Tartu Ülikooli statistikaprofessor Adolph Wagner sõnastas 1883. aastal seaduse, mida tema nime all ka tuntakse: koos riigi arenguga ehk majanduskasvuga on kalduvus kasvada ka riigikuludel, seda nii absoluutväärtuses kui ka suhtena kogu majandusse. Selle tähelepaneku tegi ta analüüsides Briti impeeriumi arengut 19. sajandil.
Kliinikum on samuti kohalik tervishoiuimpeerium, mille võimekuse käimasolev majandussurutis tugevalt proovile paneb. Kliinikumi kasv on viimasel kümnendil olnud märkimisväärne. Seda eriti rahalise käibe numbreid vaadates. Veel 2003. aastal oli kliinikumi eelarve 860,5 miljonit krooni, aga juba 2008. aastal pea kaks korda suurem (1,5 miljardit krooni). Eelkõige on tõusu taga olnud inflatsioonist ja ametiühingute survest tingitud palkade ja hindade amokijooks. Kuid mida ühiskond selle raha eest on saanud? Tabelis esitatud statistika näitab, et eelarve kahekordistumine on suurendanud ravitud patsientide arvu vaid 20% (475403/396463) (joonis 1).
On üldiselt teada, et palga tõstmisel tööjõu pakkumine suureneb (joonis 2). Kuid vaid teatud määrani. Kui esmased elulised vajadused (eluase, auto jne) saavad rahuldatud, siis tööind mõnevõrra raugeb. Töövõtja hakkab puhkust rohkem väärtustama kui lisatasu. Ilmselgelt saabus arstkonna jaoks see hetk 2008. aastal või veelgi varem (joonis 3). Seda toetab ka kliinikumi arstide ja Eesti keskmise palga võrdlus. Mullu kärises vahe juba 2,7-kordseks (joonis 4).
Eesti majandusele on pidevalt ette heidetud, et palgatõus ületab oluliselt tööviljakuse kasvu. Sellele oldi võimetud reageerima. Suruaeg teeb nüüd raskel käel paratamatuid korrektiive. Me kõik peame õppima odavamalt elama. Piltlikult öeldes oleme tõusuaastatel ennast veidi paksuks söönud ja oleme sunnitud nüüd spordiga tegelema st tegema rohkem tööd väiksema palga eest.
Kuid võib arvata, et rasvakiht on tekkinud ka kliinikumi kui organisatsiooni kõhule. On selge, et kui rahaga on lahedam, siis luuakse uusi töökohti kergemal käel ja kulutatakse põhitegevusele suhteliselt rohkem vastavalt Wagneri seadusele. Kui 2003. aastal kulus kliinikumis ühe patsiendi ravimiseks palgaraha 873 krooni, siis 2008. aastal 1933 krooni. Kas ravi läks sellest kaks korda paremaks? Õige vastus on: niimoodi ei ole ilus küsida. Ülikoolihaigla on riigile sama väärtuslik kui oma armee. Mõlemad pakuvad rahvale turvalisust. Sõjavägi välist julgeolekut ja kliinikum sotsiaalset turvalisust.
Margus Ulst
juhatuse liige