Naeratav, hoolitsev, kannatlik, abivalmis, kohusetundlik, südamlik – need on vaid mõned näited kiidusõnadest, mida kliinikumi patsiendid on kirjalike tänuavaldustena ortopeedia osakonna põetajale Varvara Sangernebole jaganud. Tegelikult on nimekiri muidugi hulga pikem ning tänulikke inimesi kordi rohkem.

Varvara ise ei mõista hästi, millest selline tänuavalduste tulv võiks tuleneda, sest oma sõnul ei tee ta selleks küll mitte midagi erilist. „Tegelikult ma teen ju oma tavalist tööd, mitte midagi rohkemat,“ sõnab ta tagasihoidlikult, kuid lisab, et kahtlemata tekitab patsientide lugupidamine vaid head meelt ning annab positiivset energiat.

„Mulle tõeliselt meeldib mu töö!“

Siiski selgub Varvaraga vesteldes üsna kiiresti, mis on see, mis selle naisterahva nii eriliseks ja patsientidele meelepäraseks teeb. See on silmanähtav ning ülevoolav armastus oma töö vastu. „Mulle tõeliselt meeldib mu töö. See ei ole paljas sõnakõlks, mulle siiralt meeldib tööle minna!“ räägib Varvara innustunult. „Lapsed on suured ja elavad omaette, lapselapsed on laste juures ning käivad mul ainult aeg-ajalt külas. Ja ma olen kodus üksi.“ Just üksielamisest põhjustatud suhtlemisvaegus on üheks teguriks, mis paneb Varvara iga kord hea meelega tööle tulema. Kuigi ta tunnistab, et talle ei meeldi sugugi kõik oma ameti juures, siis üldine rahulolu tööga varjutab selle: „Teinekord ei meeldi mulle mõni patsient, aga ei, ma kannatan ära, egas midagi! Kõik ei peagi meeldima. Ja võib-olla mõni protseduur meeldib mulle rohkem kui teine, kuid kui vaja, teen ma sellegi ära! Aga tööl mul meeldib käia!“.

Osa kliinikumi saabunud tänuavaldustest võibki kahtlemata panna selle arvele, et Varvara naudib oma tööd ja teeb seda südamega. Teisalt mängivad siin rolli ka väärt põetaja põhimõtted, millest ta oma igapäevatöös lähtub. Üks selline on Varvara jaoks püüd olukorda patsiendi silme läbi näha. „Empaatiavõime on hästi oluline. Aeg-ajalt tuleb end haige olukorda panna,“ kirjeldab naine üht oma juhtmõtet ning täpsustab, et patsiente on igasuguseid ning kunagi ei tea, kuidas ise haiglavoodis lamades käituks. „Jumal teab, kui palju mina viriseksin ja vinguksin ja mida kõik nõuaksin, kui mina seal oleksin.“

Veel peab Varvara põetajatöös tähtsaks kuulamisoskust: „Haigete jaoks on hästi oluline, et sa kuulad neid. Iseasi, kas sa ka aidata oskad, aga ta tahab oma mure ära rääkida.“ Eriti vajavad põetaja sõnutsi ära kuulamist ja suhtlemist patsiendid, kes elavad üksinda ning kellel ka väljaspool haiglaseinu kellegagi rääkida ei ole. „Tal on seal perepildid kaasas, ta näitab neid pilte ja seletab nendest. Muidugi on see minu jaoks võõras maailm, aga ma kuulan ta ära! Ja talle aitab sellest, kui ma ta ära kuulan,“ on Varvara veendunud, et ka pelga ärakuulamisega on võimalik patsiendi tervenemisele natukenegi kaasa aidata.

Põetaja üheksa ametit

Kuna just põetajad on patsientidega kõige enam vahetus kontaktis, siis tuleb neil lisaks sõbra ja nõustaja rollile sageli olla ka vahendajaks nii haige ja muu personali kui ka patsiendi ning tema omakeste vahel. „Kui ma patsiendi probleemi ise lahendada ei saa, siis ma räägin sellest õele või arstile ja haige saab oma murele lahenduse.“

Võimaluste piires annab Varvara muidugi kõik endast oleneva, et patsienti ise aidata: „Näiteks, kui tal on seal pesemise mure või mõni suhtlemise mure. Teinekord on isegi see, et ei saa omakestega ühendust.“ Siis küsib Varvara haigelt tema lähedase telefoninumbri, võtab talle lühikese kõne ja aitab neil omavahel taas kontakti saada. „Niisugused asjad ma saan ju ise lahendada,“ lausub põetaja tarmukalt.

