Tervise Arengu Instituudi algatusel valmis 2015 aastal ravijuhend „Alkoholitarvitamise häirega patsiendi käsitlus".

Alkoholi liigtarvitamine on ühiskonnas üks märkimisväärsemaid terviseriske. Hinnanguliselt on alkoholisõltuvuse levimus tööealise elanikkonna (18–64 a) hulgas Eestis kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt – naiste hulgas 2% (EL 1,5%), meeste hulgas 11% (EL 5,4%). Ravijuhendi eesmärk on parendada alkoholi liigtarvitamise avastamist, alkoholitarvitamise häire diagnoosimist ja ravi ning seeläbi vähendada alkoholi tarvitamisest tingitud kahjusid Eestis.

Alkoholi liigtarvitamise varajane avastamine annab võimaluse õigeaegselt sekkuda ning hoida ära tõsisemate tervisekahjude tekkimist. Sagedamini on alkoholi liigtarvitava patsiendi esimeseks kontaktiks perearstikeskus, erakorralise meditsiini osakond või traumapunkt. Alkoholi liigtarvitamise sõelumiseks sobib kasutada 10 küsimusest koosnevat AUDITi testi. Testi tulemuste põhjal saab otsustada edasise sekkumise vajadused olenevalt sellest, kas tegemist on ohustava tarvitamise, kuritarvitamise (tervist kahjustav tarvitamine) või alkoholisõltuvusega.

AUDITi skoor ≥ 16 võib viidata alkoholi kuritarvitamisele või alkoholisõltuvusele. Sel juhul on diagnoosi täpsustamiseks vajalik patsiendi seisundi hindamine kliinilise intervjuuga. Intervjuu käigus täpsustatakse alkoholi tarvitamise sagedusi ja koguseid, tarvitamist soodustavaid faktoreid, teiste ainete kuritarvitamist, alkoholi tarvitamisest tingitud psühhosotsiaalseid probleeme, valmisolekut muutuseks ning seda takistavaid tegureid.
Alkoholitarvitamise häire ravi koosneb alkoholivõõrutusravist (kui see osutub vajalikuks) ja sellele kohe järgnevast tagasilangust ennetavast ravist. Tagasilangust ennetav ravi koosneb farmakoloogilisest ravist ja mittefarmakoloogilisest ravist ehk psühhosotsiaalsetest sekkumistest.

Mõistet „psühhosotsiaalne sekkumine" kasutatakse laialdaselt ja seda on erinevalt defineeritud. Traditsiooniliselt mõistetakse psühhosotsiaalse sekkumise all patsiendi ja terapeudi, arsti, nõustaja või abistaja omavahelist koostööd sõltuvuskäitumise muutmiseks. Psühhosotsiaalsed lähenemised jaotatakse madala (nt lühinõustamine, motiveeriv intervjueerimine) ja kõrge intensiivsusega sekkumisteks (nt kognitiiv-käitumisteraapa).

Alkoholisõltuvuse farmakoteraapias kasutatakse aversiivseid ravimeid ja opioidretseptorite antagoniste. Opioidretseptorite antagonistid (naltreksoon ja nalmefeen) vähendavad meeldivaid aistinguid, mida alkohol tekitab ning sellega väheneb tarvitatava alkoholi kogus ning kasutamise sagedus. Aversiivseteks ravimiteks nimetatakse alkoholi suhtes ebameeldivaid reaktsioone (alkoholi suhtes vastikust) tekitavaid ravimeid, ravimirühma esindajaks on disulfiraam. Disulfiraami kasutatakse abstinentsi säilitamiseks tervishoiutöötaja poolt jälgitud suukaudse ravina. Subkutaanse implantaadi osas puudub piisavalt tõendusmaterjali selle efektiivsuse osas.

Kõiki alkoholi liigtarvitamise kahtlusega patsiente tuleb sõeluda ja lühinõustada nii üld- kui eriarstiabisüsteemis.Mittekomplitseeritud alkoholi kuritarvitamist ja kerget alkoholisõltuvust võib ravida esmatasandis, rakendades vähem intensiivsemaid psühhosotsiaalseid sekkumisi ja vajadusel farmakoteraapiat. Kaasuvate psüühikahäiretega, mõõduka või raske alkoholisõltuvusega patsiendid kuuluvad ravile psühhiaatrilises eriarstiabis (sõltuvusravikeskuses), kus lisaks kliinilisele hindamisele teostatakse täielik hindamine ja kaasatakse teised spetsialistid (nt sotsiaaltöötaja).

Alkoholitarvitamise häire on krooniliselt kulgev ajuhaigus, mis sageli hõlmab probleeme nii tervise kui sotsiaalvaldkonnas. Euroopa Sotsiaalfondi projekti „Kainem ja Tervem Eesti" raames on hetkel välja töötamisel alkoholitarvitamise häire integreeritud ravimudel, mille tulemusena paraneb alkoholi kuritarvitamise ja alkoholisõltuvuse raviteenuste kättesaadavus Eestis.

Teelia Rolko
Arst-õppejõud psühhiaatria erialal
Psühhiaatrikliinik