Avaleht Lähivaade
Lähivaade
Meditsiin Eesti meediamaastikul Prindi
Kasutaja hinnang: / 1
ViletsParim 
Neljapäev, 28 Veebruar 2013 16:36

 

Küsisime Eesti meditsiinimeedia tegijatelt-vedajatelt, milline paistab olukord nende vaatevinklist, milline on meditsiini kajastamise seis eesti meedias ja kas sellega võib rahule jääda? Kas see vastab tarbijate (loe: patsientide ja meedikute) ootustele ning mida võiks teha paremini?

 

Milline on seis meditsiinimeedias ja kas sellega võib rahule jääda?

 

Andres Soosaar (Eesti Arsti peatoimetaja): Eesti meditsiinimeedia seis on õige ebaühtlane ning vähemasti tervishoiutöötajate omavahelise kommunikatsiooni osas on see oma mahult ning aktuaalsete teemade valikult kindlasti ebapiisav ja mitte kuigi süsteemne. Kui rääkida lähemalt arstide ja teiste tervishoiutöötajate erialasest meediast, siis selle arendamine vajab müügiedu asemel meie tervishoiu olulisemate institutsioonide eesmärgistatud tuge ja meie kõigi ühistegevust.

 

Kadi Heinsalu (Meditsiiniuudiste peatoimetaja): Viimastel aastatel on meditsiin tõusnud üheks olulisemaks teemaks meedias, sest sellel on olemas kõik klassikalise (uudis)loo kriteeriumid. Professionaalses nišiajakirjanduses on hetkel isegi konkurents (Äripäev ja Celsius) ja see on hea. Kasvanud on rahvatervise-alaste väljaannete arv, eks selle taga ole nii soov inimeste terviseteadlikkust tõsta kui ka ravimifirmade käsimüügiravimite konkurents. Minu meelest on siin turg alles poolel teel, juurde annaks teha veel portaale ja väljaandeid.

 

Vilve Torn (Eesti Päevaleht, toimetaja): Ma pole sugugi kindel, et tavalugejale suunatud meditsiiniteemalised väljaanded suudavad alati objektiivseks jääda ja asjadest kirjutada nii, nagu need olema peaks. Igaüks eksib, aga üleriigiline kvaliteetajaleht või -ajakiri ei peaks avaldama lugusid emadest-isadest, kes ärgitavad oma last mitte vaktsineerima. Samuti ei tohiks trükivalgust näha lood, kus vähihaigeid patsiente julgustatakse ravi lõpetama ja abi otsima posija juurest. Patsient vajab rohkem objektiivset infot, sellist, millest tal ka igapäevaelus haigustega toimetulekuks kasu oleks. Elu on näidanud, et ajakirjanikuna-toimetajana on mul igapäevatöös sageli rohkem kasu PERH-i Kuukirjast või Kliinikumi Lehest kui temaatilistest portaalidest või üleriigilisest meediast.

 

Evelin Kivilo-Paas (Tervis Pluss peatoimetaja): Arvan, et meditsiini käsitlevate väljaannete arv ja mitmekesisus rahuldavad Eesti inimeste vajadusi. Meil on kontrollitud ja tasakaalustatud infoga ajakirju-ajalehti, usaldusväärseid patsiendiportaale, kus leidub operatiivset infot ja mis peegeldavad uusi suundumusi. Tõsi, netiavarustes on rohkelt ka n-ö prügiinfot, aga siinkohal jääb paraku loota vaid inimeste tervele mõistusele ning oskusele eristada olulist ebaolulisest.

 

Eli Lilles (Med24 toimetaja): Kui vaadata arstkonnale suunatud erialameediat, siis sellest aspektist on valik kitsas. Arstide seas läbi viidud lugejauuring (vt Eesti Arst 2012; 91) näitab, et kõige loetum kodumaine erialaväljaanne on Eesti Arst, millele järgneb portaal Med24. Meditsiin on aga rahvusvaheline ja arsti jaoks ei piisa ainult Eesti meditsiinimeediast.

 

Kuidas peaks meditsiinimeedia edasi arenema?

 

Andres Soosaar: Eesti Arsti puhul on ilmselt keeruline realiseerida kolmikmissiooni: olla nii heatasemeline teadusväljaanne, kogukonna praktilisemaid eesmärke teeniv sisemine infokanal ja erialakeele hoidja ning arendaja. Vaatamata meditsiini intensiivsele rahvusvahelistumisele ja operatiivse infovahetuse tähtsusele, ei tohi me hetkekski unustada siinse meditsiinimeedia keskset rolli erialakeele ja selles väljendatud kirjasõna loomisel ja hoidmisel. Teiste riikide meditsiinimeedia väljaannete areng näitab, et veebiversioonides sidestatakse interaktiivselt traditsiooniline kirjasõna audiovisuaalse meedia vahenditega ning väga lihtne on sealt leida mistahes probleemile vastust või jälgida selle käsitlemise arengut.

