-
Avaleht
- Õendus
Maikuu Tervislikul Neljapäeval räägime laste vigastustest
Laste ja noorte vigastused on Eestis suureks probleemiks, iga viies laps Eestis vajab vigastuse tõttu haiglaravi. Vigastustest põhjustatud suremuse näitaja on Eestis üks kõrgemaid Euroopas. Kuigi ajakirjandusest võib leida laste vigastustega seonduvat infot, on inimeste teadlikkus laste vigastustest ja esmaabi andmisest ikka liiga madal. Just seetõttu räägitakse maikuu Tervislikul Neljapäeval laste vigastustest ja ohtudest, aga jagatakse ka näpunäiteid, kuidas vigastusi vältida ning anda esmaabi.
Traditsiooniliselt on ka seekord Tervislikule Neljapäevale planeeritud vestlusringid, mida juhivad õed, keda võib julgelt nimetada oma ala spetsialistideks. Näiteks tuleb laste mürgistustest rääkima Tallinna Mürgistusteabekeskuse üks loojatest, õde-konsultant Mare Oder, keda tunnustati selle aasta veebruaris Harjumaa tublima terviseedendajana.
Vestlusringide üks teema on seotud silmade tervisega – tuleb juttu silmatraumadest ja nende esmaabist. Ühe olulise teemana puudutakse ka laste ja noorte seas laialt kasutusel olevate tahvelarvutite ja nutitelefonide mõju silmadele.
Kuna üks sagedastest lapseea traumadest on põletus, siis selleteemalises vestlusringis on luubi all põletuse ohud ja esmaabi olulisus. Nii silma tervisega kui ka põletustraumadega seotud vestlusringe juhivad Tartu Ülikooli kliinikumis vastavas osakonnas lastega töötavad õed.
Planeeritud on ka üks praktilise suunaga vestlusring/töötuba, kus linnakodanik saab proovida erinevas vanuses laste elustamist ja õppida õigeid esmaabivõtteid olukorras, kui lapse hingamisteedesse on sattunud võõrkeha. Vestlusringi juhib ja praktilisi näpunäiteid jagab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli haige lapse õendusabi lektor Siret Läänelaid.
Meie naabermaades Soomes ja Rootsis on laste suremus vigastustesse mitu korda väiksem. Naabermaadega samale tasemele jõudmine peaks olema ka Eesti eesmärk. Seetõttu keskendubki üritustesari Tervislikud Neljapäevad seekord laste vigastustele.
Tervisepäev toimub 22. mail kell 16.00–19.00 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ruumides 117, 118, 119. Osavõtt on tasuta.
Airin Treiman-Kiveste
Eesti Õdede Liidu Tartumaa piirkondliku juhatuse liige ja lastekirurgia õde
Uuendused närvikliinikus – insuldiõdede vastuvõtt ja infotunnid
Möödunud aasta sügisest alustasid närvikliinikus tööd kolm insuldiõde – Triinu Kurvits, Kaja Lestsepp ja Olga Pantelejeva. Vajadusel nõustab patsiente ka neuroloogia osakonna vanemõde Ester Vatsk.
Praeguseks on insuldiõe ambulatoorsed vastuvõtud leidnud väga sooja vastuvõtu. Nõustamisel saavad käia insuldi üle elanud patsiendid ja nende lähedased. Insuldi kordumist saab ennetada elustiili muutmisega ja riskitegurite ohjamisega, mis omal käel ei pruugi alati õnnestuda. Siinkohal on väga oluline teada, kuidas toituda, kuidas loobuda alkoholist ja tubakast, kuidas alustada mõõduka treeningkoormusega ja milliseid ravimeid tarvitada. Kui arvestada, et Eestis haigestub insulti aastas ligikaudu 4500 inimest ning tööealistel inimestel esineb insulti oluliselt sagedamini kui mujal Euroopas, siis ei ole võimalik ülehinnata selle raske haiguse ennetamiseks tehtavat tööd. Kui tavaliselt arvatakse, et insult on pigem eakate inimeste haigus, siis tegelikult võib seda esineda ka noortel ning isegi lastel ja imikutel.
Ambulatoorsed vastuvõtud on toimunud ligikaudu pool aastat ning neuroloogia osakonna vanemõde Ester Vatsk näeb sellel suurt tulevikku: „Insult on väga raske haigus ning kõige parem on seda teadlikult ennetada. Vastuvõtule ootame kõiki insuldi läbi elanud patsiente."
Vastuvõtul kontrollitakse patsiendi tervislikku seisundit ning kogu info kantakse elektroonilisse haigusloosse, et haiguse kulust ja muutustest oleks pidev ülevaade. Näiteks mõõdetakse vastuvõtul vererõhku, veresuhkrut, pulssi, kontrollitakse kehakaalu, neuroloogilisi näitajaid ning ravimite manustamist. Insuldiõde jälgib neuroloogi poolt määratud raviskeemi täitmist, ja ka seda, kas sinna on vaja teha muutusi või kas on vajalik hoopis neuroloogi konsultatsioon. Insuldiõel on vastuvõtul ühe patsiendi jaoks aega ligikaudu 30 minutit, aga pole ka harv, kui vastuvõtt läheb pikemaks. Oluline on, et kõik vajalikud näitajad saaksid kontrollitud ning patsient korralikult nõustatud. Kui tekib vajadus konsulteerida neuroloogiga, siis on see kindlasti insuldiõe kaudu operatiivsem kui oodata ravijärjekorras. Lisaks on insuldiõed koostanud ka põhjalikud infomaterjalid, millega vastuvõtulkäijad saavad tutvuda. Vastuvõtul tuleb käia kindla aja tagant regulaarselt, ajalise intervalli määrab raviarst.
Triinu Kurvitsa sõnul on töö uus ja huvitav, ning insuldiõel peavad lisaks olema laiemad teadmised nii sotsiaalsfäärist kui ka kõigest muust, mis patsiente võib huvitada. „Näiteks peame me teadma vastuseid sellistele küsimustele nagu kas pärast insulti võib lennata, mis aja möödudes peale insulti võib autorooli istuda jne. Insuldiõde peab oskama vastata igale küsimusele, või vähemalt teadma, kes patsienti tema probleemiga aidata saaks, et teda mitte niisama ühe spetsialisti juurest teise juurde jooksutada."
Insuldiõe vastuvõtud toimuvad kaks korda nädalas: esmaspäeviti kell 15.00–17.00 ja kolmapäeviti kell 9.00–12.00. Insuldiõe vastuvõtule saab registreeruda telefonil 731 9100. Vastuvõtule saamiseks on vajalik eriarsti või perearsti saatekiri. Vastuvõtt toimub L. Puusepa 8 majas kabinetis A 153.
Täiendusettepanekud õendustöötajate atesteerimise korrale
Õendustöötajate atesteerimise kord ehk kutsealase tegevuse ja pädevuse hindamine on kliinikumis kehtinud alates 2002. aastast, kui mindi riiklikult atesteerimise süsteemilt üle asutusepõhisele. Sellest ajast saadik on atesteerimise korda mitmeid kordi muudetud ja täiendatud, hetkel kehtib korda reguleeriva dokumendi seitsmes versioon. Korra muutmist ja täiendamist on tinginud erinevad riiklikud nõuded, arengud õendusabis ja töötajate soovitused. Näiteks on selle aja jooksul muudetud paindlikumaks täienduspunktide arvestust ja nende kogumise võimalusi ning kaotatud nõue koostada atesteerimisdokumente II kvalifikatsiooniastme taotlemisel.
Eelmisel aastal tekkis taas vajadus atesteerimise korra täiendamiseks, algatus selleks tuli osakondades töötavatelt õdedelt. Õdede ettepanekud kogusid kokku õdede liidu ja tervishoiutöötajate kutseliidu usaldusisikud. Ettepanekute arutamiseks moodustati töörühm, mille liikmete seas olid erinevates valdkondades töötavad õed, õendusjuhid, atesteerimiskomisjoni liikmed ja kutseorganisatsioonide esindajad.
Laekunud ettepanekutest enim olid seotud tööanalüüsi kirjutamisega: ei teata mida või kuidas kajastada ning kuidas analüüsida igapäeva praktikat. Töörühma liikmete ettepanekul tuleks laiendada analüüsitavaid valdkondi ja luua tööanalüüsile toetav struktuur, mis aitaks rohkem väärtustada praktiliste õendustegevuste osa atesteerimisel.
Abiks tööanalüüsi kirjutamisel pakkus töörühm välja kaks dokumenti: „Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia" ning „Õe pädevuse enesehindamise skaala". Nimetatud dokumentides kirjeldatud õe tegevusvaldkonnad võimaldavad atesteeritavatel laiemalt näha oma töö erinevaid valdkondi ning analüüsida oma senist arengut ja edasisi arenguvajadusi. Dokumentide kasutamine ei ole kohustuslik, vaid võimalus neile, kes soovivad tööanalüüsi kirjutamisel kasutada abivahendeid. Dokumendid ja juhised nende kasutamiseks on kättesaadavad kliinikumi sisevõrgus, rubriigis „Õdedele".
Järgmine tähtaeg atesteerimisdokumentide esitamiseks on kõrgemat kvalifikatsiooniastet säilitavatel või taotlevatel õdedel 1. aprillil, I kvalifikatsiooniastme korral vastavalt kehtivusaja lõppemisele ja kliiniku otsusele.
Jane Freimann
Tervislikud neljapäevad elanikkonnale
Eelmise aasta septembris algatasid Eesti Õdede Liit ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumiga elanikkonnale mõeldud terviseedendusliku projekti „Tervislikud neljapäevad". Selle projekti eesmärk on suurendada inimeste terviseteadlikkust ning tutvustada erinevaid õendusabivõimalusi.
