Kliinikumi õendustöötajate ja laborantide professionaalse tegevuse ja arengu regulaarne hindamine esitatud dokumentide ja kvalifikatsiooninõuete alusel sai alguse 2002. aastal seoses riikliku atesteerimise lõppemisega. Üleminekul lähtuti eesmärgist toetada töötajate professionaalset arengut ja diferentseerida põhipalku vastavalt kvalifikatsioonile. Samas oodatakse kõrgema kvalifikatsiooni ja palgaga töötajatelt suuremat tööalast panust ja aktiivsemat arendustegevust.
Tööelu arengutest lähtuvalt vajab atesteerimise kord aeg-ajalt uuendamist ning tänavu sai valmis vastava juhendi viies versioon. Uus versioon sai täpsem, lihtsam ja lühem. Enam ei ole vaja koostada atesteerimisdokumente II kvalifikatsiooniastme taotlemisel. Piisab töötaja vahetu juhi kirjalikust hinnangust töötaja katseaja tulemustele. I ja kõrgema astme taotlemisel tuleb aga täpselt järgida atesteerimise juhendit.
Muutunud on kvalifikatsiooninõuded ja täienduspunktide arvestus. Näiteks pool aastase täienduskoolituse mahust saab koguda osakonnasisestelt koolitustelt. Töötaja võib ennast täiendada vastavalt vajadusele oma osakonnas või teistes osakondades. Sel aastal käisid kardiokirurgia õed lisaoskusi õppimas anestesioloogia-intensiivravi kliiniku osakondades ja psühhiaatriakliinikus, silmakliiniku õed üldanestesioloogia osakonnas, levinud on ka õpieesmärgil roteerumine oma kliiniku piires.
Õed selgitavad stažeerimise vajadust sellega, et patsiendi terviseprobleemid ei lähtu ainult põhihaigusest, sageli on need tingitud kaasuvatest haigustest, mis nõuab õdedelt laialdasi teadmisi erinevatel kliinilistel erialadel. Kõiki läbitud täiendusi saab salvestada lihtsal viisil Virosofti koolitusmoodulis. Täienduspunkte saab nüüd ka kutsealasest tasemeõppest sh spetsialisti-, magistri- ja doktoriõppest. Iga eksami või arvestusega lõppenud aine arvestatakse vastavalt selle mahule tööalase täienduskoolituse hulka.
Sageli küsitakse, miks peab aastas läbima 60 täiendustundi ja eriti majanduse madalseisu ajal. Küsimus on õigustatud, kuid asutusel puudub õigus ignoreerida sotsiaalministeeriumi määrust, mis seda nõuab. Siinkohal suunaksin palli töövõtjate esindajatele, kes võiksid teha ministeeriumile ettepaneku vastava määruse muutmiseks. Seni peame olema leidlikud ja otsima ise lahendusi. Kuna raha on vähe, tuleb ka oma koolitusvajadusi hinnata senisest kriitilisemalt. Siinkohal oleks abiks kriitiliste kompetentside loetelu, mis on üleval kliinikumi sisevõrgu õdede rubriigis. Täienduste planeerimisel ja erinevate võimaluste kasutamisel leiab tuge kliinikumi koolituskeskusest.
Kliinikumis on hetkel 176 kõrgema ja 790 I kvalifikatsiooniastmega õendustöötajat ja laboranti. Peab ütlema, et õdede, ämmaemandate, radiloogiaõdede/-tehnikute ja laborantide professionaalne areng on viimaste aastate jooksul olnud tähelepanuväärne. Tundub, et atesteerimise süsteem on andnud sellesse olulise panuse. Jääb vaid soovida ja uskuda, et see areng tuleb kasuks ka patsientidele, kes saavad meilt asjatundlikku abi ja tuge.
Tiina Freimann
ülemõde