Novembris täitus 50 aastat Eesti esimese intensiivravi osakonna, tolleaegse hingamiskeskuse ja tänase neuroanestesioloogia osakonna loomisest. Sellega sai Eestis alguse nii intensiivravi kui ka kliiniline toksikoloogia.

Hingamiskeskuse väljasõidubrigaad ehk Sanavio lennuk JAK-12 ja sanitaarauto ZIM. Foto: neuroanestesioloogia osakonna erakogu.

Ajaloost

Närvikliiniku juurde moodustati hingamiskeskuse näol iseseisev struktuuriüksus hingamishalvatustega haigete jaoks 1958. aastal seoses Eestis puhkenud suure lastehalvatustõve epideemiaga. Osakonna rajamise initsiaatoriks oli prof Ernst Raudam, tööle asusid dr Arvo Tikk ja dr Ants Veldi koos oma tollaste õpilastega.

Esialgu tuli vastloodud üksusel hakkama saada üsna kesistes tingimustes, mis andis tunda ka arstiabi tulemuslikkuses. Epideemia alguses oli hingamiskeskusel respiratoorseks abiks kasutada ainult üks kehvavõitu respiraator ja narkoosiaparaat.

Kiiresti saadi juurde kaasaegseid hingamisaparaate ja hiljem veel teisigi seadmeid. Uurimis- ning jälgimismeetodite täiustamise tulemusena on keskuse tegevus muutunud üha efektiivsemaks. Veelgi parandas närvihaigetele intensiivravi osutamist kompuutertomograafia töölerakendamine ja Hellige monitoride kasutuselevõtmine 80-ndatel aastatel. Aja jooksul lisandusid veelgi täiuslikumad monitorid ja juurutati pulssoksümeetria, mis kõik on taganud haigete kõrgtasemelise ravi osakonnas.

Peale epideemia vaibumist 1958. aasta lõpus hakati hingamiskeskuses abi andma ka teistele eluohtlikus seisundis haigetele. Peamiselt raviti pea- ja seljaaju traumade, insultide, entsefaliitide, mürgistuste, epileptilise staatuse ja teetanusega patsiente.

Osakonna juures tegutses ka Tartu hingamiskeskuse väljasõidubrigaad, mis sai alguse epideemia ajal eluohtlike hingamishalvatustega poliomüeliidihaigete transportimisest hingamiskeskusesse. Pärast epideemiapuhangut hakati välja sõitma ka teiste eluohtlikus seisundis haigete konsulteerimiseks kohapeal ja vajadusel nende transportimiseks Tartusse. Brigaad lõpetas oma tegevuse 1981. aastal, kui Tartu Kliiniline Haigla käivitas ööpäevaringse reanimobiiliteenistuse ja kadus vajadus eraldi hingamiskeskuse väljasõidubrigaadi järele

TÜ Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku moodustamisel 1993. aastal nimetati osakond ümber neuroanestesioloogia osakonnaks. Neuroanestesioloogia osakonda (endist hingamiskeskust) on läbi ajaloo juhatanud dr Arvo Tikk, dr Ants Veldi, prof Ain-Elmar Kaasik, dr Enno Kross ja dr Ilmar Sults. Tänasel päeval täidab osakonnajuhataja kohustusi dr Veronika Reinhard. Esimene vanemõde oli hingamiskeskuses Elvi Ploom (1958-1961). Hetkel on vanemõeks alates 1999. aastast Signe Järv.

Raudseteks kopsudeks kutsutud tankrespiraatoris tehti haigetele aerosoolravi. Foto: neuroanestesioloogia osakonna erakogu.

Töötajad

Kui esialgu koosnes hingamiskeskuse personal 3-4 arstist ja 10-12 õest ning sanitaridest, siis aja jooksul on kollektiiv pidevalt suurenenud ning kogu personali arv on tõusnud ligi 70-ni.