Nagu projekti nimigi ütleb, siis iga kuu ühel neljapäeval keskendutakse tervishoiu kõrgkoolis kindlale tervisega seotud teemale. Tervisepäeva raames mõõdetakse tervisenäitajaid ja viiakse läbi selle päeva temaatika seotud töötubasid. Kohapeal on võimalik tutvuda ka erinevate tervisetoodetega. Tervislikke neljapäevi organiseerivad ja sisustavad erinevate valdkondade õed ja tervishoiu kõrgkooli õppejõud. Tervisepäevad on inimestele tasuta.
Projektis löövad kaasa ka paljud kliinikumi õed: vaimse tervise õed, diabeediõed, spordimeditsiini-ja taastusravi kliiniku, südamekliiniku, närvikliiniku, stomatoloogiakliiniku, kirurgiakliiniku, nahahaiguste kliiniku õed ja ka koduõed. Sellest aastast on projektiga liitumas ka pereõed ja kooliõed. Kuna paljud õed on omakorda õppejõud tervishoiu kõrgkoolis, siis saavad sellest projektist osa ka tudengid. Tervisepäevade korraldamisel ja reklaamimisel annab oma panuse Tervishoiu kõrgkool.
Tänaseks on viis tervisepäeva juba toimunud. Teemad on olnud mitmekülgsed: vaimsest tervisest läbi erinevate probleemide, juttu on olnud ka gripist ja toitumisest. Jaanuarikuu tervislik neljapäev keskendus diabeedile – nii täiskasvanute kui ka laste diabeedile. Teemat olid käsitlemas diabeediõed Agnes Anton ja Maarja Pae.
Veebruaris pühendame tervisliku neljapäeva väärikatele (eakatele), tuues nendeni võimalikult palju erinevaid teemasid: toitumine, kroonilise valuga seotud probleemid, suuõõne hooldus, selgitame uriinipidamatusega seotud raskusi ja toimetuleku võimalusi, tutvustame jalaravi võimalusi ja vajalikkust. Meil oleks väga hea meel, kui tervisepäevadel osaleksid ka eakate lähedased, kes varem või hiljem erinevate eakatega seotud probleemidega kokku puutuvad.
Etteruttavalt võime tutvustada ka juba kevade plaane: märtsis keskendume kiiret sekkumist nõudvatele situatsioonidele ja püüame õpetada inimestele erinevates olukordades vajalikke esmaabivõtteid. Mõeldes kevadele ja suvele, plaanime aprillis rääkida erinevatest nahaga seotud probleemidest. Maikuus tahame tervisepäeva raames meelde tuletada kõigile, millised on sagedasemad laste vigastused ning kuidas oleks mõistlik neist hoiduda.
Lõpetuseks tänan kõiki erinevate valdkondade kolleege, kes on leidnud motivatsiooni ja tahet selles projektis kaasa lüüa!
Tiina Teder
Tervislike neljapäevade üks eestvedajatest
Eesti Õdede Liidu Tartumaa piirkonna esinaine
„Tervislikud neljapäevad" projekti teemade kava
jaanuar: „Diabeet"
veebruar: „Mõeldes meie väärikatele"
märts: „Kiiret sekkumist vajavad probleemid"
aprill: „Nahaprobleemid"
mai: „Lastevigastused"
juuni: „Traumad"
september: „Suuhügieen ja hambahaigused"
oktoober: „Gripp"
november: „Vaimne tervis"
detsember: „Toitumine"
Sisekliiniku reumaõde ootab vastuvõtule
Veidi üle aasta tagasi, 2013. aasta jaanuarikuus alustas sisekliiniku ambulatoorse vastuvõtu juures tööd reumaõde Anne Ööbik. Täpselt sama kaua on töös olnud ka reumaliin, kuhu oodatakse helistama kõiki abivajajaid.
Euroopas on reumaõdede iseseisvat vastuvõttu kasutatud ligi 30 aastat, Eestis on lisaks Tartule sellised vastuvõtud olemas ka Tallinnas ja Pärnus. Kuna reumaatiliste haigete ravi- kvaliteet on suuresti seotud patsiendi elukvaliteediga, siis on reumaõe vastuvõtt väga hea võimalus lahendamaks patsientide probleeme kiirelt ja kvaliteetselt.
Reumaõe vastuvõtt on mõeldud eelkõige reumaatiliste kaebustega patsientidele, aga ka bioloogilist ravi saavatele patsientidele. Ent kogemus näitab, et vajadus on ka toitumisalase teabe järele. Haigeid nõustatakse ravirežiimi, ravimite kasutamise ja ravimite kõrvaltoimete osas, füsioteraapias, dieedi ja kehakaaluprobleemide korral, abivahendite kasutamise, rehabilitatsioonivõimaluste ja puude taotlemise osas.
Reumaõde on kättesaadav sisekliiniku ambulatoorse vastuvõtu kaudu. Vastuvõtule saamiseks on vajalik arsti saatekiri. Siinkohal julgustab Anne Ööbik perearste kasutama patsientide suunamise võimalust: „Kuna reumaõel on esmase patsiendi vastuvõtuks kasutada 45 minutit ja korduva puhul 30 minutit, siis selle aja jooksul saavad abivajajad palju erinevaid teadmisi, kuidas oma elukvaliteeti parandada näiteks toitumise, nahahoolduse ja hooldustoimingute kohta ning loomulikult ka ravimite manustamise kohta." Ta rõhutab, et tema kaudu saavad paljud lihtsamad probleemid lahenduse kiiremini, kuid reumatoloogide vastuvõtule saamist tuleb oodata vahel mitu kuud. Reumaõel on võimalus patsient ka otse reumatoloogile suunata, kui selleks on näidustus.
Bioloogilisel ravil olevad patsiendid manustavad ravimeid ise ning seetõttu vajavad nad sageli konsulteerimist ja väljaõpet protseduuride osas. Lisaks jälgib reumaõde nende haigete raviplaani ja selle täitmist, haiguse muutuste korral aga konsulteerib kohe arstiga. Reumaõde Anne Ööbik ütleb, et tihtipeale teavad patsiendid ise väga hästi, kuidas oma ravi teostada, aga vajavad lihtsalt julgustust ja toetust.
Anne Ööbik täheldab, et inimesed on hakanud teadvustama ka toitumise rolli oma elu- ja ravikvaliteedis. „Sellega seoses küsitakse hästi palju nõu ka kehakaaluga seotud probleemide korral. Eraldi valdkond on podagrat põdevad patsiendid. Alguses võib neile tunduda, et justkui enamik toiduaineid on keelatud, kuid siinkohal aitab ainult piisav nõustamine ja selgitamine, kuna muutuse oma elustiilis saavad teha siiski inimesed ise."
Reumaliin. Lisaks reumaõe vastuvõtule on võimalus kasutada telefoninõustamist. Telefoninõustamise eesmärk on pakkuda abi ja teadmisi kiirelt, ent kvaliteetselt, kuna kõnedele vastab reumaõde Anne Ööbik ise. Sellele telefonile saavad helistada kõik abivajajad. Telefonikonsultatsiooniga selgitatakse välja edasised tegevused või protseduurid, mis on raviks vajalikud.
Reumaõe vastuvõtt
Anne Ööbiku vastuvõtt on avatud iga päev, esmaspäevast reedeni kell 8.00–16.00.
Vastuvõtuks on vajalik arsti saatekiri.
Igal reedel kell 8.00–10.00 töötab reumaliin telefonil 731 9372, küsimustele vastab ja abivajajaid nõustab reumaõde Anne Ööbik.
Samal telefonil saab registreerida ka reumaõe vastuvõtule.
Kliinikumis alustasid tööd Eesti esimesed peavaluõed
Alates detsembrist 2013 töötavad närvikliinikus Eesti esimesed peavaluõed Kristi Rätsepso ja Triinu Kurvits. Tänu Eesti Peavalu Seltsile oli just neil närvikliiniku meditsiiniõdedel võimalus ennast täiendada maailma tippklassi kuuluvas Taani Peavalu Keskuses. Peavaluõdede peamisteks patsientideks on krooniliste ja sagedaste peavaludega patsiendid üle Eesti.
Taanis õppimine koosnes nii teoreetilisest kui ka praktilisest poolest: „Teooria poole pealt tutvustati meile teiste riikide kogemusi peavaluõenduses. Näiteks Taanis tegeleb peavaluõde enim ravimite ületarvitamisest tulenevate probleemidega", sõnas Kristi Rätsepso. „Praktilise ülesandena pidime lahendama ühe reaalse ja raskekujulise haigusloo, mille puhul saime grupilt tuge ning võimaluse seda koos analüüsida – see andis meile kindlasti juurde enesekindlust", lisas Triinu Kurvits.
„Meil on unistus pärast peavaluõdede vastuvõtu edukat käivitamist korraldada Taani eeskujul ka Eestis peavalukooli, mis on mõeldud eelkõige patsientidele. Taanis toimib see nii, et ühte gruppi suunatakse 6-7 peavaluga patsienti ning kool ise toimub kokku 5-6 korda. Koolis osalevad lisaks peavaluõdedele ka psühholoog ja füsioterapeut ning Taani kogemuse põhjal saab väita, et see toimib väga hästi", rääkisid Kristi Rätsepso ja Triinu Kurvits.