Ta peab oluliseks, et patsient saaks oma mure ära kurta, sest siis saab teda ka aidata. Vastasel juhul on ta närviline, melanhoolne või suisa hüsteeriline. „Sageli on neil pesemise või kempsu minemise mured. Tavaliselt on just opihaigetel selliste asjadega raskusi. Tihti muretsevad nad, et oh, kuidas ma ikka saan või kurdavad, et oi, ma ei saa siibri peal hakkama. Toome potitooli, milles küssa! Asi on lahendatud!“ ei tee Varvara inimlikest hädadest suurt numbrit, kuid peab vajalikuks ära märkida, et abi saamiseks on vaja abi küsida.

Naisterahvale on tööaastate jooksul selgeks saanud, et patsiendid ei taha end väga aidata lasta, sest kardavad põetajale koormaks olla. „Aga mina ütlen neile ikka, et ükskõik, mis probleem teil on, kukub või midagi maha, andke kohe kella! Selleks me siin ju olemegi, meie töö ongi teid aidata“. Tegelikult on Varvara patsientidele suisa tänulik, sest just nemad on need, kes talle tööd annavad. „Kui haigeid ei oleks, poleks haiglat ka ja poleks mul tööd ka,“ ütleb ta.

Tubli põetaja on märk asjalikust vanemõest ja toredast kollektiivist

Meie vestluse arenedes ei jää mitte kuidagi märkamatuks ka Varvarale äärmiselt omane tagasihoidlikkus ja diskreetsus. Mitte kuidagi ei soovi ta kõiki patsientide kiidusõnu vaid enda nimele kirjutada, vaid jagab neid lahkesti kogu osakonnaga: „Ega see patsientide kiitus ei ole ainult minule. See tähendab, et me kõik teeme oma tööd hästi, kuigi antud juhul väljendub see läbi minu nime.“ Eriliselt rõhutab ta vanemõe rolli kollektiivi tööalase edukuse juures. „Iga osakonna personal on oma vanemõe nägu,“ usub Varvara. „Sest vanemõde paneb oma personali kokku. Tema valib inimesed, kes kollektiivi sulanduvad ja hoolitseb selle eest, et koostöö toimiks“. Põetaja leiab, et patsiendid lihtsalt ei tea, et meeldiva personali eest tuleks tänu avaldada hoopistükkis vanemõele. “Kui avaldatakse tänu kogu kollektiivile, õdedele, tohtritele, kõigile, siis see tähendab, et see personal on hästi koostööd teinud,“ räägib daam viidates vanemõe personalivaliku alastele teenetele.

Just kollektiivi peab Varvara veel üheks oluliseks töösoorituse mõjutajaks. Ta leiab, et hea töö eeldab meeldivat töökeskkonda, mille üheks tähtsaks osaks on ka kolleegid. Oma töökaaslastega ortopeedia osakonnas on naisterahvas väga rahul. „Meil ei ole kollektiivis mingisuguseid konflikte või tagarääkimisi. Meil käib kõik otse: kui mingisugune probleem on, lähed inimese juurde ja lahendad selle ära,“ kirjeldab ta osakonna suhtlemispõhimõtteid. Varara otsekohese inimesena taunib igasugust tagaseljajuttu kiidab selles osas oma kollektiivi väga. „Meil sellist asja ei ole. Me istume õdede tuppa maha ja räägime asjad sirgeks – „kuule, sa said must valesti aru“ või „jah, see asi jäi mul tegemata, ma unustasin““. Haigete abiline on veendunud, et kollektiivisisene negatiivne õhkkond avaldaks paratamatult halba mõju ka patsientidele.

Töö on töö ja eraelu on eraelu

Ka oma isiklikku elu peab Varvara mõistlikuks tööelust lahus hoida. Esiteks ei tohiks põetaja oma eraelulisi probleeme tööle kaasa tuua: „Kui sa tuled hommikul mossis näoga tööle, sest sul kodus on halb olnud, siis see kandub patsiendile üle. Aga tema tahab ja vajab just sellist positiivsust ja positiivset suhtumist,“ selgitab daam üritades ise seda põhimõtet igati järgida. Selle õnnestumisest annab tunnistust haigete positiivne reaktsioon teda nähes. „Suurem osa ütleb „oi, kui tore, et te tulite, ma juba kuulsin, et see rõõmus hääl tuli!““.