 

Kadi Heinsalu: Professionaalse meditsiinimeedia alal on lähenemine ka Eestis juba ammu kompleksne: paberväljaanne on küll baasiks, kuid seda toetab online-meedia. Üks arstidele kirjutamise eripära kogu maailmas on see, et nad on harjunud saama meditsiinimeediat tasuta. Kas rahastavad ajakirju nende tööandjad või erialaliidud või ravimifirmad. Eks ravimireklaam väljaannetes seda siis teha ka lubab.

 

Vilve Torn: Eesti meditsiinimeedia peaks tavalugejale suunatud väljaannetes rohkem patsiente harima. Kindlasti tuleks rohkem kirjutada tervishoiupoliitikast ning ravimitest ja ravimipoliitikast. Miks on meil tõhusate ravimite kättesaadavus üks madalamaid Euroopas või kuidas parandada Eestis innovaatiliste ja orbravimite kättesaadavust? Ja Eesti arste tuleks persoonilugude kaudu enam esile tõsta.

 

Aime Taevere (PERH-i Kuukirja toimetaja): Ilmselgelt on alakajastatud meie meditsiinipoliitika ja meditsiini regionaalpoliitika: puuduvad sisulised arutlused, kuidas oleks õigem-targem arendada (või mitte arendada, koomale tõmmata) meditsiiniteenuseid üleüldse ning erialati, sh tervikpildis ja ka ühes või teises Eesti regioonis, linnas, maanurgas; millise tulemi üks või teine tänane otsus annab homme ja 10-20 aasta pärast; kuidas meditsiini rahastamist ümber korraldada, jne.

 

Eli Lilles: Meedias toimub praegu üleminek klassikaliselt trükiajakirjanduselt digitaalsele meediale ja ka meditsiinimeedia peab neid muutusi arvesse võtma. Üks arenguvõimalusi nii Eestis kui mujal maailmas on kindlasti elektrooniline: muutuvad arstide tarbimisharjumused, võrguväljaannete osakaal kasvab pidevalt ning erinevate digitaalsete platvormide kasutamine tehakse võimalikult mugavaks.

 

Millised on igapäevased probleemid? Mille üle tunnete rõõmu, aga mis võiks olla paremini?

 

Andres Soosaar: Ajakirja tegemisel on pideva rahulolu allikaks olnud ladus koostöö meie autorite ja toimetuse vahel. Samas ootab Eesti Arst kaastööde esitamisel meie arstkonna ja arstiteadlaste suuremat aktiivsust. Hulk potentsiaalseid autoreid ei ole motiveeritud ajakirja kaudu oma vaateid ja seisukohti kolleegidega jagama ning seeläbi meditsiinis toimuvat reflekteerima. Küllap on niisuguse tagasihoidlikkuse taga erinevaid põhjuseid, kuid ometi peegeldab see kokkuvõttes inimeste erialase tegevuse tegelikke prioriteete. Eesti meditsiin saaks paremini mõistetud ja vahendatud ning professionaali autonoomia realiseeritud siis, kui autorid loovad oma kaastööd peamisest sisemisest veendumusest või erialastest vajadustest, mitte suuresti toimetuse lunimise või ülemuse käsu peale. Kutsun kõiki kolleege oma töid ja tegemisi Eesti Arsti kaudu vahendama, sest juba praegu saaks ajakiri mahukam olla, kui see tegelikkuses on.

 

Kadi Heinsalu: Meedia on võtnud meditsiiniteema suhtes pigem kriitilise hoiaku, asudes kaitsma patsienti kui väidetavalt nõrgemat poolt. See on meedia seisukohast normaalne. Hea, et sellised lood on ausamaks muutunud: kui on anonüümsus, siis mõlemapoolselt, mitte ei säästeta vaid patsienti jne. Ja päris palju on ka positiivseid lugusid, kus arstid on teinud imetööd.

 

Vilve Torn: EPL-i terviserubriiki toimetades pakub mulle suurimat rõõmu see, et saan eesti arstide-proviisorite-patsientide kaasabil rääkida teemadel, mis mind ennast väga huvitavad. Mis mulle tegelikult ei meeldi, on see, et liiga sageli kipub reklaam sisu üle dikteerima. Kui bränd või toode on niigi tugev, ei ole sel suurt vahet, millisel küljel või millise loo juures ta väljaandes end reklaamib. Vastupidi – kui peavaluloo kõrval on valuvaigistite reklaam, siis tapab see loo sõnumi ja muudab selle pigem reklaamihõnguliseks.