Seni puudus Eestis spetsiaalne õenduse haru, mis hõlmaks ühe suurima patsiendigrupi ambulatoorseid vajadusi. Närvikliiniku arst-õppejõu dr. Mark Braschinsky sõnul on peavaluõdede töölehakkamine väga oluline samm jõudmaks järele teistele riikidele. "Maailmas tehtud uuringud näitavad, et peavalu on üks sagedaseim põhjus arstile pöördumiseks. Enamikes arenenud riikides toimivad professionaalsed peavalu keskused, kus nagu nimigi ütleb, ravitakse ainult peavalude all kannatavaid inimesi." Dr. Braschinsky sõnul on Euroopa Peavalu Föderatsioon välja töötanud soovitused, kuidas kujundada välja peavalule spetsialiseerunud ambulatoorne võrgustik. Ka peavaluõdede täiendõpe Taanis oli üks samm selles suunas. Nii dr. Braschinsky kui ka peavaluõdede sõnul oleks oluline käivitada ka „õelt-õele" koolitus, et laiendada teadmust peavalude raviviiside osas.
Dr. Braschinsky näeb peavalude valdkonna uurimisel ja ravimisel ambulatoorses meditsiinis suurt tulevikku: „Kui rääkida näiteks ühest kroonilise peavalu vormist ehk migreenist, siis just migreen on kõige sagedasem haigus neuroloogias. See fakt kõneleb juba ise peavaluõdede vajalikkusest." „Kui rääkida Triinu Kurvitsast ja Kristi Rätsepsost, siis on nad väga tublid, professionaalsed ning motiveeritud õed. Neuroloogidel sujub koostöö nendega kindlasti hästi", kommenteeris dr. Mark Braschinsky.
Kuidas saab peavaluõdede vastuvõtule?
Kuigi peavaluõed alustasid oma vastuvõttu detsembris, on huvi nende vastuvõtule pääsemiseks juba väga suur. Esmalt peaks siiski peavalukaebusega inimene pöörduma perearstile, kes vajadusel suunab neuroloogi vastuvõtule. Patsiendi diagnoosi ja vajadusi arvestades saab neuroloog koostada medikamentoosse raviplaani ning suunata ta peavaluõe juurde. Peavaluõe vastuvõtul käimine ja temaga kontaktis olemine on kindlasti pikaajaline protsess, kuna krooniliste peavalude puhul ei saa loota lühiajalisele tulemusele. Peavaluõdede vastuvõtt toimub kahel korral nädalas närvikliinikus. Enamasti kutsutakse patsient tagasi 1-2 kuu pärast, et vaadata üle muutused haiguse kulus ning vajadusel vaadata üle raviskeem kooskõlas arstiga. „Siin on väga oluline ajaline võit – kui arsti juurde pöördutakse tagasi tavaliselt kuue kuu möödudes, siis meie saame hoida palju tihedamat kontakti patsiendiga. Sest kui rääkida kroonilistest peavaludest, siis toetudes tõenduspõhistele andmetele, julgeme öelda, et tõhusa ravi eelduseks on olulisel kohal elustiili muudatused, milles olemegi meie toeks nii soovituste andmisel kui ka raviplaani järgimisel", selgitasid uued peavaluõed Kristi Rätsepso ja Triinu Kurvits.
Vastuvõtule saamiseks on vajalik:
· Neuroloogi suunamine peavaluõe juurde
· Peavaluõe vastuvõtule tuleb registreeruda kliinikumi etteregistreerimiskeskuses tel. 7319100
Eesti Peavalu Selts
Eesti Peavalu Selts loodi 20. mail 2011. aastal, igal aastal tähistatakse seltsi sünnipäeva Peavalu Päevana, mis on avalikkusele suunatud teavitusüritus. Sel aastal toimub see mais Pärnus. Eesti Peavalu Selts koordineerib ka veebilehte www.peavalu.ee. Eesti Peavalu Seltsi president on dr. Mark Braschinsky.
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rebased kliinikumis
Vahetult enne uue kooliaasta algust, 31. augustil toimus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli Rebastelaager 2013.
Kliinikumi käis uudistamas enam kui 100 värsket tudengit, kes on valinud õe, ämmaemanda, radioloogiatehniku vmt tervishoiuga seotud eriala.
„Laager" algas A. Linkbergi auditooriumis, kus lastekirurgia osakonna vanemõde Tatjana Oolo tutvustas noortele kliinikumi ning andis näpunäiteid, mida tudengid peavad teadma ja silmas pidama haiglasse praktikale tulles.
Paljud noored tunnevad huvi õe eriala vastu, kuid haiglaga puutuvad ju kokku esimest korda, sestap tulebki neile tutvustada haigla kodukorda ja ootusi, sh kätehügieeni ning patsientide- ning nende omastega ja personaliga arvestavat suhtlemist.
Tatjana Oolo: „Üliõpilastega tegeledes kasvatame endile häid ja toredaid kolleege, kes õige pea meiega koos tööle asuvad. Suhtlemine on alati kahepoolne, seepärast peame oma ootusi varakult tutvustama, et noored oleksid neist teadlikud."
Seejärel jaguneti gruppidesse, et suunduda kliinikumi erinevatesse osakondadesse. Rebastelaagri korraldamisse oli kaasatud ühtekokku kaheksa kliinikut. Suur tänu kliinikutele, kes aitasid kaasa vastsetele tudengitele huvitava päeva korraldamisele!
Sündmus on oluline selleks, et tutvustada tudengitele kliinikumi eluolu ning luua algus headele suhetele edaspidiseks.
Tudengid annavad oma uudishimu ning aktiivsusega lisaenergiat personali tööpäeva.
Head uut kooliaastat!
Merje Lehtmets
Koolituskeskuse projektijuht
Kliinikum võõrustas Soome-Eesti õendusjuhtide suveseminari
Augusti eelviimasel nädalal võõrustas kliinikum Soome-Eesti õendusjuhtide suveseminari, mil meie haiglat väisas 30 Kesk-Soome haiglate ülem- ja vanemõde.
Külalised tundsid huvi kliinikumi juhtimise, õenduse arengu, haiglas kasutatavate elektrooniliste süsteemide (nt. personaliarvestuse programm jt) ning personaliga seonduva vastu. Lähemalt sooviti teada õdede ja ämmaemandate ambulatoorsetest vastuvõttudest, patsiendiõpetusest, patsienditurvalisuse tagamisest aga ka personali töötingimuste, puhkuste ja karjäärivõimaluste kohta kliinikumis. Külalised tegid kliinikumi ülem- ja vanemõdedele omalt poolt ülevaate kvaliteedijuhtimisest ning patsiendi kahju- ja ohujuhtumite registreerimise süsteemi toimimisest Kesk-Soome haiglates.
Soome-Eesti õendusjuhtide ühisseminarid korraldatakse üks kord aastas erinevates Soome ja Eesti linnades (tänavune 
seminar oli arvult neljateistkümnes!) ning neid koordineerib Kümenlaakso suveülikool eesotsas rektor Ritva Javanaineniga. Seekordse arvuka osavõtu tingis muuhulgas ka võimalus külastada Kliinikumi uusi ravikorpuseid.
Kuna Kümenlaakso haiglapiirkonda planeeritakse uute haiglahoonete ehitamist, siis nii tuldigi meie kogemustest õppima ning ideid ammutama. Kahetunnise ringkäigu ajal jagati palju kiidusõnu õdede töö- ja puhketingimuste, uute ruumide funktsionaalsuse, avaruse ja kaasaegse sisustuse kohta ning samas arutati personali töötingimuste, töökorralduse ja koolitusvõimaluste üle.
Külalistele avaldas muljet uute õdede kohandamise ja õenduspersonali atesteerimise süsteemid.
Seminari kokkuvõtet tehes märkis Tiina Punkanen, et Eesti tervishoiu areneb Soome omaga võrreldes tunduvalt kiiremini. Tiina Punkaneni hinnangul on kliinikum sama tempoga arenedes õige pea tasemel, kuhu Soomes soovitakse jõuda aastaks 2030.
Kliinikumi Leht
Õdede liit ja tervishoiu kõrgkool korraldavad terviseteemaliste infopäevade sarja
27. septembril alustasid Eesti Õdede Liidu Tartu piirkond ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool tervislike neljapäevade sarjaga. Kord kuus neljapäeviti kõneldakse Nooruse 5 õppehoones terviseteemadel ja testitakse tervisenäitajaid.
Esimene tervisliku neljapäeva raames toimuv tervisetuba oli Teadlaste Ööl, 27. septembril, mil pühendati tähelepanu südametervisele.
Järgmised infopäevad on:
24. oktoobril kell 16 - 19 Mõtlemine mõnusaks, pea lahedaks
21. novembril kell 17 - 20 Vältigem grippi
Tervisliku neljapäeva sarja tervisetubades kõnelevad oma ala spetsialistid, soovi korral on võimalik personaalne tervisenõustamine ja tervisenäitajate kontroll.
Tervisetubades osalemine on tasuta.
Kontakt kõrgkoolis Ruth Pihle 737 0207;
Kontakt Eesti Õdede Liidu Tartu piirkonnas Gerli Usberg See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Märkige kuupäevad kalendrisse, jälgige kava õdede liidu ja tervishoiu kõrgkooli kodulehtedel ja Facebookis ning kohtumiseni tervislikel neljapäevadel!
Kommentaar:
Tiina Teder: „Teadlaste ööl käis tervishoiukõrgkoolis umbes ca 300 inimest. Meie külastajad olid igas vanuses – väikestest lastepõnnidest eakateni. Tuldi peredega, tuldi koos sõpradega.
Tulijate huvi oli sedavõrd suur, et kohati tekkisid tervisetubadesse pikad järjekorrad. Nii mõnedki avastasid, et ei oska siiski piisavalt hästi käsi puhastada! Nii mõnedki jõudsid arusaamisele, et suitsetamisest tuleks loobuda ja nõustusid minema õe vastuvõtule. Nii mõnedki oli nõus tulema tegelema oma uneprobleemidega".
Närvikliiniku õed õpetavad inkontinentsi probleemidega patsiente
Närvikliiniku neuroloogia osakonna vanemõde Ester Vatsk ja õde Kaja Lestsepp nõustavad ja õpetavad uriinipidamatusega patsiente.
