Meditsiinitöötajate streigist on möödas pea kaks kuud. Vaadates tagasi sellele Eesti lähiajaloo pretsedenditule sündmusele, tuleb tõdeda, et streik oli kindlasti mitmes mõttes vajalik. Samuti loodan, et tulemuslik. Millises ulatuses ootused realiseeruvad, peab näitama lähitulevik.
Arvan, et on olemas teatud lävi, millest enam intensiivsemaks ja efektiivsemaks ei ole võimalik tervishoiusüsteemi „tuunida", kaotamata sealjuures inimesi ja kvaliteeti. Tundub, et juba mõnda aega on Eesti meditsiinitöötajate jaoks see lävi olnud ületatud. Eesti elanikud võivad küll uhkust tunda Euroopa efektiivseima tervishoiukorralduse üle, aga sellel on oma hind.
Vaatamata sellele, et aasta alguses kaotas haigekassa teenustelt 5%-se „MASU-koefitsiendi", on elukallidus 2009. aastaga võrreldes teinud märgatava hüppe. Ka järgmisel aastal tõenäoliselt inflatsioon ei rauge. Haigekassa on pikka aega töötanud „piitsa ja prääniku" meetodil, kus nõutakse ravijuhtude täitmist, aga raviteenuste kate on piiratud. Kliinikumi töötajana tundub absurdne, et eelarve mahtu ületavat tööd tasustatakse keskmiselt vaid 30% ulatuses ja ravijuhtude täitmata jätmine seab ohtu järgmiste aastate lepingud. Vaadates tagasi pikaleveninud töövaidlusele ja riigijuhtide üldisele negatiivsele suhtumisele oli streik tõenäoliselt ainus toimiv viis, millega sai juhtida tähelepanu tervishoiu alarahastatusele ja nõuda kiireid otsuseid.
Kuna arsti ja õe kutse on Euroopa Liidus riikidevaheliselt tunnustatud, on küllaga kolleege, kes on pidanud paremaks otsida uusi väljakutseid mujalt. Lahkujate töö peavad ära tegema kohalejääjad. Nii palganõuetesse kui avaldatud palgastatistikasse võib suhtuda mitmeti. Minu arvates ei olnud esitatud töötasu nõuded ajendatud liigsest omakasust, vaid soovist saada väärika töö eest motiveerivat tasu. Teame kõik, et meditsiinitöötajate õppeaeg on pikk ja heaks spetsialistiks saamine eeldab praktilise töö kogemust. Rahvastikutrendid ei toeta oletust, et minejatest jäävat tühikut õnnestuks täita riikliku koolitustellimuse kasvu abil. Streik oli üks võimalik ja vastutustundlik samm, saavutamaks süsteemi jätkusuutlikkuse parandamist töötajate motivatsiooni tõstmise abil.
Usun, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit said tugeva sõnumi kiirete muutuste vajalikkusest tervishoiu rahastamises. Saavutatud eelkokkulepe sisaldab arstide ja õdede nominaalkoormuse vähendamist ambulatoorses töös 20% ja statsionaarses töös 16%. Alates 2013. aasta 1. märtsist tõuseb üle-eestiline hooldajate miinimumtunnitasu 23, õdedel 17,5 ja arstidel 11 protsenti. Tunnitasu alammäärad laienevad kiirabile ja teistele riigieelarvest rahastatavatele tervishoiutöötajatele. Uuest aastast rakenduv 40-tunnise töönädala tasustamine on kindlasti positiivne sõnum arst-residentidele. Loodan, et saavutatud miinimumtasude kasv ei tule seniste lisatasude arvelt. Kahjuks ei saavutatud poliitilist kokkulepet, et Eestis võiks tervishoiukulude osakaal SKP-st lähitulevikus jõuda Euroopa Liidu keskmisele tasemele, mis oli 2010.a OECD raporti järgi 9% (Eestis 2011. a 5,9%).
Streigi oluliseks positiivseks tulemuseks osalejatele oli kindlasti eneseteadvuse kasv. Nelja nädala jooksul võis kogeda arstide, õdede ja teiste meditsiinitöötajate märkimisväärset ühtsust ja vastastikust tuge. Hea mulje jätsid streigi organiseeritus ja mõõdukas doseeritus. Streigiti mõistuse, mitte emotsioonide baasil. Samas ei jäetud kiire abi vajajaid haigla ukse taha, mille eest tänan organiseerijaid ja kõiki osalenud arste. Kindlasti tahan tunnustada haiglajuhte nii Tartus kui üle Eesti, et suudeti hoiduda töötajatega teravast vastasseisust ning otsiti kriisile konstruktiivseid lahendusi.
Autor väljendab isiklikke seisukohti.
Neeme Tõnisson
ühendlabori Tartu geneetikakeskuse laboriarst
Eesti Arstide Liidu liige