 

Evelin Kivilo-Paas: Tunnen suurimat rõõmu lugejate positiivsest tagasisidest, kui nad annavad märku, et nad on saanud ajakirja abiga lahenduse mõnele oma tervisemurele. Meediaplaanist üldisemalt ja selle pahupoolest - arusaadavalt tekitab negatiivsete juhtumite kajastus arstide hulgas pahameelt, sest see õõnestab usaldust arstiabi vastu. See tekitab arstide hulgas tõrksust ja liialdatud ettevaatlikkust ka selle meedia suhtes, kellega nad sisuliselt võiksid n-ö ühes paadis istuda. Õnneks ei ole meie praktikas neid juhtumeid palju, kuid ei saa öelda, et need ka täiesti puuduksid, kus hirmust, ettevaatusest või millest iganes on keeldutud teemasid kommenteerimast.

 

Aime Taevere: Sügisese streigiga seoses tahan küll nimetada, et mind tõesti nörritas mõne n-ö suure ajakirjandusväljaande tegevus, kui asuti streikijate pihta avatud turmtuld omakorda võimendama – see oli mitte ainult asjatundmatu, vaid ka näotu.

 

Priit Rajalo (ERR-i Tartu korrespondent): Saan täiesti aru, et uudsetest operatsioonidest või ravivõtete kasutuselevõtust ei soovi arstid kohe rääkida, sest tahetakse oma tegemiste edus esmalt kindlad olla. Ent siingi võiks olla avatum, sest see tekitab inimestest usaldust. Sest Eesti meditsiini puudutavate negatiivsete uudiste rohkus paneb avalikkuse tihtilugu unustama tõsiasja, et meie meditsiin on paremal tasemel ja kiiremini kättesaadav kui paljudes riikides, kellega me end võrdleme.

 

Mõistagi on teleajakirjanikul keerulisem tööd teha, sest tervis on iga inimese eraasi ning loomulikult ei saa kõigilt osakonnas/palatis viibivatelt inimestelt alati filmimiseks luba küsida. Seega on meditsiinilugude taustapilt enamasti anonüümne. Mis aga arstidesse puutub, siis rohkem esinemisjulgust võiks mõistagi olla ja vabandus, et mul on soeng tegemata, ei peaks olema küll see, millega kommentaaridest keelduda.

 

Ene Selart

 
Patsientide rahulolu kliinikumi ambulatoorsete teenustega Prindi
Kasutaja hinnang: / 1
ViletsParim 
Neljapäev, 31 Jaanuar 2013 15:55

 

Möödunud aastal viidi kliinikumis ja teistes Eesti suuremates haiglates läbi patsientide rahulolu uuring ambulatoorsete teenustega.

 

Küsitluse käigus laekus kliinikumis vastuvõtul käinud patsientidelt 5372 täidetud ankeeti, mis on hinnanguliselt 30% sel perioodil vastuvõtul käinud inimeste arvust.

Üldine rahulolu ambulatoorsete teenustega on tõusnud. Väga rahul oli 78,5% vastanutest ning väga rahul ja üldiselt rahul oli kokku 99,4% kõikidest vastanutest. Patsientide soov vajadusel kindlasti tagasi kliinikumi tulla oli 92%.

Patsientide üldist rahulolu ambulatoorse tööga mõjutab kõige rohkem arsti suhtumine ja arsti poolt selgituste ning info jagamine patsiendile. Patsientide jaoks on kõige olulisemad valdkonnad ravi kättesaadavus ja arsti tegevus ning jagatav info ning juhised. Patsientide arvates peakski tulevikus kõige rohkem tähelepanu pöörama arsti selgituste valdkonnale.

Kõige rohkem olid patsiendid rahul naistekliiniku, stomatoloogiakliiniku ja lastekliiniku ambulatoorsete vastuvõttudega. Registratuuritöötajatega jäädi kõige rohkem rahule EMO-s, silmakliinikus, kõrvakliinikus ja naistekliinikus. Vastuvõtu õigeaegse algusega kopsukliinikus ja nahahaiguste kliinikus.

 

Kliinikumi Leht

 

 

Kommentaar

Siivi Nummert

sisekliiniku ülemõde

 

Sellel aastal oli sisekliinikus vastuvõttudel käinud patsientidelt laekunud täidetud ankeetide arv suurem, kui eelmistel aastatel, seega tulemused adekvaatsemad. Ankeetide hindamisel tuleb kindlasti vaadata üldist rahulolu, mitte ainult väga rahul olijate arvu, sest palju oleneb ankeedile vastanu küsimuste tõlgendamisest.

Sisekliiniku patsientide üldine rahulolu on ligilähedane kogu kliinikumi keskmise rahuloluga. Patsiendid pole rahul teabega ravimite kasutamise ja kõrvaltoimete kohta ning kodus haigusega toimetulemise teabega. Tunduvalt suurem rahulolu on nendes valdkondades, kus õde otseselt tegeleb patsiendi nõustamisega. Olukorda saab parandada, kui avaneb võimalus suurendada õdede iseseisvaid vastuvõtte. Näiteks rakendada täismahus tööle reumaõe, predialüüsi õe vastuvõtt ja leida võimalus gastroenteroloogiliste haigete nõustamiseks (nt C-hepatiidi ja Chroni tõve põdevate haigetele).