Ester Vatski sõnul on uriinipidamatus delikaatne probleem, millest inimesed häbenevad rääkida, ka perearstile. Samas mõjutab ka kerge uriinipidamatus inimese enesehinnangut ja sotsiaalseid suhteid. Uriinipidamatusel on palju erinevaid põhjuseid, mille väljaselgitamisega tegelevad arstid. Naistel esineb uriinipidamatust pea kaks korda rohkem kui meestel – pea iga kolmas naine puutub selle probleemiga kokku.
Eriarsti või perearsti saatekirjaga suunatakse abivajaja õe vastuvõtule, et õe abi selgeks õppida vajalikud enesehoolduse võtted ja nipid ning leida endale sobivaimad abivahendid.
Ester Vatski sõnul on tema vastuvõtul abi saanud igas eas inimesed, nende seas on nii mehi kui naisi.
Naistel toetavad põit ja kusejuha vaagnapõhjalihased. Vaagnapõhjalihased võivad nõrgeneda näiteks raseduse ja sünnituse ajal. Ka ülekaal on vaagnapõhja lihastele suureks koormaks. Kabineti õed õpetavad vaagnapõhjalihaseid tugevdavaid harjutusi. Vajadusel on harjutuste õpetamisel abi palutud ka füsioterapeut.
Tänini on Ester Vatsk ja Kaja Lestsepp nõustanud ja juhendanud ennekõike kliinikumi neuroloogia osakonna arstide poolt suunatud patsiente. Vastuvõtule on oodatud kõik uriinipidamatusega patsiendid, õdedel on oskused ja kogemused ka enesekateteriseerimise õpetamiseks. Ester Vatsk kinnitab, et enesekateteriseerimise oskuse on kõik vastuvõtul käinud kenasti selgeks saanud.
Inkontinentsi probleemidega patsiendid on õdede nõustamisele oodatud teisipäeviti ja kolmapäeviti kell 10 – 12.00, L. Puusepa 8. Vajalik on arsti saatekiri. Kindlasti tuleb registratuuri vahendusel kokku vastuvõtuks aeg kokku leppida.
Kliinikumi Leht
Dieetõe vastuvõtt lastekliinikus
Dieetõde Tiia Kõivist teenindab alates 22. oktoobrist järgmiste probleemidega lapsi ja nende vanemaid:
Toitumisprobleemid:
• Toitumisharjumuste väljaselgitamine, dieedialane nõustamine ja jälgimine
• Kaloraaži arvutamine nii üle- kui alakaalulistel lastel
NB! Kaasa võtta 3 päeva toidupäevik.
Allergiline laps:
• allergilist reaktsiooni põhjustavate või ägestavate toiduainete väljaselgitamine
• nahahoolduse õpetamine
Esmasel visiidil peab olema perearsti või eriarsti saatekiri.
Vastuvõtt on avatud teisipäeviti 09.00-11.00.
Vastuvõtule saab registreeruda Kliinikumi etteregistreerimiskeskuse numbril 731 9100.
Glaukoomiõed alustasid vastuvõtte
2012. aasta septembris hakkasid silmakliiniku õed Erika Kõvamaa ja Sirje Raja Eestis esimestena tegema glaukoomiõdede iseseisvaid vastuvõtte.
Idee alustada glaukoomiõdede iseseisvate vastuvõttudega oli küpsenud juba mitu aastat. Selle mõtte algatajaks oli silmakliiniku juhataja kohustes dr Kuldar Kaljurand, kes soovis meilgi kasutusele võtta Põhjamaades edukalt toimiva töömudeli, mis kergendaks glaukoomipatsientide ligipääsu uuringutele ja nõustamisele ning võimaldaks arstidel pühendada rohkem aega raskematele glaukoomipatsientidele.
Glaukoomiõdede väljaõpe toimus silmakliinikus koostöös glaukoomiarstidega, vaatluspraktikal käidi Linköpingi ülikoolihaiglas Rootsis. Viimane reis andis õdedele lõpliku veendumuse ja kasvatas eneseusku vastuvõttudega alustamiseks.
Glaukoomiõe vastuvõtule suunab silmaarst, kui patsiendile on diagnoos pandud ning tema näitajad on stabiilsed ja ravim toimib. Reeglina käib patsient kontrollis kaks korda aastas, vaheldumisi korra arsti ja korra õe juures. Glaukoomiõel on alati võimalik pöörduda arsti poole, kui tekib vajadus konsulteerimiseks või patsiendi edasisaatmiseks.
Iseseisva vastuvõtu eesmärgiks on, et glaukoomiõde kontrollib patsiendi ravidistsipliini, nõustab ja selgitab patsiendile tema haiguse olemust ja ravimite kasutamise tähtsust. Samuti tehakse vastuvõtu jooksul hulk uuringuid, mis annavad võimaluse hinnata patsiendi seisundit. Uuringud, mida glaukoomiõde vastuvõtu käigus teeb on silmasiserõhu mõõtmine, silma vaatevälja uuring ning nägemisnärvi diski ja reetina närvikiudude hindamiseks optilist koherentstomograafiat, GDx närvikiudude analüüsi ja reetina tomograafiat.
Patsiendid on uue teenuse hästi vastu võtnud ja küsivad juba ise võimaluse järgi saada glaukoomiõe vastuvõtule.
Lisainfo: World Glaucoma Week (10.-16.03.2013) koduleht http://www.wgweek.net/
Kliinikumi Leht
Südamekliiniku abiõed said õdedeks
1. veebruarist alustasid südamekliinikus tööd 13 õde, kes olid varem sealsamas töötanud abiõdedena (6 kardioloogia-, 5 erakorralise kardioloogia- ja 2 kardiokirurgia osakonnas). Ühelgi eelneval aastal pole südamekliinikus nii palju abiõdesid otsustanud peale õediplomi kättesaamist jätkata samas kliinikus tööd õena.
Abiõest õeks kasvamine on keeruline tee, sest õppimise kõrvalt tööl käia ei ole kahtlemata lihtne. Teisalt annab see võimaluse leida juba kooli ajal endale sobiv töökoht ning kinnistada õpitu kohe praktikas.
Südamekliiniku vanemõed Ülle Miitel ja Helme Toss nendivad, et palju noori abiõdesid osakonnas nõuab ka vanematelt olijatelt rohkem pingutamist ja juhendamist. Samas toovad uustulnukad osakonda särtsu ja elurõõmu ning meeldivad ka patsientidele oma entusiasmiga.
Vanemõed kinnitavad üksmeelselt, et neil on rõõm noortest ja hakkajatest abikätest oma osakondades. Ülemõde Marju Meus lisab, et südamekliinikus saab noor õde universaalsed tööoskused kogu eluks. Alguses vajavad nad küll palju toetust, aga praegu võib kinnitada, et oma kohustuste täitmisega tulevad nad hästi toime.
Kliinikumi Leht
Kommentaar
Mari-Liis Kari
südamekliiniku erakorralise kardioloogia osakonna õde
Erakorralise kardioloogia osakonnas alustasin ma kõigepealt tööd hooldajana pärast gümnaasiumi lõpetamist 2008. aastal, kui ma veel ei teadnud, et minust saab kunagi õde. Nimelt ei teinud ma gümnaasiumi lõpueksamitest enda arvates ühtegi sellist, mis oleks kasuks meditsiinierialale sisse saamiseks, kuigi meditsiin oli minu ainus „kelleks saada" unistus juba väiksest peale.
Hooldaja ametikoha saamine oli suur juhuste kokkulangemine. Aga just tänu sellele tööle hakkasin siiski uurima, kas saaksin õppida Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Sain, ning abiõena alustasin tööd 2011. aasta suvel pärast 2. kursuse lõppu ja õena kohe pärast kõrgkooli lõpetamist, s.o alates veebruarist. Otsus siiasamasse tööle jääda tuli minu jaoks asjade loomuliku kuluna: osakond ja töökorraldus olid ju juba tuttavad.
Kommentaar
Kristy Aidla
südamekliiniku erakorralise kardioloogia intensiivraviõde
Südamekliiniku erakorralise kardioloogia intensiivis alustasin esmalt tööd hooldajana juba 2010. aastal, olles tollal veel II kursuse õetudeng. Vahepeal käisin välismaal õppepraktikal ning Eestisse naastes asusin tööle samasse osakonda abiõena 2012. aasta kevadel. Õena töötan osakonnas 2013. aasta veebruarist.
Erakorralise kardioloogia intensiivi kasuks otsustasin sellepärast, et mu mõlemad vanemad on südamehaiged ning haiglas töötades näeb, kuidas südamehaigeid ravitakse ning millistele sümptomitele tuleks tähelepanu pöörata.
Oma osakonnas meeldib mulle sellepärast, et tööle minnes ei tea ma kunagi, missugused väljakutsed mind täna ees võivad oodata. Kuigi kõik haiged on infarktipatsiendid, on nende seisundid erinevate raskusastmetega, mis nõuab minult kui õelt kiiret kohanemist ja tegutsemist. Töö on intensiivne, mitmekülgne, arendav ja proovile panev. Ma teen oma tööd entusiasmiga ja teadmisega, et mul on veel palju õppida, kuid ma olen vähemalt õigel teel.
Kommentaar
Gerda Meedla
südamekliiniku kardioloogia osakonna õde
Abiõena asusin tööle kardioloogia osakonda 2012. aasta veebruaris, õppisin siis Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õenduse eriala 3. kursusel. Õena asusin samasse osakonda tööle kohe peale kooli lõpetamist, ehk selle aasta veebruaris.
