lk12 mai otsaMai Otsa (neiupõlvenimega Mahlapuu) sündis 1938. aastal Tallinnas. 1945. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Mittetäieliku Keskkooli 1. klassis, õpingud jätkusid Kaiu 7. klassilises koolis ja Vändra keskkoolis. 1956. aastal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1962. aastal arst-stomatoloogina ning asus sama aasta 1. augustist tööle stomatoloogiakliiniku kirurgia osakonnas, kus töötas ühtekokku 47 aastat.


Dr. Otsa oli põhjalike teadmiste, imeliste käeliste omaduste ja väga hea suhtlemisoskusega hinnatud arst. Juba 1964. aastal määrati ta kirurgia osakonna ordinaatoriks, 1977. aastal liikuva osakonna juhatajaks ja peaarsti asetäitjaks. 1980. aastast kuni 2000. aastani töötas dr. Otsa stomatoloogiakliiniku kirurgiaosakonna juhatajana.


Pika karjääri jooksul tuli tal põhimõttekindla naisena rinda pista paljude veidrustega. Näiteks meenutas lugupeetud arst veel käesoleval aastal allakirjutanule, et sügaval stagnaajal tuli tal kirurgina täita arusaamatut "hammaste eemaldamise plaani". Kui plaan oli täitmata, preemiat ei saanud. Inimese ja arstina oli ta juba toona seisukohal, et võimalusel tuleb hambaid ennekõike ravida, mitte eemaldada. Ühel korral olevat ta isegi ametnikega pahuksisse läinud, et miks ei ole patsientidel piisav arv hambaid välja tõmmatud. See on tunnistuseks, et dr. Otsa oli arst, mitte paberimäärija – tema kutsumus oli abistada inimesi. Tema sihikindlus ja julgus olid eeskujuks paljudele.


Allakirjutanu veetis dr. Otsaga töötades kaks residentuuriaastat. Sellest ajast meenub stomatoloogia kliiniku II korruse patsientidest tulvil koridor, sest kõik soovisid saada tunnustatud arsti vastuvõtule. Isekeskis kutsuti osakonnas seda tunglevat suurt hulka patsiente naljatades dr. Otsa "fänniklubiks". Koostöö temaga tähendas tempokaid ja põnevaid päevi. Üks erakordseid mälestusi on seotud tarkusehamba eemaldamisega, millega toonase residendina kimpu jäin. Appi palutud dr. Otsa eemaldas hamba mõne sekundiga, seejuures patsiendile suhu vaatamata. Minu imestunud pilgule järgnes aegade lõpuni meeles püsiv lause: "Kunagi õpite nägema kätega. Ärge kartke hambaid!" Vanusevahele vaatamata kujunes sellest koostööst lähedane sõprussuhe, mis jäi kestma ka pärast 2009. aastat, mil dr. Otsa pensionile jäi.


Dr. Otsat jäävad mälestama mitmed põlvkonnad hambaarste, suukirurge, näo-lõualuukirurge ning kolleegid stomatoloogiakliinikust. Meenutame dr. Otsat alati hea sõnaga ning langetame koos tema kolme tütre ja lähedastega leinas pea.

 

Dr. Kristo Ivanov
Kolleeg, õpilane ning sõber
stomatoloogia kliiniku nimel