Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) rahvatervise töögrupp ühendab aktiivseid arstiteaduse üliõpilasi, kelle jaoks on südamelähedasteks teemadeks tervislikud eluviisid ja nende propageerimine.

 

Tänavu oleme suuremat tähelepanu pööranud erinevatele puuetele – korraldasime kevadel nägemispuuet tutvustava ürituse „Mis juhtub, kui kaob nägemine?" ning oleme õpetanud arstitudengitele viipekeele alustõdesid.

 

10. novembril tegime liikumispuudega inimeste probleemidele pühendatud teabepäeva „Pole probleemi – liigume!", mis toimusliikumispuue koostöös Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga (ELIL). Siinkohal soovime tänada Auli Lõokest, kes on ELIL-i tegevjuht.

 

Üheskoos arutlesime, mida on suuteline tegema inimene ratastoolis; kuidas ja kas liikumispuudega inimest abistada. Rääkisime kõikvõimalikest liikumist ja elu lihtsustavatest abivahenditest. Keskendusime ka ühiskonnas levinud müütidele ja eelarvamustele. Suureks probleemiks on siiamaani stigmatiseerimine. Kummalisel kombel on seda tunda ka arstide seas. Patsiendi asemel kiputakse suhtlema tema saatjaga, kuigi on teada, et liikumispuudega tavaliselt ei kaasu vaimupuuet.

 

EAÜSi Rahvatervise töögrupi teabepäev andis uut lootust ka esineja Sven Reemetile: "Väga meeldiv on, kui tulevikus meditsiini- ja sotsiaalsfääris töötavad noored kuuluvad huviga, kuidas liikumispuuetega inimesed räägivad oma elust - tegelikust elust, saatusest, mis selleni on viinud ja tulevikust, kuhu tahetakse jõuda. Ja kõike seda mitte ohkides-kurtes, vaid läbi meeldiva huumoriprisma. Tutvustasin neile ka erinevaid abivahendeid, mida me vajame, toimus lustakas viktoriin jne. Ja noored kuulasid huviga, seda oli nägudest näha, küsisid, läksid teemadega kaasa... Kui noored suudavad sellest huvituda, siis vast polegi meie tulevik siin nii lootusetu."

 

Samuti jäi kõlama mõte, et tänu kaasaegsetele abivahenditele on liikumispuudega inimestel võrreldavad võimalused puudeta inimestega. Vahendid võimaldavad neil olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Siinkohal tahaks kummutada levinud väärarusaama, et ratastool aheldab, vastupidi: see annab inimesele hoopis liikumisvabaduse.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et toimunud teabepäevaga jäid rahule nii esinejad kui arstitudengid. Loodetavasti aitavad sellelaadsed üritused kujundada praegustest tudengitest head ja mõistvad arstid, kes näevad inimest, mitte haigust või puuet.

 

 

Katrin Kurg

stud.med. IV

 

Tiiu Lind

stud.med. VI