Tööl puutun iga päev kokku huvitavate juhtumite ja patsientidega ning tunnen suurt naudingut sellest, et saan patsiente aidata ja nende heaolu parandada. Kardioloogia osakonnas töötamise juures meeldib see, et mul on võimalus töötada nii intensiivis, kui ka osakonna poolel ning lisaks protseduuride õena. Meil töötavad toredad ja tublid inimesed, eriti vahva on see, et meie kursuselt on meid hetkel kokku 5 noort õde, kellega koos töötamine on lisaks kõigele muule väga lõbus.
Abiõe töö on kõigile õppivatele õdedele kindlasti väga kasulik. See annab hea pildi haiglas toimuvast ning võimaluse käelisi tegevusi praktiseerida ja samas olla veel õppija rollis. Kooli ajal tööle asumine näitab ka seda, et oled erialast huvitatud ja sellele pühendunud. Mina töötasin abiõena aasta, arvan, et see on piisav aeg, et õppida selgeks õe kohustused ja vastutus. Usun, et abiõest õeks saades tunnen end enesekindlama ja kogenenumana, kui oleksin koolist otse õena tööle läinud, omamata reaalset töökogemust.
Patsientide kahju- ja ohujuhtumite infosüsteem
Patsiendi kahju- ja ohujuhtumid pälvivad kasvavat huvi kogu maailmas, kuna Euroopa riikides tehtud uuringute põhjal kogeb 10% haiglas viibivatest patsientidest raviga kaasnevate juhtumite negatiivset mõju oma tervisele, 1% juhtumitest lõpeb püsiva tervisekahjustuse või isegi surmaga. Lisaks patsiendi kannatustele suurenevad tervishoiuasutuse ravikulud, mainekahjustusest rääkimata.
Möödunud aasta viimases kvartalis võttis kliinikum kasutusele elektroonilise patsiendi kahju- ja ohujuhtumite infosüsteemi, lühinimega POI. Süsteemi eesmärk on korraldada patsiendi tervist ja/või heaolu kahjustavate või ohustavate juhtumite registreerimine, menetlemine ja aruandlus, et ennetada tervishoiuteenuse osutamisel inimtegevusega seotud vigu ning tagada patsiendiohutus raviteenuse osutamise ajal. Infosüsteemi peaksid jõudma kõik juhtumid, mis kahjustasid või oleksid võinud kahjustada patsiendi tervist ja/või heaolu. POI on eelkõige osakonna tasandi töövahend ja seetõttu on ka juhtumite menetlejad valdavalt osakonna ravi- ja õendusjuhid.
POI toimivuse võtmetegur on iga töötaja teadlikkus patsiendi kahju- ja ohujuhtumite võimalikest tagajärgedest ning nende ennetamise võimalustest. Teine toimivuse mõjutegur on iga töötaja valmisolek enda või oma kaastöötaja eksimust või ka töökorraldusliku puudust näha ja seda dokumenteerida, et anda kõigile võimalus vigadest õppida. Ideaaljuhul teeb juhtumi kohta sissekande inimene, kes ise selle põhjustas, kuid pealekaebamisena ei tohi võtta ka kolleegi eksimuse registreerimist. Süsteemi toimimiseks on oluline keskenduda juhtumi põhjustele, mitte põhjustajatele ja seetõttu on hea tava mitte kasutada juhtumit põhjustanud inimese nime. Kolmas POI toimivuse mõjutegur on patsiendiohutust väärtustava töökultuuri kujundamine osakonnas ja juhtide tugi süsteemi toimimisele. Vähemtähtis ei ole juhtumite edukas menetlemine, mis peaks toimuma töötajaid ja tööõhkkonda kahjustamata. Juhtumite kohta perioodiliste kokkuvõtete tegemine ja nende põhjal tagasiside andmine osakonna töötajatele on samuti vajalikud tegevused.
POI rakendus on lihtne ja käepärane. Juhtumit saab registreerida kliinikumi sisevõrgus või eHL avalehel. Rakendus tagab registreerija anonüümsuse, jättes töötaja kohta sisestatud andmed (amet, e-posti aadress) süsteemi kasutajatele kättesaamatuks. Juhtumite menetlemine (riskiastme määramine, arutelud ja otsused) võtab juhtumist sõltuvalt vähem või rohkem aega, kuid ajakulu võib väheneda, kui töökorraldus tänu süsteemile paraneb ja korduvaid vigu jääb vähemaks. Kliinikumis on piisavalt näiteid sellest, et lihtne töökorralduslik viga või töötajate ebapiisav teavitamine võib korduvalt kahjustada patsiente, külvata segadust ja pahameelt töötajate endi hulgas ning röövida inimeste väärtuslikku tööaega.
POI kasutamist hinnates jääb mulje, et enamik kliinikuid/osakondi on süsteemi omaks võtmas. Mõned osakonnad paistavad registreeritud juhtumite arvu poolest eriti silma, mis on mitmes mõttes positiivne. Teenistustest võib hea näitena nimetada ühendlaborit, kus POId kasutatakse kvaliteedijuhtimise süsteemi osana ning juhtumite registreerimine, menetlemine ja vigade ennetamisele suunatud otsused näitavad teadlikku ja asjatundlikku süsteemi kasutamist.
POI programm võimaldab teha statistikat ja väljavõtteid menetletud juhtumitest. Möödunud aasta oktoobrikuust alates kuni aasta lõpuni registreeriti 79 juhtumit, millest 11% registreerisid arstid ja 89% õed, ämmaemandad, laborandid, radioloogiatehnikud ja teised töötajad. Juhtumite tüüpidest sisestati infosüsteemi kõige rohkem laboratoorsete, radioloogiliste või muude uuringutega seotud juhtumeid ning teabe edastamise või kasutamisega seotud juhtumeid. Kõikide juhtumite puhul määratakse nende riskiaste lähtudes juhtumi kordumise tõenäosusest ja tagajärjest patsiendile. Kolme kuu jooksul registreeriti kõige rohkem II riskiastme (väikese riskiga) juhtumeid, mille puhul oli tegemist patsiendile ebamugavuse tekitamisega, raviviivituse või ravi pikenemisega ilma oluliste tervisemõjudeta. Mitme juhtumi puhul viitas selle riskiaste juhtumi esinemise võimalikule kordumisele.
Täpsemad juhised süsteemi kasutamiseks annab kliinikumi juhatuse poolt kinnitatud dokument „Patsiendi kahju- ja ohujuhtumite käsitlemise kord (PKL-170)", kuid kõik kliinikud ja teenistused saavad soovi korral koolitust, nõu ja abi kolmelt süsteemi arendusega seotud inimeselt, kelleks on vanemõde Anita Priks, ülemõde Tiina Freimann ja IT spetsialist Tarmo Sulg.
Tiina Freimann
kliinikumi ülemõde
Tänuväärne töötaja ‒ hooldaja Reeda Kütt
Juba viis aastat on kõigile lugemiseks sisevõrgus üleval patsientide tänuavaldused kliinikumi töötajatele. Nende hulgas on inimesi, kelle nimed tihti korduvad. Üks neist on hooldaja Reeda Kütt naistekliinikust.
Reeda Kütt on arvukatest tänuavaldustest kuuldes segaduses. „Aga ma ei tee ju midagi erilist, kui patsientidega suhtlen. Ma lihtsalt koputan enne sisenemist palatiuksele. Naeratan ja ütlen tere. Tänan ja palun. Ma lihtsalt teen kõike nii nagu ma teeksin iseendale." Ning pühib vargsi põselt pisara, sest ise pole ta neid tänuavaldusi lugenud.
Endast rääkides ütleb Reeda, et on täiesti tavaline eesti naine. Kogu elu maal elanud, kolmkümmend aastat traktoristina töötanud, kolm last suureks kasvatanud, vanaemakski saanud, loomi pidanud ja aiandusega tegelenud. „Kui mind paar aastat tagasi koondati, siis tulin kliinikumi toitlustusteenistusse köögitööliseks. Mulle meeldib aga rohkem inimestega suhelda, seetõttu olin õnnelik, kui sain sünnitusjärgsesse osakonda asenduskohale hooldajana tööle."
Reeda Küti tööks on palatite koristamine, toidu ja mähkmete jagamine, laboris ning verekeskuses käimine. „Töö on huvitav ja ilus," ütleb Reeda. „Ah, et mis selle töö ilusaks teeb? Tublid emmed! Ikka küsid, kuidas läheb, toetad hea sõnaga. Teed ja toimetad." Ei näe ta ise oma töös midagi eriskummalist või tänamisväärset. Et vaikselt igapäevase töö tegemine võib ootamatult leida märkamist, sellest Reeda Kütt ei hooli. Oluline on miski muu.
„Kui vastsed emad-isad palatis vastu naeratavad, see ongi see kõige suurem tänu." Lühike on ka Reeda Küti elutõde: „Kõik hea tuleb tagasi nagu ka halb. Inimesed selle peale ei mõtle, aga nii see on."
„Osakonda tööle tulles, kuigi olin uus ja võõras, võeti mind väga soojalt ja südamlikult vastu. Kolleegid aitasid ja toetasid igati sisseelamisel," on hoopis Reeda Kütt ise tänulik.
Reeda Kütiga vestles
Ene Selart
Väljavõte sisevõrgu tänuavaldustest
· Aitäh hooldaja Reedale alati sõbraliku suhtumise ja abivalmiduse eest. Väga meeldiv on hommikut alustada suure naeratuse ja sõbralikkusega.
· Samuti märgime ära meeldiva, asjaliku ja viisaka söögitädi Reeda Kütti.
· Tahaks südamest tänada Reeda Kütti, kes on üks viisakamaid ja toredamaid, ta on koristaja ja söögitädi. Väga positiivne kogemus.
· Soovime tänada sünnitusjärgse osakonna klienditeenindajat Reeda Kütti, kelle hea sõna ja soe süda tegid meie haiglasoleku aja veelgi meeldivamaks.
