Kliinikumi apteegi kliiniline proviisor Jana Lass kaitses 31. jaanuaril doktoritöö teemal „Ravimikasutuse epidemioloogilised ja kliinilised aspektid Eesti lastel".

Kuna lastel on ravimiuuringuid tehtud oluliselt vähem kui täiskasvanutel, ravitakse lapsi sageli vaid täiskasvanutel uuritud ravimitega. Seetõttu puudub paljudel ravimitel ametlik näidustus lastel kasutamiseks. Siiski ei sobi täiskasvanutele mõeldud ravimid alati laste ravimiseks, kuna laste, ja eriti vastsündinute organismi koostis ja ravimeid metaboliseerivate ensüümide aktiivsus erineb oluliselt täiskasvanute omast.

Ravimvormide koostises kasutatakse suurt hulka erinevaid abiaineid, mis peaksid ideaalis olema mittetoksilised, kuid täiskasvanutele ohutud abiained on põhjustanud lastel kõrvaltoimeid.

Uurimistöö eesmärkideks oli analüüsida ambulatoorset retseptiravimite kasutust lastel ning vastsündinute ravimikasutust haiglas, hinnata näidustuseta/ilma kohaliku müügiloata ravimite kasutuse määra ning seda, kui paljude potentsiaalselt toksiliste abiainetega vastsündinud haiglaravi jooksul kokku puutuvad.

Metoodika: Retseptiravimite kasutuse uurimiseks saime 2007. a lastele välja ostetud retseptide andmed Eesti Haigekassa retseptiravimite andmebaasist ning Rootsi retseptiravimite andmebaasist.

Vastsündinute ravimikasutuse uuringus vaatlesime Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tallinna Lastehaiglas viibinud vastsündinute ravimikasutust poole aasta jooksul kummaski haiglas ning hindasime vastsündinute kokkupuudet abiainetega. Selleks tuvastasime ravimi infolehelt ravimi koostises olevad abiained ning jaotasime nad võimaliku toksilisuse alusel rühmadesse.

Peamised tulemused: Eesti lastele määrati 2007. a keskmiselt 1,7 retsepti lapse kohta. Kõige sagedamini määrati antibiootikume. Kolmandikul kordadest oli määratud ravim lastele ametliku näidustuseta.

Eesti lastele osteti 2007. a välja poole rohkem antibiootikumide retsepte kui Rootsi lastele, vastavalt 616 vs 353 retsepti 1000 lapse kohta. Kõige sagedamini määrati penitsilliine, Eestis sagedamini laia, Rootsis kitsa toimespektriga penitsilliine.

Uuringuperioodil hospitaliseeritud vastsündinust said ravimeid 71%. 97% vastsündinutest said vähemalt ühte ravimit, millel puudus müügiluba või ametlik näidustus vastsündinutel kasutamiseks.

Vastsündinud said ravimitega 123 erinevat abiainet, millest kolmandik olid neile potentsiaalselt toksilised. Ravitud vastsündinutest 97% said ravimite koostises vähemalt ühe sellise abiaine. Kasutatud ravimitest 68% sisaldasid vähemalt ühte potentsiaalselt toksilist abiainet.

Jana Lass

kliinikumi apteegi kliiniline proviisor

Kommentaar

Kes siis alati rõõmsameelset ja abivalmis Jana Lassi kliinikumis ei tea. Ilmselt aga pole üldteada, et Jana on esimene kliiniline proviisor ja nüüd ka esimene, kuid kindlasti mitte viimane, meditsiinidoktor kliinikumi apteegis.

Omal ajal tahtis Jana minna Kunstiakadeemiasse, aga saatus juhatas ta Tartusse farmaatsiat õppima. Kas Eesti kunstnike pere ka sellest kaotas on mul väga raske kommenteerida. Seda võin küll aga öelda, et Eesti haiglaapteekrid on Jana niisugusest otsusest kindlasti võitnud. Siiski pole Jana oma armastust joonistamise vastu maha jätnud, tema elegantset joonistamisoskust said nautida kõik need, kellele Jana saatis isiklikud kutsed oma doktoritöö kaitsmisele.