Kuna rahulolu küsitlus toimus samaaegselt mitmes Eesti haiglas, siis siseerialade võrdluses on meiega väga rahul 70-80% küsitlenuist. Hea on kõrvutada oma kliiniku tööd teiste Eesti kliinikutega ja tõdeda, et arenguruumi on kõigil.

 

 

Kommentaar

Karina Lõhmus

kirurgiakliiniku ülemõde

 

Üldine rahulolu ambulatoorsete teenustega on võrreldes 2010. aastaga tõusnud. Samas tuleb tõdeda, et osadel kirurgilistel erialadel on siiski liiga pikad ooteajad (ligi 2 kuud) ja lühike vastuvõtu kestus. Liiga lühike vastuvõtuaeg vähendab kindlasti patsientide rahuolu, näiteks jääb patsientidel vajaka nii arstide kui ka õdede selgitustest ja soovitustest haigusega toimetulekuks.

Tagasiside patsientidelt on väga oluline. Tulevad välja probleemid, millele rohkem tähelepanu pöörata ja seeläbi teenuse kvaliteeti parandada. Võrreldes teiste tagasiside vormidega (nt kliinikumi enda ettepanekute ja kaebuste süsteem), saab üleriiklikust küsitlusest palju põhjalikuma ja laiahaardelisema info.

 

 

Kommentaar

Evelyn Evert

lastekliiniku ülemõde

 

Patsientide vastustest jäi sellel aastal kõlama positiivne sõnum. Kui probleemkohti esile tuua, siis loomulikult teeb patsientidele muret järjekorra pikkus arstile. Selle mure lahendamist takistab haigekassa lepingute väike maht. Ambulatoorsete visiitide arvu vähendamiseks on nõu peetud Tartu piirkonna perearstidega, mis loodetavasti on tulemuslik. Püsivalt on meil tagasisidet olme kohta (külmad ooteruumid, toole vähe, halb ventilatsioon jne) ning terav on parkimisprobleem. Samas vana maja seab omad piirangud ning olmeprobleeme saame lahendada võimaluste piires. Õnneks mahtus selle aasta sisse ka meie vastuvõtu remont, mis on suuresti lastehaigla visiitkaartiks.

Oleksime soovinud tulemusi võrrelda Tallinna Lastehaiglaga, mis kahjuks uuringus ei osalenud. Tahaksin kiita meie ambulatoorsete õdede aktiivsust, kes ankeete jagasid, sest lastekliinikust kogunes kõige rohkem täidetud ankeete.

 
Kliinikumi etteregistreerimiskeskus Prindi
Kasutaja hinnang: / 2
ViletsParim 
Reede, 30 November 2012 15:01

 

Endise närvikliiniku maja (L. Puusepa 2) otsaakendes põlevad tuled varajastest hommikutundidest õhtuni välja. Kui varem asus neis ruumides neurointensiivravi osakond, siis nüüd toimetavad siin kliinikumi etteregistreerimiskeskuse töötajad.

 

„Kolisime siia tänavu aprilli keskel. Alguses me olime pisut kõhevil nende ruumide pärandi pärast, aga nüüd me oleme täiesti sisse elanud," ütleb etteregistreerimiskeskuse klienditeenindaja Sigrid Järve.

 

Kliinikumi etteregistreerimiskeskus alustas tööd 2004. aastal ja oli esimene omataoline telefonikeskus Eesti meditsiiniasutustes.

 

Etteregistreerimiskeskuse töötajad

 

Keskuse töökorraldus

Praegu on keskuse tööülesanneteks koostada kliinikutest-teenistustest saadud andmete põhjal ambulatoorsete vastuvõttude graafikud ja broneerida patsientidele arsti või õe vastuvõtud.

 

Vanemklienditeenindajaga kokku töötab etteregistreerimiskeskuses 13 klienditeenindajat. „Minu tööülesanneteks on kliinikutega suhtlemine ja elektrooniliste vastuvõtugraafikute avamine," ütleb osakonna vahetu juht vanemklienditeenindaja Kristi Kesk.

 

Kaheksa aastaga on töömaht oluliselt kasvanud, keskuse loomise alguses broneeriti vastuvõtuaegu ainult L. Puusepa 1 a töötavatele eriarstidele, nüüd broneeritakse pea kogu kliinikumi ambulatoorsed vastuvõtud.

 

Päevas tuleb etteregistreerimiskeskusesse keskmiselt 1400 kõnet, millest vastatakse keskmiselt 1240-le. Kõige rohkem kõnesid on esmaspäeval ja teisipäeval ning ennelõunati. Analüüsi-marketingi teenistuse direktor Merje Tikk ütleb, et klienditeenindajate töögraafikute koostamisel arvestatakse, et hommikupoolikuti vastab kõnedele maksimaalselt 10 klienditeenindajat, õhtupoolikuti 3 ja hilisõhtul 1 klienditeenindaja. Kõnede ebaühtlane saabumine tekitab olukorra, kus vastata suudetakse umbes 88–90% kõnedest. Keskusesse helistava patsiendi kõne kestvus on keskmiselt 1,5 minutit, aga on ka kümneminutilisi ja pikemaidki kõnesid. Kui helistajaid on väga palju, siis kõigil soovijatel ei õnnestu keskusega isegi ühendust saada, sest telefonisüsteem võtab korraga ootele seitse helistajat.

