19. novembril toimus XIII üle-eestiline töövarjupäev, mille raames külastasid paljud meditsiinihuvilised keskkoolinoored ka kliinikumi erinevaid osakondi. Kliinikumi Leht palus oma töövarjupäeva-alaseid muljeid jagada nii varjutanutel kui varjutatutel.

 

Soovisin töövarjupäeval jälgida intensiivravi õe tööd, sest meditsiin on mind huvitanud juba pikemat aega. Mind juhendas Annika Noorkõiv, kelle jälgimise all oli kolm mitteeluohtlikus seisundis haiget.

Töövarjupäev algas varahommikul kell 7.30. Esmalt tutvustas Annika mulle osakonda ja patsiente, kes seal parajasti viibisid. Jälgisin ja kuulasin hoolikalt kõike, mida mulle räägiti. Nägin ka igasugust aparatuuri, nt ultraheli- ja elustamisaparaati ning jälgimismonitori, mis näitas haige vererõhku, südamelööke ja pulssi. Kõik, mida Annika rääkis, oli väga hästi arusaadav, ja nii, kui kõrvalpalatis mingi protseduur toimus, viis ta mu sinna seda jälgima.

Näiteks oli mul võimalus näha, kuidas ühele patsiendile paigutati kateedrit õla piirkonna veeni. Pealtnäha tundus see protseduur kuidagi ebameeldiv, kuid lähemalt uurides näis vägagi huvitav. Samuti viis Annika mind ühe haige juurde, kellele tehti parasjagu südame ultraheli. Lisaks oli mul võimalus jälgida, kuidas ühel patsiendil südamepiirkonnas švammi vahetati.

Kui Annika räägitud jutt oli mulle enamasti arusaadav, siis doktorite ja intensiivraviõe omavahelistest väga keerulistest meditsiinilistest sõnadest koosnevatest jutust ei saanud ma suurt midagi aru. Kuid piisas küsimisest ja mulle seletati kõik ära. Kardioloogia osakonna töötajad olid kõik sõbralikud, kuid vahepeal tundusid tõsised. Mõistsin siis, et kõik ei ole siiski nagu filmis. Reaalses elus on asjad teistmoodi ja arstide elu ei ole lihtne.

Mina jäin päevaga väga rahule ja olen tänulik, et mind võeti sinna vastu oma töövarjupäeva veetma. Tänan ka Annika Noorkõivu, kes oli nõus, et talle töövarjuks ollakse. Minu arvamus arsti erialast jäi ka pärast töövarjupäeva samasuguseks: see on põnev ja kiiret reageerimist vajav amet ning miks ka mitte seda tulevikus õppida.

 

Liis Mardi
kardioloogia osakonna töövari Rõngu Keskkooli 11. klassist

 

 

Töövarjupäeva soovisin ma veeta mõnes meditsiiniasutuses ning kui mulle pakuti võimalust olla kliinikumi lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonna arsti dr Anneli Kolki töövari, siis loomulikult nõustusin ma kohe.

Sissepääs osakonda osutus omamoodi intelligentsuse testiks. Lõpuks see mul siiski õnnestus ning edasine päev kulges kiiresti ja põnevalt. Sain teada, kui tasemel on meie meditsiiniasutuste omavaheline koostöö tänu Internetile ning hiljem toimunud loengus kuulsin nii mõndagi uut inimese närvisüsteemi kohta.

Ringkäik patsientide juurde oli täpselt nagu filmis: grupp valgetes kitlites arste marsivad läbi koridoride, peatuvad patsientide ümber ning jälgivad tõsiste nägudega haigussümptomeid. Hiljem koridoris arutatakse kõik omavahel läbi ja üritatakse aru saada, mis patsienti vaevab. Valge kittel endalgi seljas, oli väga uhke tunne sellise salgaga ühte sulanduda.

Erialavaliku osas kallutas töövarjuks olemine vaekaussi ainult meditsiini kasuks. Suured tänud veel kord dr Anneli Kolkile põneva päeva eest!

