Silmakliinikus töötab juba 2001. aastast ortoptist. Mis peitub selle intrigeeriva ja põneva ametinimetuse taga, selgitab üks Eesti kolmest ning Tartu ainus ortoptikaga tegelev õde Maimu Kask.

„Ortoptika on oftalmoloogia osa, mis tegeleb amblüoopia (nn laisk silm) ning silmade liikuvuse ja koostöö häirete (sageli strabism e kõõrsilmsus) diagnostika ja raviga,“ selgitab õde ning lisab, et ekslikult kiputakse ortoptiste tihti segi ajama optometristidega, kelle erialaks on prillide määramine ja nende valmistamine. „Need valdkonnad on tegelikult vägagi erinevad“.

Ortoptisti tööks on nägemisteravuse ning strabismi suuruse ja tüübi määramine, binokulaarse ja stereoskoopilise nägemise (ruumiline nägemine) ning lihaste tööd peegeldavate uuringute läbiviimine, operatsiooni-eelsete mõõtmiste ning värvitestide teostamine ning prismaprillide ja lastele ravi eesmärgil prillide määramine. Veel tegeleb ortoptika näiteks konvergentsi (silmade kokkuviimisvõime), akommodatsiooni (näitab silma ripslihaste tööd), diplopia vaatevälja ning prismam fusiooniga (ajupoolne võime pilte siduda).

Eestis on ortoptisti professioon suhteliselt vähelevinud, mis tuleneb vastava kohapealse väljaõppe ja koolitusvõimaluse puudumisest. Maimu Kase sõnul varieerub ortoptistide arv suuresti ka riikide ja sealsete meditsiiniasutuste lõikes, näiteks Lätis on vaid üks ortoptist nagu ka Helsingi silmakliinikus, samas kui Rootsis ja Inglismaal on neid tunduvalt rohkem. „Seda seetõttu, et viimastes riikides koolitatakse ortoptiste kohapeal,“ selgitab ta.

Maimu Kask ise on end nii uuringute kui ortoptika alal täiendanud Helsingi Silmakliinikus. Samuti osales ta mõned aastad tagasi Tallinnas toimunud seminaril, kus Ameerika professor R. Sargent ja dr M.E. Stavis konsulteerisid ja tegid näidislõikusi strabismi dgn-ga patsientidele. Eelmisel aastal aga oli tal võimalus osa võtta Barcelona laste oftalmoloogide konverentsist. „Kõik need teadmised ja kolleegide jagatud kogemused on mulle väga palju juurde andnud,“ on ortoptist veendunud. „Need on lausa hädavajalikud, sest ilma selliste täiendusteta poleks minu töö efektiivne.“

Kuna töö ortoptistina hõlmab paljude otsuste iseseisvalt vastu võtmist, tajub Maimu Kask väga selgelt oma ametiga kaasnevat vastutust. Viimast lisab veelgi asjaolu, et enamus tema patsientidest on lapsed. „Nendega kontakti saamine nõuab suuremat pühendumist ning sageli ka mängulisust,“ räägib õde ning rõhutab, et ortoptia juures on olulisim siiski täpsus. „Näiteks operatsioonieelsetest mõõtmistest sõltub lõikuse tulemus“.

Samuti on väga tähtis operatsiooni õige ajastamine, mille juures tuleb arvestada binokulaarse (silmade üheaegse) nägemise säilimise või arenemise võimalusega. „Kuna nägemisteravuse, binokulaarse nägemise ja stereoskoopilise nägemise areng lõpeb 7.-8. eluaastaks, on sellega seonduv vaja soovitud tulemuseni korrigeerida just enne seda iga,“ täpsustab Maimu Kask.

Just seetõttu panebki ortoptist kõigile lapsevanematele ja perearstidele südamele, et iga 3-aastane laps peaks kindlasti ära käima silmade kontrollis. „Kurb on vaadata amblüopiaga (nn laisk silm) patsienti, keda me ei suuda aidata, kuna ta on vastuvõtule jõudnud liiga hilja,“ toob Maimu Kask õnnetu näite sellest, kui tähtis on nägemise kontroll just lapseeas.

Samas on õde-ortoptist märganud, et ka vanemate patsientide osakaal tema vastutvõttudes on viimasel ajal järjest kasvamas. „Tänu meditsiinile on võimalik küll säilitada hea nägemine kõrge vanuseni, kuid seoses silmalihaste nõrgenemisega vanemas eas, jääb nõrgemaks ka silmade koostöö ja suureneb diplopia (topeltnägemine) oht,“ selgitab ta. Maimu Kase sõnul võib sellisel juhul sageli abi leida prismaprillidest, mille väljakirjutamisega tegelevadki just ortoptistid, mitte optikapoodide optometristid. Samuti toonitab ortoptist, et kindlasti on sealjuures tähtis välja selgitada ka diplopia põhjus, milleks võib olla mõni hoopis tõsisem silmahaigus või neuroloogiline probleem.

Viimaks on Maimu Kask täheldanud ka asthenopiaga (silmade väsimusega) patsientide hulga suurenemist. „Põhjuseid võib olla mitmeid – sagenenud arvuti kasutamine, konvergentsi nõrkus, akommodatsiooni spasm, eksophooria,“ loetleb õde. „Ortoptisti ülesandeks ongi vastavate mõõtmiste abil kindlaks teha probleemi esilekutsuja.“ Samuti rõhutab ta, et siinkohal ei tohi siiski ära unustada ka neuroloogilisi tekitajaid nagu müastenia, migreen jne, millel on eelnimetatutega sarnaseid sümptomeid, kuid erinev põhjus ja ravi.

Kokkuvõtteks on Maimu Kask veendunud ortoptisti professiooni tarvilikkuses kliinikumis ning tal on meeldiv tõdeda, et tema töö on saavutanud järjest suuremat kõlapinda ka silmaarstide jt meedikute hulgas: „Hea on tunda, et minu tööd hinnatakse ja vajatakse.“

Vestluse põhjal Maimu Kasega
kirja pannud Merili Väljaotsa