Tänasel päeval on neuroanestesioloogia osakonnas 8,3 arsti, 25 intensiivraviõe, 4,75 anesteesiaõe, 1 vanemõe, 5 abiõe ja 15,75 põetaja ametikohta. Füüsilisi isikuid on rohkem, kuna osad ametikohad jagunevad mitme töötaja peale. Näiteks abiõed, kes asendavad hetkel lapsehoolduspuhkuse ajal kodus viibivaid meditsiiniõdesid, töötavad kõik poole kohaga. Nii et kokku on neid osakonnas 10, mis on aastate lõikes suurim abiõdede arv osakonnas.

Tegevusvaldkonnad

Tänase neuroanestesioloogia osakonna põhitegevuse valdkondadeks on neuroloogiliste ja neurokirurgiliste patoloogiatega, aga üha sagedamini ka teiste patoloogiatega intensiivravi vajavate patsientide ravi (näo-lõualuude lõikuse järgselt, mürgistusega patsiendid, elustamisjärgne ravi, kopsupõletikuga patsiendid, traumapatsiendid jt). Osakonnas on kaheksa III astme intensiivravi voodikohta ning põhitegevuse hulka kuulub ka neurokirurgilistel operatsioonidel ning neuroradioloogilistel uuringutel ja protseduuridel anestesioloogilise teenistuse tagamine.

Aastate jooksul on tegevus laienenud ning suurenenud ka ravilolevate patsientide arv. Kui algusaastatel viibis aasta jooksul ravil kuni 200 patsienti, siis tänaseks on see arv tõusnud 400-450 juurde.

Neuroanestesioloogia osakonna töö tänasel päeval. Patsiendiga tegeleb õde Külli Põvvat. Foto: neuroanestesioloogia osakonna erakogu.

Uued suunad

Käesolevaks hetkeks on täienenud neuroanestesioloogia osakonna personali teadmised ajusurma diagnoosimisest ning potentsiaalse organidoonori käsitlusest. Samuti on liitutud rahvusvahelise INTENSIUM-prorammiga ehk elektroonilise intensiivravi tegevuse registreerimise ja analüüsi andmebaasiga.

Ees ootab kolimine uude ravikorpusesse. Sellega seoses võib pidada lõppenuks esimest 50-aastast tegevusperioodi ja peatselt algavaks täiesti uut etappi osakonna ajaloos.

 

Loo pani koostöös neuroanestesioloogia osakonna töötajatega kirja
Merili Väljaotsa

 

 

Tõestisündinud lugu

 

Kord võtnud parajasti valves olnud õde vastu telefonikõne, milles omakesed palusid vestelda professor Puusepaga. Teatavasti aga on professor Puusepp juba kaua aastaid surnud ning tema auks püstitatud kuju seisab närvikliiniku maja ees. Selle peale vastanud valvearst, et kahju küll, aga mul ei õnnestu mitte kuidagi teile Puuseppa siia telefoni juurde tuua, ta seisab juba aastakümneid siin ukse ees. Võib vaid ette kujutada, mida teiselpool toru mõelda võidi. Eriti kui arvesse võtta, et tegelikult olid segaduses ja närvis omakesed professori nime sassi ajanud ja soovinud kõnelda hoopis professor Ain-Elmar Kaasikuga.

 

 

Kommentaarid:

Usk, empaatiavõime, töökus ning sõbralikkus on need sõnad, mis tulevad esimesena meelde, kui oma kolleegide peale mõtlen. Olgu tegemist hooldaja, õe või arstiga - igaüks on spetsialist omas töölõigus. Just tänu sellisele meeskonnale on võimalik töötada sellises osakonnas nagu neurointensiiv, mis oma patsientuurilt on aeg-ajalt halastamatult trööstitu. Kuid seda suurem on rõõm saada jõuludeks patsiendilt tänukaart, nagu sel aastal juhtus!

 

Dr Veronika Reinhard.

Dr Veronika Reinhard
neuroanestesioloogia osakonna juhataja

 

Hingamiskeskus oli omal ajal erakordne, sest 50-ndate lõpus ja 60-ndate esimesel poolel oli see Nõukogude Liidus ainukene keskus, mis tegeles intensiivraviga närvihaiguste puhul. Isegi Ameerikas tekkisid niisugused intensiivravikeskused alles 60-ndate aastate alguses.