 

Joonatan Jürgenson
lastekliiniku töövari Tartu Miina Härma Gümnaasiumi 12B klassist

 

Käisin töövarjuks veresoontekirurgia osakonna arst-residendil Jaak Kalsil. Minu sattumine sellesse osakonda oli päris juhuslik, sest ma ei olnud oma kohasoovi esitamisel väga täpne. Enam oleks mind köitnud laste- või perearsti töö jälgimine, kuid ma jäin siiski päevaga rahule.

Minu päev algas kell 9 kohtumisega oma varjutatavaga. Päev jäi lühikeseks, kuid selle napi aja jooksul tutvustati mulle veresoontekirurgia osakonna igapäevatööd ning sain jälgida nii visiite patsientide juurde kui ka teiste arstide tööd. Dr Kals jutustas mulle ka oma doktoritööst ja veresoonte „hingeelust“ üldiselt.

Sain ühe päeva jooksul väga palju uut teada ning kuigi ma ei sattunud just sellesse osakonda, mis oleks olnud mulle meelepäraseim, jäin nähtu ja kogetuga väga rahule. Töövarjupäev kinnitas kindlasti veelgi enam minu soovi arstiks saada.

 

 

Kertu Kivi
veresoontekirurgia osakonna töövari Tartu Raatuse Gümnaasiumi 12A klassist

 

Oma töövarjupäeva veetsin ma naistekliinikus ämmaemandana. Valisin selle eriala, kuna see tundus kõige huvitavam. Ämmaemanda ameti juures on väga tähtis suhtlemine, mõistmine ja aitamine, mida pean ka enda tugevateks külgedeks. Samuti meeldivad mulle väikesed lapsed.

Töövarjupäeval külastasin sünnitusosakonda ja naistenõuandlat. Hiljem sain viibida ka günekoloogi vastuvõtul. Meile tutvustati sealset tööd ning näidati perepalateid ja sünnitustuba. Samuti räägiti, millised võimalused sünnitajal on, ning mida tehakse enneaegselt sündinud lastega. Günekoloogi vastuvõtul sain teada, kuidas arvutatakse lapse sünnikuupäeva.

Töövarjupäev oli väga põnev ja muljed on positiivsed. Usun, et selline päev aitab kaasa õigete erialavalikute tegemisele, sest on võimalus näha, kas selline töö on üldse konkreetsele inimesele sobiv. Minul isiklikult mõjutas töövarjupäev kahtlemata edasist õppimise valikut, sest see töö tundus eriline ja ma sooviksin sellel erialal tulevikus töötada. Kindlasti soovitan kõigil, kes soovivad meditsiini õppida, käia töövarjupäeval kliinikumis.

 

Laura-Liisa Raag
naistekliiniku töövari Tartu Kommertsgümnaasiumi 12A klassist

 

Kliinikumi koolituskeskuse kaudu toimub „töövarjutamine“ alates 2007. aastast. Gümnaasiumiõpilastel on võimalus tulla töövarjuks arsti, õe, ämmaemanda, füsioterapeudi, bioanalüütiku või radioloogiatehniku kõrvale. Töövarjuks on võimalus tulla aastaringselt, kuid enim käib „varje“ novembris, kui toimub üle-eestiline töövarjupäev.

Töövarjupäeva eesmärk on anda noortele võimalus tutvuda nelja tunni jooksul enda poolt valitud erialaga. Lisaks sellele saavad noored ülevaate asutuse igapäevastest tegemistest. Õpilane jälgib „varjuna“ tööpäeva või selle osa sekkumata tööprotsessi.

