Eelmise aasta sügisest annab Tartu Ülikooli Kliinikum iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktoritöö stipendiumi. Stipendiumi eesmärk on soodustada teadustöö tegemist ning seda saavad taotleda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid ja arst-õppejõud ning arstid. Täiskoormusega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg.


Mullu pälvisid stipendiumi dr Kati Toom närvikliinikust ja dr Kalev Nõupuu silmakliinikust. Mõlemad stipendiaadid on positiivselt atesteeritud ka Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna poolt. Dr Toome doktoritöö teemaks on „Primaarsete peavalude levimus, nende seos levinumate riskifaktoritega ning peavaludega inimeste elukvaliteet Eestis". Dr Nõupuu tegeleb doktoritöö raames silmapõhja (reetina) düstroofiatega, kitsamalt Stargardti tõvega.
Kliinikumi Leht uuris, kuidas neil läinud on.

 

Palun kirjeldage veidi, mida te täpsemalt oma teadustöös uurite?
lk2 Kati ToomDr Kati Toom: Nagu teemagi ütleb, uurin esmaste peavalude levimust Eestis ja sellega seostuvaid tegureid. Primaarsed peavalud on WHO andmetel üks levinumaid rahvastiku terviseprobleeme maailmas, näiteks pingetüüpi peavalu on levimuselt 2. kohal ning migreen levimuselt 3. kohal, põhjustades seega olulist isiklikku ja sotsiaalmajanduslikku kahju. Eestis pole epidemioloogilisi uuringuid primaarsete peavalude kohta seni avaldatud.
Dr Kalev Nõupuu: Oma teadustöö raames tegelen Stargardti tõve uurimisega. See haigus on üks sagedasemaid pärilikke võrkkesta düstroofiaid. Stargardti tõbi on põhjustatud geenidefektidest ABCA4 geenis, mis kodeerib visuaaltsüklis olulist vitamiin A derivaatide transporterit. Defektne geen põhjustab aga vastava transporteri funktsiooni langust/kadu, mis viib fotoretseptorite kaole ning nägemisfunktsiooni langusele. Tänaseks on kirjeldatud ABCA4 geenis üle 800 haigustekkelise mutatsiooni, millest lähtuvalt on kliiniline pilt ja haiguse raskusaste küllalt varieeruvad. Osad haiged kaotavad oma hea nägemise juba esimesel elukümnendil, samas kui teistel püsib nägemisfunktsioon pikalt küllalt heal tasemel. Täpsemalt uurin oma töös Stargardti tõve kliinilist avaldumist, milliseid muutuseid see haigus võrkkestas põhjustab ja kuidas need muutused mõjutavad silma nägemisfunktsiooni. Lisaks huvitab meid, kuidas erinevad geenimutatsioonid haigustekitavas geenis mõjutavad kliinilist avaldumist ehk fenotüüpi. Minu doktoritöö pealkirjaks on seega „Autosoom-retsessiivne Stragardti tõbi: fenotüübiline heterogeensus ja genotüübi-fenotüübi seosed“.

 

Te olete aasta jagu olnud stipendiaadid. Kuidas te möödunud aastat hindate, kas on olnud lihtsam teadustööd teha?
Dr Kati Toom: Kindlasti on doktorandistipendium lisamotivatsiooniks.
lk2 Kalev NoupuuDr Kalev Nõupuu: Möödunud aastat hindan tegusaks. Minu jaoks on stipendiumi saamine olnud positiivseks tunnustuseks ning motivatsiooniks oma töö ka kiiresti kaante vahele saada. Arvestades, et stipendium on mõeldud töötavatele arstidele, siis arusaadavalt on kliinilise töö kõrval teadustöö tegelemine sageli keeruline. Arvan, et stipendium võimaldaks vajadusel ka põhitöö kõrvalt rohkem aega võtta teadustööga tegelemiseks.

 

Kui palju maad on veel minna, et jõuda eesmärgini – doktoritöö valmimiseni?
Dr Kati Toom: Lõpetasin just esimese doktorantuuriaasta, seega 3 aastat on veel ees.
Dr Kalev Nõupuu: Mina olen viimase aasta doktorant, vajalikud artiklid on avaldatud ning hetkel olen kokku kirjutamas dissertatsiooni. Kui kõik läheb planeeritult, siis on kavas väitekiri kaitsta sellel kevadel.

 

Mis te arvate, kas teadustöö soodustamiseks loodud stipendium ärgitab doktorante õpet nominaalajaga lõpetama?
Dr Kati Toom: Jah, kindlasti.
Dr Kalev Nõupuu: Kindlasti, kuna stipendium on väga korralik, siis lisab see nii-öelda positiivset stressi ja sunnib pingutama, et oma töö ikka nominaalajaga valmis saada, mis on ka stipendiumi saamise üheks tingimuseks.

 

Kliinikumi Leht