldovlased kogesid kliinikumis ja meie meeskond neile ka südamele pani, on muutumas igapäevaseks praktikaks. See tähendab, et inimesed on pidanud lühikese ajaga muutma oma igapäevaseid harjumisi. On hea meel näha, et meie soovitusi järgiti tõsiselt.


Millised on edasised plaanid koostööks?
Tegelikult suhtlevad meie infektsioonikontrolli inimesed ka praegu, väljaspool projekti, partnerhaigla õendusjuhtidega. Ma tean, et järgmise sammuna on fookusesse seatud kirurgilise kätepesu nüansid. Minu silmis on väga oluline, et kogu senine ei jääks pelgalt ühekordseks kampaaniaks. Õpitu kinnistamiseks ja samas uute sammude astumiseks on jätkuprojekt oluline.


Mõlemad haiglad on koostööst huvitatud, sestap esitasime välisministeeriumile taotluse jätkuprojektiks, mis sai ka heakskiitva otsuse. Projekti jätkamist soovib ka Moldova tervishoiuministeerium.


Kliinikumi Leht

lk12 Moldova arengukoostoo est

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 3 / 59