Teisest küljest aga ei pea Varvara heaks ka liiglähedasi suhteid patsientidega. Ta räägib, et töökeskkonnas on haigetega suhtlemine talle heaks võimaluseks ennast välja elada („Ma saan piisavalt palju suhtlemist, et ma ei pea seda kuskilt linna pealt otsima minema.“), kuid tööväliselt ei sobiks põetajal patsientidega väga isiklikesse suhetesse laskuda. Kuigi patsiendid kutsuvad teda tihti endale külla, on Varvara sellest alati viisakalt keeldunud. „Haigla on haigla ja sõprus on sõprus,“ ütleb ta. „Haigla tasandil olen ma väga hea meelega nõus neid kuulama ja aitama, aga ma ei lähe neile koju. Eraelu ja töö tuleb lahus hoida, see on minu põhimõte.“

Töötab kuniks jaksab

Usutavasti on just ülalnimetatud printsiipide järgimine põetaja eduka ja pika teenistuskäigu üheks põhjuseks. Varvara Sangernebo on Maarjamõisas töötanud juba üle viieteistkümne aasta. Küll sanitari, küll toidujagajana ning juba mõnda aega traumatoloogia ja ortopeediakliinikus põetajana. Kliinikumi leivale sattus särtsakas daam üsna juhuslikult ning enda sõnutsi olude sunnil. Nimelt on Varvaral tagataskus hoopiski zootehniku diplom, kuid pärast kolhooside kaotamist ei taganud see paber enam tööd. „Kuna tõuaretuszootehnikuid siis enam nii palju vaja ei läinud, jäin ma ilma tööta,“ selgitab naine. Tollal elati veel maal, kuid õnneks taibati õigel ajal sealne elamine maha müüa ning saadi kenasti linna korter soetada. „Sain siia korteri väga soodsalt, maamaja raha eest sai täpselt selle osta ja veidi jäi ülegi“.

Elamine oli küll olemas, kuid tööd mitte, sest „mis sa siin linnas loomakasvatusharidusega ikka teed“. Ja nii küsiski Varvara kord närvikliinikus tohtri juures visiidil käies täiesti muuseas, et ehk on seal mõni töökoht vaba. Nii juhtuski olema ning see sama arst sokutaski ta närvimajja sanitariks. „Ja sealt hakkas asi arenema. Mõne aja pärast oli vaja siseosakonda toidujagajat, siis läksin ma sinna ja töötasin seal aastani 2002,“ kirjeldab Varvara oma teenistuskäiku kliinikumis. „Siis tekkis mul töösse pooleaastane paus, sest olin Saksamaal tütre juures. Tal sündis laps ning ta vajas abi“. Saksamaal viibideski ei passinud Varvara päris niisama, vaid hankis tööloa ning vehkis abilisena tööd teha kodulähedasel spordiplatsil.

Saksamaalt kliinikumi naastes töötas ta taas mõnda aega toidujagajana. Tookord sattus ta aga kohale, kus parasjagu täidet vajati ning teda hakati pidevalt ümber tõstma. Säärane jooksmine aga Varvarale ei sobinud, mistõttu hakkas ta tööd otsima teistest osakondadest. „Küsisin Kõivu Marika, nüüd ta on Järveotsa Marika, käest, kas neil ei oleks mulle tööd pakkuda. Ja siis ta pakkus mulle kohta ortopeediasse ja nii ma läksingi,“ jutustab Varvara. 1. septembril täitus tal 5 aastat ortopeedia osakonnas.

Ning veel paar aastat saab traumatoloogia ja ortopeedia kliinik Varvara nimele saabuvate tänuavaldustega hiilata, sest oma 2-3 aastat, kuniks tervist jagub, plaanib põetaja kindlasti veel tööl käia. „Niikaua, kui ma jaksan, niikaua ma tööd ka teen. Aga kui ma tunnen, et ma enam ei jaksa, siis ma viilima ka ei hakka. See pole minu iseloom,“ võtab Varvara talle omase otsekohesusega asja kokku.

Varvara Sangerneboga
vestles Merili Väljaotsa