Kevadel töösse läinud Tartu Ülikooli Kliinikumi elu kajastava doksarja „Haiglalood" võtted on peale kuuma suve uue hooga käima läinud – nüüdseks on võtteid tehtud elundisiirdamisest, oldud sisekliinikus, närvikliinikus, spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus. Oleme käinud doktor kloun Triibuga lapsi rõõmustamas ja jälginud peavalukabinetis patsientide nõustamist. Palju võtteid seisab veel ees. Sarja autor Vahur Laiapea ootab ka kliinikutepoolseid ideepakkumisi meilile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

 

Haigused ja hädad hüüavad juba enne tulemist. Mina olen oma seljaga aastaid hädas olnud – teismelisena lõhkusin seda spordiga ja noorest peast lubamatult suurte raskuste tõstmisega. Joogaharjutused on kenasti elada lasknud, aga aiamaa kaevamisest ei tule enam midagi välja ja kui keegi palub appi pesumasinat viiendale korrusele viima, ütlen viisakalt ära.

 

Mõned nädalad tagasi jõudsin „Haiglalugude" filmimise järjega närvikliiniku juhataja professor Toomas Asseri juurde. Kui tööjutud suures jaos räägitud, kaebasin hetkeolukorda ära kasutades isiklikku muret – juba mitu kuud on kestnud tugevad valud puusas ja alaseljas. Professor võttis aega raiskamata internetis lahti mu alaselja röntgenülesvõtte ja suunas mu kohe edasistele uuringutele – magnetresonantstomograafiasse.

 

30. septembri hommikul olen radioloogiakliinikus kohal ja täidan hoolega küsimustikku. Mida kõike seal teada ei taheta – kas mees või naine ja ega juhuslikult või sihilikult rase ei ole. Ja veel – ega mingeid metallitükke organismis ei ole. Tuli meelde, et on – nii umbes 23 aastat tagasi tagusin suure raudvasaraga kirka pihta ja väike metallikild lendas kõhulihasesse. Sinna see jäi ja pole selle kohal isegi Moskva lennujaama metallidetektor piuksu teinud. Aga kirja ma küsimustikku selle panin ja radioloogidele on see murekoht – tugev magnetväli võib uuringu ajal metallitüki liikuma panna.

 

Uuringule mind siiski võetakse. Olen juba selili alusel, kui noor ametimees veel üle küsib, kas oli ikka peauuring plaanis. Kinnitan talle, et minu andmetel tuleks alaselga uurida. Ja mõtlen endamisi, et kas mulle peale vaadates tundub tõesti pea kõige nõrgema kohana.

 

lk9 Haiglalood prof Asser V. LaiapeaAlaselg saab uuritud ja patsiendist paarikümne minuti pärast jälle filmimees. Lähen neurokirurgia osakonda filmima lõikust, mille käigus doktor Tõnu Rätsep ja professor Toomas Asser paigaldavad Parkinsoni tõvega meespatsiendile ajustimulaatori. Selle kokkuvõtva lause kirjutamiseks kulub kümmekond sekundit. Lõikus ise kestab ligi kuus tundi ja selle teostamisel on patsient teadvusel – et anda arstidele tagasisidet, millise stimulatsiooni juures on käe liikumisfunktsiooni taastumine kõige efektiivsem. Nonii, üritan siin ka meditsiinilist terminoloogiat kasutada. Tegelikkuses näeb see minu jaoks välja nii, et doktor Rätsep liigutab mingi peenmehhaanilise kruvimehhanismi abil ajusse sisestatud elektroode. Professor Asser palub patsiendil käsi liigutada, oma kätt pigistada ning jälgib arvutist, millise voolutugevuse ja elektroodide asetuse juures toimib stimulaator kõige paremini. Kui elektroodid on paigaldatud, suletakse patsiendi kolju ja doktor Rätsep hakkab tema rinnale paigaldama stimulaatori toiteplokki. Ja siis viiakse peast toiteploki asukohani naha alt ka juhtmed. Kui lihtsalt see kõik kõlab... Selle toimingu ajaks viivad anestesioloogid patsiendi narkoosi. Toiteploki akust piisavat viieks-kuueks aastaks.

 

Professor Asser leiab opitoas hetke, et võtta arvutis lahti minu hommikuse alaselja uuringu tulemused. Nimmekanali ahenemine ehk stenoos neljanda ja viienda lüli kohal, ütleb ta kohe, kui pilti näeb. Lõikus annab sellisel juhul hea efekti. Paneme aja paika. Kui kõik sujub plaanipäraselt, olen 4. detsembri hommikul opilaual ja professor Asser hakkab mind opereerima. Võib-olla panen kaamera enne seda jala peale filmima, aga võib-olla ei pane ka. Seniks krõbistan valuvaigisteid ja käin iga nädal kliinikumis „Haiglalugusid" filmimas.

 

Vahur Laiapea
filmimees