Selle aasta sügis tõi ellu palju uut. Olles mõnda aega seigelnud ringi teisel pool maakera, otsustasin kodumaale naastes, et just meditsiiniõpe on see, millega peaksin sisustama oma elu järgmise peatüki. Nii astusingi arstiteaduskonda, avades enda jaoks täiesti uue ukse, mille taga peituvat ei suuda esialgu hoomatagi.

Esimeses anatoomia praktikumis  esmakordselt selgroolülisid käes hoides ja õppejõu ohtrate ladinakeelsete  terminitega küllastatud juttu kuulates tundus ilmvõimatuna kõik see kunagi selgeks saada. Tohutult suur õppematerjalide hulk – ja mitte ainult anatoomias! – suutis esialgu päris korralikult läbi raputada. Asja ei parandanud ka vanematel kursustel õppivate sõprade sõnad, kuidas praegu on kõik veel väga lihtne.

Kuid rõõm on tohutu, kui tõden, et tükk tüki haaval hakkab üksikutest lülidest kokku moodustuma lausa terve inimene ja see teekond polegi olnud ületamatult keeruline, vaid hoopis äraütlemata põnev!

Nüüdseks oleme kursusekaaslastega ka rebastest õige arstitudengi staatusesse vannutatud, olles läbinud katsumusterohke ristimisprogrammi ühes elustamispraktika, veretilga võtmise  ja tutvustusega mitmetesse meditsiinilistesse protseduuridesse. Samuti olen saanud juba esimese kokkupuute patsientidega, võttes osa EAÜSi korraldatud diabeedipäevast.

Eelnevalt ülikoolis teisel erialal õppinu ja vaid suurtest loengutest osa võtnuna, tuli meeldiva üllatusena ka arstiõppe suur praktikumide hulk. Erinevalt passiivsetest loengutest peab praktilist tööd tehes aju olema kogu aeg ärkvel ja kui lõpuks kõigega hakkama saan, teeb päeva lõpus südame meeletult soojaks tunne, et olen õigel teel.

Jään suure huviga ootama, mida meditsiinimaailmal edaspidi pakkuda on.

Kaija-Liis Lattik

I kursuse arstitudeng