Jana uuris oma doktoritöös ravimite kasutamist lastel ja ennekõike näidustuseta (ingl off label) ja litsentseerimata (ingl unlicensed) ravimite kasutamist. Probleem pole Lääne-Euroopas ega Ameerika Ühendriikides uus, kuid Ida-Euroopas on seda väga vähe kui üldse uuritud. Uuringu tulemused olid üsna sarnased neile, mida on näidatud teistes arenenud riikides – ambulatoorses võrgus on lastele näidustamata ravimeid umbes 20–30%. Hullem on aga olukord hospitaliseeritud vastsündinutega – ainult 10‒15% neist saab ravimeid mida on varem selles eagrupis uuritud. Jana võrdles ka antibiootikumide kasutamist Eestis ja Rootsis ning leidis, et Rootsi lastele kirjutatakse välja kaks korda vähem antibiootikume kui Eesti lastele. Mõlemas riigis on valdavateks antibiootikumideks penitsilliinid, kuid Rootsis kasutatakse peamiselt kitsa toimespektriga preparaate (fenoksümetüülpenitsilliini) samas kui Eestis on penitsilliinidest valdav kasutusel amoksitsilliin. Samuti jäi silma makroliidide ja suukaudsete tsefalosporiinide Rootsiga võrreldes sagedasem kasutamine Eestis. Tuleb aga rõhutada, et Jana oma doktoritöös ei uurinud erineva antibiootikumikasutuse põhjusi kahe riigi vahel, samuti ei saa selle töö põhjal kommenteerida kummas riigis on antibiootikumide kasutamine halvem või kummas parem. Seda peavad näitama järgnevad uuringud. Uudse momendina kirjeldas Jana oma doktoritöös abiainete sisaldust vastsündinutel kasutatavates ravimites. Abiained on kahtlemata olulised komponendid ravimite koostises, kuid viimasel ajal on täheldatud, et mitte alati pole nad täielikult ohutud. On kindlaks tehtud 8 abiainet, mis võivad vastsündinule/väikelapsele ohtlikud olla. Jana näitas oma doktoritöös, et nimetatud 8 abiainet sisaldavad pooled vastsündinutel kasutatavatest ravimitest. Juhiks siiski tähelepanu, et Jana doktoritöö oli pigem kirjeldava iseloomuga osutades kitsaskohtadele laste ravimikasutuses Eestis aga ka üldisemalt. Miks niisugused kitsaskohad esinevad ja kuidas neid likvideerida, peaksid näitama nii käimasolevad kui ka tulevased uuringud.

Jana doktoritöö ei tekkinud tühjale kohale ega pole ka tema viimane, kes sellega tegeleb. Mõned aastad tagasi kaitses oma doktoritöö dr Tuuli Metsvaht, kes näitas olulisi erinevusi penitsilliini farmakokineetikas täiskasvanute/suuremate laste ja vastsündinute vahel. Praegu on doktorantuuris dr Helgi Padari, kes uurib ravimite farmakokineetikat kriitilises seisundis vastsündinutel ja dr Georgi Nellis, kelle doktoritöö peaks selgitama, kuidas võiks ebasoovitavaid abiaineid vastsündinute ravimisel vältida. Kõik nimetatud uuringud toimuvad aastate jooksul kujunenud tihedas rahvusvahelises koostöös.

Minule oli nauding Jana doktoritööd juhendada ning jälgida kuidas kujunes oma ala hästi tundev noor teadlane. Tema edukas kaitsmine näitas, et ta tõesti valdab teemat ja oskab ka rasketele küsimustele adekvaatseid vastuseid pakkuda. Jana edu aluseks oli tema tugev motivatsioon, mida ei vähendanud ka väikese Ruubeni sünd doktoriõpingute ajal.

Jana doktoritöö on hea näide, kuidas doktorant ei tohi oma tööga üksi jääda. Minule teadolevalt on nende viieliikmelisest doktorantide sõpruskonnast neli tänaseks doktoritöö kaitsnud. Erilise tänuga tahaks omalt poolt märkida kliinikumi apteegi töötajaid eesotsas juhataja Irja Uibolehega. Kogu apteegi kollektiiv oli alati moraalselt Jana püüdluste taga ja tegi omalt poolt kõik, et doktoritöö valmimine venima ei jääks. Minu eriline tänu kuulub Jana perekonnale ja eriti tema vanaemale, kes katkematult Janat kõigi nende 5 aasta jooksul toetasid.

Soovin Janale edu ja tean, et ta teadustööd kindlasti unarusse ei jäta. Loodan varsti näha Jana juhendatud tudengeid kas magistri- või doktoritööd kaitsmas.

prof Irja Lutsar

Tartu Ülikooli mikrobioloogia instituudi juhataja