„Varjutatavaid“ ei ole raske leida. Iga eriala esindajaga, kes on nõus töövarje vastu võtma, lepitakse eraldi kõiges kokku. Oluline selle juures on, et see ei segaks „varjutatava“ igapäevatööd. 2009. aasta oktoobrist detsembrini käis läbi koolituskeskuse töövarjuks 49 noort. Kõige populaarsemateks erialadeks olid füsioterapeut ja ämmaemand. Samuti jätkus töövarje kardioloogi, endokrinoloogi, spordiarsti, patoloogi, õe ja patoloogia laborandi kõrvale.

Suur tänu kõigile, kes on andnud oma panuse töövarjude vastuvõtmiseks! Loodame, et koostöö noorte ja juba kogenud meedikute vahel jätkub ka edaspidi.

 

Jaana Veski
projektijuht

 

Töövarjupäev sünnitusosakonnas oli väga kiire ning töövarjudega tegelesid jõudumööda mitu ämmaemandat. Tüdrukud huvitusid meie tööst väga, olid särasilmsed ja uudishimulikud ning küsisid ise, kui miski neile arusaamatuks jäi või kommenteerimist vajas.

Töövarjud viibisid koos ämmaemandatega sünnijärgses osakonnas hommikustel visiitidel ning nägid, kuidas toimub nii vastsündinute kuulmisuuring, vere võtmine fenüülketonuuria uuringu tarvis, vastsündinute igapäevane läbivaatus kui ka hoolduse õpetamine värsketele emadele.

Kahjuks ei olnud võimalik töövarjudel endil „käsi külge panna“, sest osakonnas olid lisaks neile ka praktikandid, millega seoses on ämmaemandatel palju tööd. Et ise teha, vajab nii töövari kui ka üliõpilane esialgu kindlasti ämmaemanda õpetust ja aega. Elukutse valikul aga toimivad sellised päevad hästi, mõistetakse, et ämmaemanda töö ei ole pelgalt „käte allapanek“ lapse sünnil, vaid hõlmab kogu pere toetamist sünnitusel ning juhendamist uue ilmakodanikuga hakkamasaamisel.

Töövarjude suureks kurvastuseks ei õnnestunud neil näha ämmaemanda tegevust sünnitustoas, kuna sünnitus on väga privaatne toiming ning sünnitaja ei vaja enda juurde lisapublikumi. Päeva lõpus said varjutajad perekooli ruumis siiski näha filmi sünnitusest, millele järgnes väike arutelu. Tüdrukud olid kõik veendunud, et nad lähevad ämmaemandaks õppima, see veendumus oli neil tegelikult juba enne töövarjupäeva. Aga sünnitama nad ei olnud nõus hakkama. Seda otsustasid nad filmi põhjal.

 

Ülle Piiskoppel
naistekliiniku ämmaemand, varjutatu

 

Minu jaoks on töövarjupäevad alati väga toredad, sest mul on võimalus anda särasilmsele avatud noorele ülevaade enda poolt armastatud ametist. Siis saan ma oma eriala tõeliselt tutvustada ja kiita, seepärast olengi endale alati varju võtnud. Tegelikult tunnen varju ees ka suurt vastutust, sest minu tegemised ja seletused sel ühel päeval võivad mõjutada noore inimese erialavalikut ühes või teises suunas.

Minu varjuks seekord oli tubli noormees, kes viibis lasteneuroloogia osakonnas esmakordselt. Päev algas osakonnas töötajate ja töökorraldusega tutvumisest. Kuna kliinikum on õpetav haigla, siis oli minu varjul võimalik osaleda ka VI kursuse tudengite neuroloogia praktikumis ja õppida haigetega suhtlemist ning laste uurimist. Praktilise poole pealt sai vari teha ka väikese meditsiinilise protseduuri, mis tal ka edukalt õnnestus. Läbi sai arutatud haigete uuringuplaanid ja tutvustatud eHL-i võimalusi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et need päevad on vajalikud ja meeldejäävad mõlemale poolele ning hommikul veel arglikud ja kohmetud noored muutusid päeva kestes asjalikeks tegutsejateks ja küsijateks.

 

Dr Anneli Kolk
lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonna juhataja