Saksamaa ja kolme Balti riigi südamekirurgide ühisprojekti „Partnership for the Heart“ koordinaator, Berliini Charitè kliiniku ülemarst dr Friedrich Köler võrdleb kaasasündinud südamerikkeid vormel 1-ga ning näeb koostöö tulevikku ühiselt uute tehnikate väljaarendamises.

Miks on projekt „Partnership for the Heart“ suunatud just kaasasündinud südameriketele?

Kaasasündinud südamerikkeid võib kujundlikult nimetada kardioloogia vormel 1-ks: selle „Ferrariga“ tegelemine hõlmab väga keerukate tehnikate rakendamist ning kui me suudame sellega hakkama saada, tuleme me rohkemal või vähemal määral toime ka igas teises kardioloogia valdkonnas. Võib öelda, et kaasasündinud südamerikked on kardioloogia meistriliiga. See on kõige keerulisem ja mõjukam võtmetehnika, mis mõjutab suuresti ka vähem keerukate südamehaiguste ravimist. Akadeemilisest vaatenurgast lähtuvalt - kui sa suudad toime tulla kaasasündinud südameriketega, saad sa hakkama ka kõige muuga.

Kuidas teie isiklikult kümne aasta pikkust koostööd hindaksite?

Ma arvan, et Eestiga töötamine on kõige kasulikum asi, mida me teinud oleme. Kõige muljetavaldavam siinjuures, ja samas ka edu tõestuseks, on see, et te peaaegu ei vajagi meid enam. Näiteks võib tuua need suurepärased konverentsid, mis alguses toimusid Berliinis, kuid nüüd on rollid vahetunud ja teie võõrustate hoopis meid. Ja see, et meie abi ei ole enam hädavajalik, on tegelikult äärmiselt hea tunne. See tõestab, et meie eesmärk on saavutatud ja tegemist ei ole pelgalt ühesuunalise, vaid tõelise partnerlusega, kus igal partneril on oma roll ja omad sihid täita. Ning seda ongi tehtud. Ma ütleksin, et kahtlemata mängib siin rolli ka Eesti tohutu avatus, vastasel juhul ei oleks seda ehk juhtunudki. Ning kõige lõpuks on kogu see edukas koostöö siiski patsiendi heaks, nemad võidavad sellest kõige enam.

Millised on projekti edasised sihid?

Mina näen selle projekti ja koostöö tulevikku neljas aspektis. Esimene siht oleks saavutatud taseme hoidmine. Teiseks peaksime me edaspidi keskenduma mitte enam niivõrd tehnikate adapteerimisele, kuivõrd koos uute tehnikate arendamisele. Kolmandaks koostöövaldkonnaks võiks olla ühine akadeemiline teadustöö ning viimaks ka koostegutsemine Euroopa Liidus. Ma arvan, et need oleks neli peamist tulevikusuunda. Ning need kõik on väga paljulubavad. Ning just koos uute asjade väljaarendamine on järgmiseks kümneks aastaks projekti ja koostöö uueks väljakutseks. Just sellele peaksime me edaspidi keskenduma ja selles valdkonnas oleme me mõlemad algajad.

DR Friedrich Köleriga
vestles Merili Väljaotsa