 

Streiginädalad tõid etteregistreerimiskeskuse töötajatele tööd juurde. Kõnede arv kasvas eriti oktoobrikuu esimesel ja teisel nädalal. Streigi teise nädala esmaspäeval oli kõnesid üle 3000, siis suudeti vastata vaid 40%-le kõnedest. Patsiendid vajasid infot vastuvõttude toimumise ja ärajäämise kohta. „Õnneks lahenes olukord suhteliselt kiiresti, sest etteregistreerimiskeskus töötas maksimaalsel võimsusel, kui nii võib öelda," lisab Merje Tikk.

 

Suureks abiks keskuse töös on 2007. aastal rakendunud eHL, mida kõik keskuse töötajad üksmeelselt kiidavad. Tänu eHL-ile on aegade broneerimine tublisti lihtsamaks ja selgemaks muutunud. Näiteks ei saa patsiendile korraga ühele erialale mitut broneeringut teha ja nähtavad on kõik tema olemasolevad broneeringud.

 

Suhtlemine patsientidega

Tihtipeale küsitakse etteregistreerimiskeskuse telefonilt teiste tervishoiuasutuste aadresse või perearstide telefoninumbreid. Siinkohal tuleks meenutada, et sellise info saamiseks on olemas mitmesugused muud infokanalid.

 

Samuti ei saa keskuse klienditeenindajad nõu anda meditsiiniküsimustes, sest neil puudub vastav pädevus ja väljaõpe (helistada tuleks nt perearsti nõuandetelefonil 1220).

 

Kõnedest, mis etteregistreerimiskeskusse laekuvad, võiks terve raamatu kirjutada. On nii üliviisakaid helistajaid kui ka selliseid, kelle jutt trükimusta ei kannata –  hoolimata asjaolust, et kõik kõned lindistatakse ja enne kõne algust sellest helistajat ka informeeritakse. Kõnede lindistamise eesmärk on parem teenindus ja arusaamatuste vältimine. Kõnelindistuste põhjal analüüsitakse ka klienditeenindajate tööd: kuidas kiiremini ja arusaadavamalt anda patsiendile oluline info edasi.

 

Viimasel ajal on väga palju venekeelseid helistajaid, mõnel päeval isegi pooled kõikidest kõnedest. Inglisekeelseid kõnesid tuleb päeva jooksul kaks-kolm. Ka hiina keeles on üritatud kõneleda, õnneks leidis inimene endale siiski inglisekeelse tõlgi.

 

Interneti teel vastuvõtuaja broneerimise võimalust kasutab päevas keskmiselt 100 patsienti. Patsiendid ja perearstid ootavad pikisilmi kaasaegset internetikeskkonda, kus nad saaksid ise sobiva eriarsti ning aja valida.

 

Mõnikord soovivad patsiendid keskuse klienditeenindajatelt lisaks vastuvõtuaja broneerimisele ka mitmesugust muud infot saada. Näiteks päritakse, et milline on kliinikumis kõige parem naistearst või psühhiaater või kas üks või teine doktor on ikka piisavalt pädev. Sellisele küsimusele vastatakse alati ühtemoodi: „Meil on kõik arstid head!"

 

Suhtlemine kliinikumi töötajate ja perearstidega

Lisaks patsientidele suhtleb etteregistreerimiskeskus ka kliinikumi töötajatega, et koostada vastuvõtugraafikud. Hea tulemuse tagab ladus koostöö: „Oluline on, et kliinikud edastaksid õigeaegselt graafikute info ning et graafikud oleksid kogu aeg avatud. Seda kõike tehakse patsiendile osutatava kvaliteetse teenindamise nimel," ütleb Merje Tikk.

 

Probleemiks on vastuvõttude ärajäämised ja teatamata muudatused. Kuna vastuvõtugraafikud on pikalt ette avatud, siis tuleb muudatusi paratamatult ette, sest arstidel tuleb töölähetustel ja koolitustelgi käia. Kliinikumi kehtiv kord näeb ette, et sellised vastuvõtud tuleb asendada. Kuna see pole alati võimalik, siis tekivadki olukorrad, kus osa patsiente tõstetakse ümber ning osadele jääb ka aeg teatamata. Patsiendid seda aga ei mõista.

 

Samas peavad klienditeenindajad pisiasjadeni tundma kõikide arstide vastuvõttude ja erialade spetsiifikat: nt milline arst võtab vastu vaid patsiente põlveprobleemidega ja milline labajala küsimustes, kellele sobivad inglisekeelsed patsiendid ning kellele venekeelsed.