Hingamiskeskusel oli ka oluline roll kaasaegsete ravimeetodite juurutamises. Niisuguse intensiivravi keskuse olemasolu, väljasõidubrigaadi tegevus ning selliste kaasaegsete meetodite rakendamine, mis olid kõikjal maailmas alles uudsed, tõstis oluliselt üldist ravikvaliteeti kõikjal Eestis. Sest see oli uus ning kõik olid sellest väga huvitatud ja püüdsid omalt poolt rakendada, mis vähegi suutsid. Tudengid ja noored arstid, kes hingamiskeskuses töötasid ja hiljem teistesse haiglatesse tööle läksid, hakkasid seal võimalust mööda samu asju juurutama.

Nii võib öelda, et hingamiskeskuse näol oli tegemist uute novaatorlike mõtete ja võimaluste rakendamisega. Üheks uueks valdkonnaks oli pikaaegselt teadvuseta seisundis haigete ravi. Kui varem oli selliseid haigeid maailmas kirjeldatud üksnes kasuistiliste juhtudena, siis nüüd sai seoses intensiivravi meetodite rakendumisega ka väga raskete ajukahjustustega haigeid pikaaegselt elus hoida. Tekkis võimalus üksikasjalikult teadvuse taastumise vahestaadiume uurida, pöördumatu teadvusetuse olemust iseloomustada ja ajusurma diagnoosimise kriteeriumid paika panna. See oli meie tegevuse algperioodil täiesti uus asi.

Kuigi tol ajal ei olnud kõiki tänapäevaseid tehnilisi võimalusi, oli hingamiskeskus siiski igas mõttes äärmiselt oluline teadusliku töö baas, kus tolleaegsel tipptasemel uuriti edukalt mitmesuguseid raskete ajukahjustustega seonduvaid probleeme.

 

Prof. emer. Arvo Tikk.

Prof. emer. Arvo Tikk
neuroanestesioloogia osakonna arst

 

Neuroanestesioloogia osakonnas olen töötanud juba üle 20 aasta. Selle aja jooksul on küll olnud raskeid momente, kus enam ei jõua ja oleks tahtnud käega lüüa, aga need on üle läinud. Kui varasemalt polnud selliseid tehnilisi võimalusi nagu tänapäeval, siis praegu on kõikvõimalikke abivahendeid rohkem ning need on palju paremad.

Olen oma tööga osakonnas rahul, sest see pakub mulle kui meesterahvale võimalust rakendada ka oma tehnilisi oskuseid ja ühildada töö ning huvi tehnika vastu - tuleb ju kokku puutuda kõikvõimalike masinatega ning meestel kipub loogilist mõtlemist ikka rohkem olema.

 

Kalmer Mäe.

Kalmer Mäe
neuroanestesioloogia osakonna intensiivraviõde

 

Mulle meeldib ikka muiates öelda, et veetsin suure osa oma lapsepõlvest tsentrumis (või hingamiskeskuses, kui soovite). Ma ei usu, et oleksin 1. kursuse lõpus osanud tööst neurointensiivravis mõelda või unistada, ent ometi olin ma seal, piidlesin kiviparketti ja püüdsin peapööritusest jagu saada. Hakkas halb küll, sel esimesel korral. Mitte verest (mida ma ei näinud, vähemalt mitte kohe) ega mürast (mis oli kõrvulukustav), vaid nende samade mürisevate hingamisaparaatide kummilõhnast.

Nüüd... ei karda ma vist enam midagi, ja need mürakad RO-d võtaksin unepealt osadeks lahti. Mida kõike ei õpi...

Arvan, et ma ei ole ühtegi tööd armastanud nii, nagu seda, mis oli tsentrumis. Küllap mu süda sinna jäi, ja öine uni samuti. Väärtushinnangud, mis toona kinnistusid, on olulised tänagi: et nõrgemaid tuleb aidata, et iga inimene on tähtis, et alati tuleb anda endast parim. Haiglas, patsiendina, kolleegina ei kujutaks ju muud ettegi? Soov märgata enda kõrval teist inimest on see, mida ma oma neuroanestesioloogia kolleegides jätkuvalt kõige enam hindan.

 

Ilona Pastarus.

Ilona Pastarus
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava koordinaatori assistent,
neuroanestesioloogia osakonna õde 1993-2003