Magistritöö kliinikumi õdede hinnangutest oma pädevusele
2012. aasta detsembris kaitses Tartu Ülikooli õendusteaduse osakonnas magistritöö projektijuht Jane Freimann teemal „Õdede hinnangud oma pädevusele Tartu Ülikooli Kliinikumis".
Magistritöö raames viis Jane Freimann kliinikumis läbi uurimuse (ajavahemikus 23.01–18.03.2012), mille eesmärgiks oli kirjeldada õdede hinnanguid oma pädevusele ning selgitada seoseid hinnangute ja taustamuutujate vahel.
Uurimuses kasutati Soomes väljatöötatud ja teistes riikides testitud õe pädevuse enesehindamise küsimustikku (Nurse Competence Scale). Kokku osales 269 õde (vastamismäär 24%).
Uurimistulemuste kohaselt hindavad kliinikumi õed kõrgemalt pädevusi, mis on seotud praktilise õendustegevusega, töökorralduse tundmisega, kaastöötajate ja patsientide toetamisega ning isikliku arenguga. Õed hindasid end madalamalt pädevustes, mis on seotud uurimistulemuste rakendamisega, töö tulemuslikkuse hindamisega, meeskonnatöö ning arendustegevusega.
Oma pädevuse taset hindasid kõrgemalt vanemad ja staažikamad õed ning statsionaarses valdkonnas töötavad õed. Võrreldes teistes riikides läbiviidud uurimustega, on kliinikumi õed oma pädevuse hinnangutes suhteliselt enesekriitilisemad.
Kliinikumi Leht
Õenduskvaliteedi töörühm peab 10. sünnipäeva
Õenduskvaliteedi töörühm on olnud pikki aastaid teerajajaks õendusabi kvaliteedi tagamisel kliinikumis. Siiani pole me pidanud ühtegi sünnipäeva, sest töörühma ajalugu on olnud küll pikk, aga kohati lünklik – nagu elu isegi oma tõusude ja mõõnadega. Vaadates aga tagasi, võib leida sissekande ülemõdede nõukogu koosoleku protokollist nr 263, 03.10.2002, mille alusel oleks põhjust tähistada sellel aastal ümmargust tähtpäeva.
Õenduskvaliteedi töörühm alustas tööd juba 1997. aastal. Kahjuks aasta pärast tegevus soikus seoses kliinikute moodustumisega. 17. aprillil 2000 moodustati uus töörühm kõikide kliinikute esindajatega. Kui eelnevalt oli tegeletud õendusdokumentatsiooniga, siis nüüd sai töörühma prioriteediks õenduskvaliteedi käsiraamatu koostamine.
Läbi aegade on töörühma eesmärk olnud õenduskvaliteedi arendamine koostöös õdesid õpetava kooliga, et tagada õpetamise ja kliinilise tegevuse ühtsus. 2000. aastal arvati optimistlikult, et käsiraamat valmib aasta jooksul. Aeg on näidanud, et tegemist on pideva protsessiga, mis on seotud patsientide ja nende lähedaste vajadustega, muutustega ühiskonnas ning tervishoiu arenguga. Entusiastlik töö käsiraamatuga kestis aastani 2004, siis võitis väsimus, motivatsiooni puudumine. Töörühma lagunemisele aitasid kaasa killustatusest – mina (kliinik) versus meie (kliinikum) – tekkinud vastuolud otsuste langetamisel. Samas tõi aga õenduse areng esile uued vajadused ning nõudmised õendusabis.
Õnneks jätkus õdedel tahet ja jõudu pingutada ühise eesmärgi nimel, milles oma osa oli kindlasti ka sellel, et paljud meist õppisid taseme-ja magistriõppes või töötasid õppejõududena. Uuesti tuldi kokku juba vabatahtlikkuse alusel ja oma võimeid ning oskusi adekvaatselt hinnates 2006. aasta veebruaris. Alustati tööd uutel põhimõtetel: allikateks kaasaegne teaduskirjandus, ühtsus juhendite vormistamisel, kohustuslik tagasiside kõikidele töös olevate juhenditele, vajadusel erialaspetsialistide kaasamine. Lisaks kutsuti töörühma osalema Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esindaja.
Tänaseks on töörühmas osalenud erinevatel ajaperioodidel keskmiselt 21–26 liiget. Liikmete arv sõltub sellest, kas inimese eesmärk on teha valmis konkreetne juhend või aidata kaasa ka teiste juhendite valmimisele, s.o osaleda pidevalt töörühma töös. Kvaliteedi käsiraamatusse on tänaseks kogunenud 187 juhendit, töös on praegu 20.
Tunnustamist väärivad kõik õenduskvaliteedi töörühmas osalenud ja osalevad õed – neid on aastate jooksul olnud 50 ringis. Eraldi vajavad esiletõstmist töörühma kauaaegsed liikmed: töörühma juht Anita Priks ja Tatjana Oolo (aastast 2000), Jane Freimann ja Maarit Maimets (aastast 2006), Svetlana Kalmaznina ja Siiri Viira (aastast 2007), Lilia Lepik, Piret Vider, Marika Kukk (aastast 2009). Aastatepikkuse suure töö tulemus on õdede, hooldajate ja üliõpilaste teadmine ning kogemus, et juhindudes õendusabi osutamisel käsiraamatu juhenditest, oled andnud panuse oma töö kvaliteedi tagamisel.
Tatjana Oolo
lastekirurgia osakonna vanemõde
Lisainfo: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Õenduskvaliteedi töörühma koostatud juhenditega saab tutvuda kliinikumi sisevõrgus õenduse rubriigis kvaliteedi käsiraamatu alajaotuse all.
Meie parimad 2012
Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Olga Nikiforova õde
Kristel Kivi õde
Janika Hein õde
Marina Rudaš õde
Mirje Kristmann õde
Kaire Tsäro õde
Aili Aero põetaja
Riina Haaviste põetaja
Silja Raudsepp põetaja
Lolyta Tilga põetaja
Katrin Kasepõld põetaja
Sirle Sauman põetaja
Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Marika Mõtus õde
Anu Tiido õde
Age Särg õde
Viive Kokk põetaja
Leili Kõrgesaar põetaja
Liidia Rätte hooldaja
Inga Planken hooldaja
Kirurgiakliinik
Jelena Gerasjova õde
Mirje Jürgenson õde
Annika Ploom õde
Auli Kirtsi õde
Annika Jantra õde
Maria Uuemäe õde
Ingrid Evisalu põetaja
Elvi Niukkanen põetaja
Leili Matsmann põetaja
Irma Balalajeva põetaja
Vilja Kaseorg põetaja
Nadežda Armus põetaja
Kopsukliinik
Nelli Salõkina õde
Kristin Palmipuu õde
Moonika Ilves põetaja
Kõrvakliinik
Sille Ilus õde
Kersti Juhanson õde
Taimi Kerge põetaja
Lastekliinik
Juta Ernits õde
Marina Martõnenko õde
Riina Rešetova õde
Olga Laumets hooldaja
Jelena Vestmann hooldaja
Nahakliinik
Karin Roggenbaum õde
Uuve Pajuleht hooldaja
Naistekliinik
Irina Vannik ämmaemand
Aire Täär ämmaemand
Nadežda Aleksandrova õde
Rita Konstantinova hooldaja
Tatjana Davõdik hooldaja
Närvikliinik
Kristiina Kangur õde
Aime Kukk õde
Õime Mägila põetaja
Annika Eelmäe hooldusõde
Operatsiooniteenistus
Katrin Uueni operatsiooniõde
Piret Lepson operatsiooniõde
Ilona Perk operatsiooniõde
Tiiu Koorits põetaja
Merle Meen põetaja
Natalia Pärn meditsiiniseadmete hooldaja
Patoloogiateenistus
Regina Raudsepp laborant
Psühhiaatriakliinik
Gerli Hiienurm õde
Astrid Valdmann õde
Diana Bointšan õde
Galina Treimut õde
Margus Bunder hooldaja
Silja Hämalainen hooldaja
Iie Šadeiko hooldaja
Radioloogiakliinik
Epp Linnasmägi radioloogiatehnik
Mirel Takis radioloogiatehnik
Karin Vahtra operatsiooniõde
Liivi Asukül radioloogiahooldaja
Silmakliinik
Sirje Raja õde
Merle Lõhmus hooldaja
Sisekliinik
Ave Kadai õde
Kristi Loos õde
Anneli Jaska õde
Katrin Puurmaa õde
Külli Ottin õde
Natalia Rüütel põetaja
Monica Vaikmäe põetaja
Ülle Rebane põetaja
Viivi Kivi põetaja
Spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Juta Roop õde
Anne Põder koduõde
Eve Kivimäe füsiaatriaõde
Ruth Saluorg õde
Piia Kotselainen põetaja
Regina Huopalainen põetaja
Õie Joosepson põetaja
Olga Voltšok hooldaja
Stomatoloogiakliinik
Lana Parmann õde
Katrin Mällo õde
Maarika Mežults abiline
Aili Suurniit assistent
Südamekliinik
Tatjana Jušinski õde
Aleksandra Golubtsova õde
Tiiu Roosimaa õde
Kadi Päri õde
Birgit Nädal õde
Tiina Pukk õde
Annika Thomson õde
Kadi Oras õde
Urve Tuula põetaja
Helbe Puis põetaja
Tatjana Killak põetaja
Ülle Vihm põetaja
Leila Raulinaitine põetaja
Traumatoloogia ja ortopeedia kliinik
Kristi Puul õde
Gaddy Ude õde
Nadežda Kruglova põetaja
Niina Uljanova põetaja
Anneli Truupõld õde
Kaja Padumäe põetaja
Verekeskus
Juta Vähi laborant
Ühendlabor
Maile Kivi laborispetsialist
Svetlana Kašnikova õde
Tiina Priimägi laborant
Vilma Raamat laborant
Inkeri Ansip laborant
Mailis Paide laborant
Tatjana Valdas laborant
Signe Tepper laborant
41. EDTNA/ERCA konverents
15.‒18. septembrini toimus Prantsusmaal Strasbourgis 41. EDTNA/ERCA konverents (41th European Dialysis and Transplant Nurses Association/European Renal Care Association International Conference), mida korraldatakse igal aastal erinevas Euroopa linnas. Konverentsil osalemine oli õdedele suurepärane võimalus kohtuda kolleegidega üle Euroopa, jagada töökogemusi ja omandada uusi teadmisi dialüüsravis ja transplantatsiooni valdkonnas.