 

Kristi Kesk lisab, et vastavalt kliinikumis kehtivale korrale annab kabineti õde esmases vastuvõtus juba käinud ja tagasikutsutud patsiendile uue vastuvõtuaja ise, sest tema teab patsiendi probleeme ning saab anda täpselt sellise aja, mis on patsiendi ravi seisukohalt vajalik. Ja siis ei pea ka patsient endale uut aega ise otsima.

 

„Etteregistreerimiskeskus on analüüsi-marketingiteenistuse osakond, mis paikneb eraldi teistest registratuuridest. Seega ei saa keskuse klienditeenindajaid paluda arstikabinetti midagi ütlema minna või mõnda ravidokumenti tuua," rõhutab Kristi Kesk.

 

Perearstidele pakub kliinikum eraldi nn Cito vastuvõtuaegu, mille järele on suur nõudlus. Cito vastuvõtuajad avatakse 7 tööpäeva ette ning süsteemi eesmärk on tagada kiiremat arstiabi vajavatele patsientidele lühem ooteaeg. Cito aegadele saavad broneerida patsienti vaid perearstid ja teised eriarstid, kes teavad patsiendi  probleemi ja vajadust. Kahjuks ei arvesta perearstid alati selle vastuvõtu eesmärgiga ning broneerivad aja patsiendile, kes kiiremat eriarsti konsultatsiooni võib-olla ei vajagi. „Näiteks möödunud suvel oli korduvalt olukordi, kus cito-patsient lihtsalt ei tulnud kohale. Ju ei olnud siis vajadus nii suur," nendib Merje Tikk.

 

Etteregistreerimiskeskus soovib arstidele südamele panna, et aegu broneeritakse saatekirja alusel Patsiendid väidavad tihti, et arst käskis aja juba kinni panna ja küllap kunagi tuleb ka saatekiri, kuid samas ei mäleta patsient enam, millisele erialale oli tarvis broneering teha.

 

Lõpetuseks

„Me püüame inimesi alati ära kuulata, nende muresid mõista ja meie pädevuses olevaid lahendusi pakkuda," ütleb staažikas klienditeenindaja Anu Joosu. „Näiteks soovis üks lapsevanem oma kolmele lapsele nelja erineva arsti vastuvõtte ühel ja samal päeval. Ikka proovime vastu tulla ja aidata. Kuigi jah, tööpäeva õhtuks on kõik meeled täiesti väsinud."

 

Ene Selart

 

 

Kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 (E-R 07.30-18.00) broneeritakse patsiente kliinikumi arstide-õdede vastuvõttudele.

 

Vastuvõtu tühistamiseks on eraldi telefoninumber 731 9099, et patsiendid saaksid kergemini ühendust ja loobumisest paremini teatada. Seejärel saab vabanenud aega pakkuda mõnele teisele patsiendile, kes seda väga vajab. Samuti on loobumisest teatamine abiks arsti tööaja planeerimisel.

 

Interneti teel on võimalik eriarsti vastuvõtule aega broneerida kliinikumi kodulehe kaudu (www.kliinikum.ee).

 

Kliinikumi infotelefon on 731 8111 (E-P 8.00-19.00). Sellelt numbrilt saab infot kliinikumi struktuuriüksuste ja hospitaliseeritud patsientide kohta. Patsientide terviseandmed on delikaatsed isikuandmed ja neid informaatorid ei edasta.

  

 

 

Lood elust enesest

Helistaja kiidab klienditeenindaja kaunikõlalist häält ja lisab mesimagusalt: „Ja millised teie silmad veel olla võivad ..." Helistaja ind jahtub hetkega, kui klienditeenindaja tuletab patsiendile meelde, et kõik kõned salvestatakse.

 

Vastuvõtuaega on küsitud dr Cito juurde.

 

Helistab vanem härrasmees, kes hästi ei näe ja vastuvõtuaja kirjapanemiseks ulatab telefonitoru oma prouale sõnadega: „Oot, oot ma hästi ei näe, naine paneb minu eest kirja." Mammi võtab toru vastu sõnadega „Oot, oot ma hästi ei kuule." Kolme peale saadakse ikka kuidagi hakkama ja arsti vastuvõtuaeg saab kirja pandud.

 

Klienditeenindaja küsib vanemalt patsiendilt „Kes teid saadab?", soovides vastusena kuulda patsienti eriarstile suunava arsti nime. Vanem härrasmees vastab sügava rahuga: „Ei saada mind keegi, ma ise tasakesi bussiga tulen."

 

Vene rahvusest patsient püüab end eesti keeles arusaadavaks teha ja põhjendada, miks tal on tarvis nahaarsti vastuvõtule pääseda: „Minul jalg, jalal konn...noh, eesti keeles, kuidas öeldakse – vist kilpkonn...? Vilunud klienditeenindaja Evelin Haidak sai õnneks aru, et tegemist on konnasilmaga.

 

Meesterahvas broneerib abikaasale arstiaega. Klienditeenindaja pärib, et millal on teie naine sündinud. „Vaat, ma sünniaastat ei mäleta, aga kindlasti on ta ahvi aastal sündinud," kõlab vastus.

 

 
Lõuna-Eesti haigla ja kliinikumi partnerlus Prindi
Kasutaja hinnang: / 1
ViletsParim 
Esmaspäev, 29 Oktoober 2012 16:26

 

2006. aastal sõlmiti Lõuna-Eesti haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi vahel partnerlusleping, mille eesmärgiks seati koostöö patsientide parema ravi ja heaolu huvides.

Lõuna-Eesti Haigla (LEH) ja kliinikumi koostöö toimub mitmes valdkonnas. Sisekliiniku nefroloogia osakonna 4 voodikohaga Meegomäe dialüüsikabinet asub Lõuna-Eesti haiglas Kubijal. Kliinikumi nefroloog on seal tegev nii hemodialüüsi haigetega kui ka ambulatoorsetel vastuvõttudel. Osa haiglate tegevusvaldkondi on jagatud: LEH ostab kliinikumilt apteegiteenust, kliinikumi ortopeedia osakonna patsiendid saavad järelravi Lõuna-Eesti Haiglas. Arst-residendid saavad osa oma residentuurist läbida Lõuna-Eesti haiglas ning sealsamas ka resideeruda. Kliinikum omakorda pakub LEH arstidele täiendõpet.

Kliinikumi sisekliiniku direktor dr Rein Kermes tunneb eeskätt heameelt ühiste kliiniliste konverentside üle. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja teiste Lõuna-Eesti haiglate soetatud videokonverentsi seade võimaldab korraldada internetipõhiseid kohtumisi korraga mitme osapoole vahel. „Mida paremini on meie kolleegid teistes haiglates kursis kliinikumi sisekliiniku tööga, seda parem on ka koostöö," ütleb dr Kermes. Sisekliiniku iganädalastel hommikukonverentsidel käsitletakse keerulisemaid haigusjuhte ja kaasaegseid sisehaiguste probleeme, millest on õppida ka teiste haiglate kolleegidel.

Rein KermesDr Kermese sõnul on ühest küljest oluline, et kliinikum omaks ülevaadet oma teeninduspiirkonnas toimuvast ning teisest küljest oleksid jälle üldhaiglad kursis, milliste probleemidega patsiente kõrgemasse etappi edasi saata. „Partnerluse mõte seisneb selles, et niimoodi kasutame haigete ravimiseks ressursse efektiivsemalt," lisab ta.

Kliinikumil on partnerluslepingud Ida-Viru keskhaigla ja Lõuna-Eesti haiglaga ning koostöölepingud Põlva haigla, Räpina haigla, Valga haigla ja Viljandi haiglaga.

Ene Selart

 

 

 

Kommentaar

Margus UlstMargus Ulst
kliinikumi ülemarst

Loodusseaduste universaalsust silmas pidades võib väita, et ka haiglad on organismid. Nad alluvad evolutsiooniteooriale ja peavad olelusvõitluses kohanema keskkonnatingimustega. Charles Darwin pidas kohanemise peamiseks tagantlükkavaks jõuks looduslikku valikut. Aga laialt on tuntud ka James Baldwini õpetus orgaanilisest valikust. See on valik, mida organismid (resp. haiglad) teevad ISE oma käitumisviisi, toitu, partnerit jne valides. Baldwini efekt seisneb õppimisvõime kiirendavas mõjus valikule ja evolutsioonile. Lõuna-Eesti haigla on suurepärane kinnitus Baldwini teooriale. Haigla on vabariigi taasiseseisvusaastate jooksul palju õppinud ja arenenud. Õpitud on nii valearvestustest (taastusravikeskuse loomine lootuses, et kliinikumist tuleb piisavalt patsiente järelraviks) kui ka positiivsest hõlvamisest (psühhiaatriaosakonna loomine tegevusareaali laiendamiseks ja sügav sukeldumine õendus-hooldussektorisse). Haigla evolutsioonivõimekust on elus hoidnud värske vereringe (aastaid on vaeva nähtud noortele spetsialistidele normaalsete elutingimuste loomisel ja süstitud neisse optimismi, et see – terve Lõuna-Eesti- haigla annab neile tööd igavesti).

Kõik oleks ju tore, kui poleks seda va urbaniseerumise ja globaliseerumise tonti. Viimase rahvaloenduse andmeil on Võrumaa populatsioon viie aastaga vähenenud 13%. Tartu elanikkond on veidike kasvanud ja Harjumaal on kasv olnud tervenisti 28%. Üleilmastumise ja rahvusvahelise imperialismi vastu ei aita ei Darwini ega Baldwini teooria. Sestap peavad kliinikum ja Lõuna-Eesti haigla kokku hoidma ning olema partnerid kuni jaksavad!!