Tänavuse konverentsi juhtmõtteks oli globaalne areng neeruasendusravis ning majanduse ja kvaliteedi mõju neerupuudulikkuse ravile. Samuti oli läbivaks teemaks kogu konverentsi vältel koduse hemodialüüsi teostamise võimalus, mis oluliselt parandab patsiendi heaolu ja elukvaliteeti. Koduse hemodialüüsi teostamine eeldab patsiendi head väljaõpet õdede poolt ning patsiendi iseseisvust, et protseduuri tegemisega kodus üksinda hakkama saada. Hetkel Eestis koduse hemodialüüsi võimalust ei ole ning patsiendid saavad seda hemodialüüsikeskustes või -kabinettides. Lisaks patsiendi heaolu ja ravikvaliteedi tõstmisele mõeldakse üha enam ka töötajate turvalisusele ja enesevigastusohu vähendamisele. Konverentsil tutvustati arenduses olevat hemodialüüsisüsteemi, mis tagaks turvalisema ravimite manustamise võimaluse, et vältida õdede torkevigastuse ohtu.
Kõik konverentsil käsitletud teemad olid õdede jaoks huvitavad ja informatiivsed. Tõdetud sai seda, et olenemata riigist ja
võimalustest, on patsientidega tegeleva personali mured, rõõmud ja probleemid ühesugused üle kogu Euroopa. Uudseteks teemadeks olid patsiendi raseduse võimalikkus neeruasendusravil olles ning kaltsifülaksia esinemine lõppstaadiumis neerupuudulikkuse korral. Kaltsifülaksia väljendub veresoonte lupjumise, tromboosi ja naha nekroosiga ning on tõsine ja üha sagedamini esinev sündroom ka Eestis.
Lisaks huvitavale loenguprogrammile oli konverentsi ajal võimalik külastada ka dialüüsiravi näitust, kus presenteeriti kaasaegsemat tehnoloogiat ja tooteid neeruasendusravis. Samaaegselt sai tutvuda ka 130 erineva postriga, mis kajastasid erinevaid uurimistöid.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et konverentsil osalemine oli ainulaadne võimalus dialüüsraviga tegelevate õdede jaoks, et saada uusi teadmisi ja kogemusi üle Euroopa ning mida ka võimalusel oma igapäevatöös rakendada.
Ave Kadai
Mariliis Paabut
Ele Herr
Karin Pree
sisekliiniku nefroloogia osakonna õed
Kliinikum sai elektriautod
29. juunil sai kliinikum Tartu linnavalitsuselt enda kasutusse viis elektriautot. Autosid hakkavad patsientide külastamiseks kasutama õendushoolduse osakonna koduõed.
Fotol õed Ingrid Liimand, Irina Jelagina, Kadi Tarasova ja Natalia Gužovskaja, kes said kätte uute autode võtmed Pildilt puudub õde Luule-Reseeta Pärn.
Mõtteid õendusjuhtide arenguseminarilt
Maikuus toimus teist aastat järjest kliinikumi õendusjuhtide arenguseminar, kus kuulatakse üheskoos erialaseid loenguid ning, mis veelgi olulisem, suheldakse omavahel rühmatöö käigus.
Katri Šinkarev
psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna vanemõde
Õendusjuhtide arenguseminar andis hea võimaluse näha, kuidas teised õendusjuhid töötavad: probleemid on meil ju sarnased, aga võimalikke lahendusi on mitmeid. Seminar avardas silmaringi, kuna olen veel suhteliselt uus oma ametipostil, siis on mul teistelt küllaga kuulata ja õppida. Väga huvitav oli näiteks politseikaplani ettekanne sellest, kuidas politseis surmateateid edastatakse. Pealtnäha see ju vanemõe tööd ei puuduta, aga süvitsi minnes mõtestab see vägagi meeskonnatöö olemust. Et on olukordi, kus tuleb toimida mitmekesi ning koostöös tulevad lahendused. Kui üksi pead murda, siis võibki seda tegema jääda. Sageli kiputakse üksinda lahendusi otsima, aga rohkelt häid ideid on ka meid ümbritsevatel inimestel – küsi, kuula ja võimesta. Suured tänud seminari korraldajatele.
Piret Vider
kõrvakliiniku kirurgia osakonna vanemõde
Ülemõdedel on koosolekud kaks korda kuus, vanemõed omavahel nii tihti kokku ei puutu, aga ka meil on ühiseid probleeme, millele tuleks koos lahendusi otsida. Väga hea kogemuse – palju julgust ja enesekindlust – andis rühmatöö tulemuste esitamine teiste õendusjuhtide ees. Oluline on oskus mitte karta oma ideede väljaütlemist. Rühmatööd võikski arenguseminaridel rohkem olla. Vajalik on, et kõik räägiksid ja ei pelgaks oma mõtteid avaldada. Sain arenguseminarilt ka mõtteid, kuidas õe iseseisvaid vastuvõtte kõrvakliinikus rakendama hakata. Lisaks tuli välja ka see, et me kõik ootame rohkem tagasisidet mitmesuguse dokumentatsiooni täitmise kohta, nt probleemjuhtumite registreerimise puhul infot, kuivõrd on teavitamine aidanud olukorda parandada.
Irina Sapatšuk
stomatoloogiakliiniku lastestomatoloogia osakonna vanemõde
Eelkõige oli väga hea just viimane arenguseminar. Tekkis ühine arutelu kliinikumi probleemidest, mis on kliinikute vahel ja mis takistavad koostööd. Rühmatöödes pakuti välja oma nägemust küsimuste lahendamiseks. Väga tore oli kaasa mõelda, arutada, kuulata. Diskussioon ühendas, tekkis tunne, et me jagame eesmärke. Maret Tark tegi ülevaate finantsteenistuse seisukohtadest, Merje Tikk aga rääkis analüüsi-marketingi teenistuse vaatenurgast õendustegevusele. Tähtis ongi ühtne ülevaade ja mõistmine, et iga keskastme juht ei ole oma tegevustes üksi. Lily Salus sisekontrolliteenistusest pani veelkord kõigile südamele konfidentsiaalsuse nõudeid ja sellest tulenevat lugupidamist nii patsientide kui ka kolleegide suhtes. Kindlasti peaks arenguseminare korraldama ka tulevikus.
Kuidas me käisime ortopeediliste haigete teadlikkust tõstmas
Kliinikumi ortopeedia osakonnas saavad aastas umbes 1000 patsienti tehisliigese. Enamasti tulevad patsiendid ettevalmistatuna ja vajalike teadmistega edasise elukorralduse kohta pärast operatsiooni. Kuid paljud saabuvad ka puudulike teadmistega ja erinevate terviseprobleemidega, mis on eelnevalt jäänud lahendamata. Oma igapäevatöös kogeme endoproteesimisele tulevate patsientide meelehärmi ja pahameeltki kui mõne terviseprobleemi tõttu operatsioon edasi lükkub.
Seepärast otsustasimegi teha teavitustööd ja käisime Tartu maakonna 5 omavalitsuses 105 inimesele rääkimas ja selgitamas novembrist–veebruarini, mida peaks teadma enne ja pärast operatsiooni. Samuti jagasime teavet, mis patsienti ees ootab ortopeedia osakonda tuleku päeval, operatsioonipäeval ja kolmel järgneval päeval. Tutvustasime ka abivahendeid ja nende kasutamist (küünarkargud, rulaator, haarats jne). Milliseid harjutusi ning miks tuleb enne ja pärast lõikust kodus teha. Ning mida peab patsient teadma oma tervisest ja ravimitest enne haiglasse tulekut, kui talle on planeeritud liigesevahetuse operatsioon (kroonilised haigused, naha terviklikkus, igapäevaselt võetavad ravimid jne).
Need olid meile väga siirad ja meeldivad tunnid. Loodame, et oma tegevusega aitasime kaasa inimeste teadlikkuse kasvule ja seeläbi ka töö sujuvamaks ja patsiendisõbralikumaks muutmisel. Samuti plaanime jätkata selliste teabepäevade korraldamist ka mujal Lõuna-Eestis.
Margit Haavik, Galina Schneider ja Ingrid Liimand
ortopeedia osakonna teabepäevade meeskond
Praktiline käsitlus podiaatriast
13.-15. märtsini toimus kliinikumi koolituskeskuses koostöös RamstaSensega koolitus „Podiaatria – praktilised meetmed ja abivahendid" 12-le kliinikumi õendustöötajale.
Koolitus sai teoks tänu kliinikumi arendusfondile ja selle läbiviijaks oli Sigrid Viklund Rootsist, kes tegeleb igapäevaselt meditsiinilise jalaravi spetsialistide väljaõppega. Ta on ise podiaatriat õppinud mitmetelt tunnustatud erialainimestelt Hollandist, Suurbritanniast ja Rootsist ning on jalaraviga tegelenud 20 aastat. Koolituse läbiviimisel oli Sigrid Viklundile abiks Eda Vähi, kes töötab Ida-Tallinna Keskhaiglas jalaraviõena.