Kommentaar

Arvi VaskArvi Vask
Lõuna-Eesti Haigla juhatuse liige

Meie koostöö kliinikumiga on ajas järjest süvenenud ja see toob kasu meie patsientidele. Meie partnerlus lähtub eeldusest, et me ei ole omavahel konkurendid ja koostöö toob kasu mõlemale poolele. Partnerluse leping sõlmiti juba 25. mail 2006. aastal ja on raamleping, mis võimaldab koostööd laias ulatuses. Kui esimestel aastatel keskenduti eelkõige personaliga seotud teemadele ja raviprintsiipide ühtlustamisele, siis viimastel aastatel oleme edasi liikunud väga praktiliste teemadega nagu näiteks kliinikumi dialüüsikeskuse rajamine LEH pinnale ja LEH ravimite ostud kliinikumi apteegi vahendusel. Väga kasulikud ja populaarsed on interaktiivsed videoülekanded kliinikumi kliinilistelt konverentsidelt (A. Linkbergi auditooriumist ja Sisekliinikust). Esimesed kaasettekanded on olnud ka juba LEH-i poolt. Ma arvan, et peame jätkama samade valdkondadega ja tulevikku vaadates võiksime koostööd teha uute ärimudelite rakendamise ja Venemaa suunalise teenuste ekspordi arendamise osas.

 
Patsientide rahulolu ambulatoorse arstiabiga 2012 Prindi
Kasutaja hinnang: / 1
ViletsParim 
Reede, 31 August 2012 09:00



Aprillis toimus kliinikumis traditsiooniline patsientide küsitlus, mille eesmärgiks oli saada tagasisidet ambulatoorse arstiabi kohta ja analüüsida varasemate aastate (2008 ja 2010) küsitluste tulemusi.

 

clip image002



Küsitluses osales 5372 patsienti, mis moodustas 31% eriarsti vastuvõtul, uuringul või EMO-s käinud patsientidest.

Vastanutest olid 70% naised ja 30% mehed. Elukoha järgi oli küsitluses osalenutest 64% Tartu linna ja maakonna elanikud, 6% Jõgevamaalt, 6% Ida-Virumaalt, 6% Viljandimaalt, 5% Võrumaalt ja 4% Valgamaalt. Patsientide keskmine vanus oli 42 eluaastat. Võrreldes eelnevate aastatega on suurenenud Ida-Virumaa patsientide osakaal ja vastanute hulgas on rohkem nooremaealisi patsiente.

Patsientide üldine rahulolu on tõusnud, võrreldes 2010. aasta ambulatoorse küsitlusega on üldine rahulolu tõusnud 2% võrra ja võrreldes 2008. aastaga 5%. Väga rahule jäi kliinikumi ambulatoorse teenusega 79% vastanutest ning kõige suurem oli rahulolu tõus lastekliiniku, naistekliiniku, kopsukliiniku ja radioloogiakliiniku patsientide seas.

Patsientide üldist rahulolu ambulatoorse arstiabiga mõjutavad kõige enam:
• arsti suhtumine,
• arsti poolt patsiendile selgituste ja informatsiooni jagamine,
• arsti poolt patsiendile pühendatud aeg.

Arsti suhtumisega jäi väga rahule 80% ja arsti poolt antud selgitustega 72% ankeedi täitjatest. Arsti poolt patsiendile pühendatud aega (vastuvõtu kestust) hindas piisavaks 67% küsitletutest.

Kõige enam on patsientide rahulolu tõusnud vastuvõtul antavate juhistega, kuidas oma haiguse ja probleemidega kodus toime tulla ning vastuvõtule registreerimise lihtsuse ja vastuvõtu privaatsusega.

Jätkuvalt on patsiendid rahulolematud ravi kättesaadavusega. Ooteaja pikkusega oli rahul vaid 43% patsientidest. Samas tuleb rõhutada, et ooteaja pikkus ei sõltu esmajoones kliinikumist, vaid haigekassaga sõlmitud lepingu mahust. 2012. aasta esimese poolaastaga on lepingu maht ületatud ja tehtud on 11 000 ambulatoorset eriarsti vastuvõttu rohkem kui eelmise aasta sama ajaga.

Lisaks küsimustele vastamisele, kirjutasid paljud patsiendid väga konkreetselt, mis neid vastuvõtul häiris või mis võiks kliinikumis paremini korraldatud olla. Kokku saime 1030 kommentaari, millest kliinikumil on edaspidi võimalik lähtuda ambulatoorse töö parandamisel.

Patsientide rahulolu-uuringu tulemuste analüüs jätkub osakondades sügisel ja siis ootame juba kliinikutelt tagasisidet, et leida lahendusi ja võimalusi patsientide rahulolu tõstmiseks.

Vaike Soodla

 

 

 

 


Vaike Soodla
analüüsi-marketingiteenistuse ökonomist

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 1 / 4