Koolitus andis teadmisi jalalaba probleemide eneseabist, esmaabist ja ka ennetusravist, tutvustas abivahendite paigutamise võimalusi ja nõustamise oskusi. Koolitusel käsitleti järgmisi teemasid: podiaatriastandardid, jalgade seisundi hindamine – terved ja haiged jalad, abivahendid jalalabale, varvastele ja jalatsi sees, nende kättesaadavus ja hooldus, jalgade hügieen, küüne-, naha- ja varvaste probleemid, meditsiiniline jalaravi protseduur. Kogu õppetöö toimus workshop vormis ehk teoreetilised teadmised rakendati kohe praktikasse. Õppijad hindasid enda ja üksteise jalgade seisundit, joonistasid paberile jalalabasid ja võimalikke probleeme, valmistasid abivahendeid ja probleemseid varbaid, harjutasid apelsinide peal nahka koorima jne. Koolituspäevad olid pikad ja tihedad, kuid kõik osalejad jäid rahule nii koolituse kui ka väga professionaalsete õpetajatega.
Huvitav koolitus ja entusiastlikud õpetajad tekitasid osalejates soovi podiaatriaalaselt ennast rohkem arendada, kuna teadus jalast ja jalaravist, vajab spetsialiste ja nõustajaid, kes oskavad ennetada ja leevendada kõigi jalalaba vaevuste all kannatavate patsientide probleeme. Seetõttu on plaanis saata suvel vähemalt kuus koolituse läbinut õde edasi õppima Sigrid Viklundi juurde Rootsi. Koolitus Rootsis annab osalejatele süvendatud teadmised jalast ja jalaravist ning on väga praktiline. Saadud teadmised leiavad koheselt rakendust praktikas, näiteks abistatakse ja nõustatakse koolituse käigus küünetraumaga last, täiskasvanut või vanurit ning sporditraumaga patsienti. Lisaks õpitakse erinevate abivahendite tegemist ning külastatakse ka mitmeid jalaravi teenistusi ja kabinette.
Õed, kes läbivad koolituse Rootsis on suutelised märkama patsiente, kes vajaksid õpetamist ja nõustamist jalaravi ja -hoolduse kohta. See, kuidas koolituse saanud õdesid efektiivselt kliinikutes rakendada, jääb juba iga kliiniku otsustada. Kindel on see, et kliinikumis juba tegutsevad jalaraviõed saavad kõike õpitud rakendada oma igapäevatöösse, tõstes nii pakutava teenuse kvaliteeti.
Jaana Veski
personaliteenistuse koolitusosakonna juhataja
Naistekliinik soovib saada Beebisõbralikuks haiglaks
Naistekliinik on seadnud endale eesmärgiks saada UNICEF-i Beebisõbraliku haigla nimetuse, milleks on ühtlasi vaja järgida ka kümmet eduka imetamise reeglit (Ten Steps to Successful Breastfeeding). Beebisõbraliku Haigla Initsiatiiv (Baby-Friendly Hospital Initative) sai alguse 1991. aastal UNICEF-i ja WHO koostöös, et propageerida rinnaga toitmist üle maailma.
Beebisõbralikuks haiglaks saamiseks on vajalik koolitada IBCLE (International Board of Consultant Lactation Examiners) poolt sertifitseeritud imetamisnõustajaid, kes edaspidiseid samme juhiksid (töötajate koolitus, kirjaliku strateegia koostamine, infomaterjalid emadele). Sertifikaati asuvad taotlema naistekliiniku ämmaemandad Anne Ilves, Liina Leetberg, Marge Mahla ja lastekliinikust dr Maie Veinla. Lastekliinikus on imetamisnõustamisega tegelenud aastaid õde Juta Ernits, kellel on ka UNICEF-i imetamisnõustaja sertifikaat olemas.
Lastekliiniku õde Juta Ernits on juba 1994. aastast oma põhitöö kõrvalt tegelenud imetamisnõustamisega. Kõik sai alguse UNICEF-i korraldatud koolitusest „Breastfeeding counselling training course" („Imetamise nõustamise koolituskursus"), mille järel on ta lisaks emadele koolitanud ka arste, õdesid ja põetajaid; teinud nii telefoni teel nõustamist kui ka ambulatoorseid vastuvõtte.
Alates 2011. aasta aprillist nõustab õde Juta Ernits vastsündinute emasid igal tööpäeval neonatoloogia osakonnas ning vajadusel ka telefoni teel või kutsub ema enda juurde vastuvõtule. Naistekliiniku perekeskuses toimus 2011. aastal 92 iseseisvat imetamisnõustamist, kokku viidi läbi 512 imetamise järelvalvet.
Imetamisnõustamise teenust vajab päris palju emasid-peresid. Palju rohkem kui nõustajad seda teha jõuavad. Eestis puudub kahjuks terviklik statistika selle kohta, kui palju osutatakse õe iseseisva vastuvõtu raames imetamisnõustamist. Kliinikumis osutatakse nõustamist tasuta ja pöördumiste arv ei ole piiratud.
Esimestel elukuudel on emade põhiprobleemid valusad või katkised rinnanibud, laps kipub rinnal söömise asemel hoopis magama, millest omakorda tulenevad pikad toidukordade vahed. Sellele omakorda lisanduvad muud mured – laps ei võta kaalus juurde, laps keeldub rinnast. Lisatoidu andmisega kaasneb järjekordne probleemide ring. Mõnikord tuleb ette, et ema ise ei taha last rinnaga toita ja tuleb nõustamisele, et leida sobiv põhjus imetamise lõpetamiseks. Aga on ka olukordi, kus rinnaga toitmine ei meeldi isale ja tuleb leida kõiki rahuldav lahendus, eelkõige arvestades lapse põhivajadusi.
Senini on tagasiside imetamisnõustamisest olnud üldiselt väga positiivne. Loomulikult pole olematu ka negatiivne vastukaja - ema arvates pole ta abi saanud. Siinkohal aga oleks nõustajal vaja leida võimalus pere toetamiseks ja otsida põhjust, miks kipub olukord käest minema ja mida saaks veel pere heaks teha.
Kliinikumi Leht
Imetamise nõustamine lastekliinikus:
Imetamisnõustaja Juta Ernits vastab küsimustele tööpäeviti kell 8-12 (mob 5331 9018)
Imetamise nõustamine telefonitsi naistekliinikus perekeskuse protseduuridetoa ämmaemandad E, T, K, R kell 9.00-15.00 (tel 731 9977 ) ja ämmaemand Anne Ilves E, T, K, R kell 9.00-12.00 (mob 5331 9051). Samadel numbritel saab panna aega nõustamiseks kohapeal. Lisainfo: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Kodune hapnikravi
Koduse hapnikraviga vähendatakse hüpokseemiat ja parandatakse organismi oksügenatsiooni. Patsiendile luuakse võimalus kodustes tingimustes hingata lisahapnikku.
Väga oluline osa on patsiendi koolitamisel, kuna vaid õige ravimite tarvitamine, kopsu hügieeni tagamine koos füüsilise rehabilitatsiooni võtete täpse järgimisega ning aparatuuri oskuslik käsitsemine on eelduseks heale ravitulemusele. Kahe õe tööleasumise järel on ühe aastaga hapnikravi koduvisiitide arv pea kahekordistunud (2011. aastal tehti 1050 koduvisiiti, ravil oli 257 haiget).
Kahe õe tööleasumise järel on ühe aastaga hapnikravi koduvisiitide arv pea kahekordistunud
Pikaajalise hapnikravi korraldamise eeltingimuseks on konkreetse haigusjuhu põhjalik uurimine ja ravinäidustuste olemasolu väljaselgitamine. Meditsiinilised näidustused pikaajaliseks hapnikraviks on medikamentoosset ravi saavatel haigetel, kellel on kas:
• krooniline kaugelearenenud kopsuhaigus (tavaliselt KOK);
• kahes vähemalt kolmenädalase ajavahega tehtud veregaaside analüüsis õhuga omahingamisel PaO2 alla 55 mmHg;
• PaO2 55-59mmHg, kuid kliiniliselt diagnoositav cor pulmonale;
• heamtokrit ületab 55%;
• pulssoksümeetriaga tõestatud eriti märkimisväärne uneaegne hüpokseemia (va uneapnoe);
• kesknärvisüsteemi sümptomid, mis hapnikraviga vähenevad;
• märgatav koormushüpokseemia.
Haiglas hästi toimetulev patsient võib kodustes tingimustes osutuda üsna abituks. Ta võib ravimeid tarvitada korrapäratult, kalduda depressiivsusele ega suuta enda eest hoolitseda. Kroonilise hüpoksia tõttu on suureks probleemiks füüsilise koormuse talumatus. Isegi kõige lihtsamad toimingud nõuavad patsiendilt tahtejõudu, aega ja kannatlikkust, kuna pingutus tekitab hingeldust ja südamepekslemist. Patsiendile tuleb tagada teda toetav ja abistav keskkond, milleks on vaja välja selgitada sotsiaalhoolekande vajadus ja selle osutamise võimalused; hapniku tarnimise ja tehnilise järelvalve võimalused ja kindlustada meditsiiniline järelevalve koostöös perearstiga. Samas peab ka patsient ise olema valmis loobuma suitsetamisest ja täitma täpselt ravijuhiseid. Ta peab suutma käsitleda hapnikuaparatuuri ja järgima hapniku tarbimisega seotud ohutusnõudeid, ning olema valmis hingama lisahapnikku vähemalt 16 tundi ööpäevas. Uuringud on näidanud, et hapniku kasutamine alla selle ajalise piiri ööpäevas ei paranda haigete elulemust ja see jääb sarnaseks haigetega, kes hapnikravi üldse ei saa.