23. oktoobril esitati lastekliinikus „Vastsündinu valu" seminari raames küsimus – kas vastsündinu peab kannatama valu?
Sellise küsimuse võib esitada iga Eestis sündinud enneaegne ja ajaline vastsündinu, kes saatuse tahtel on pidanud veetma elu esimesed tunnid, nädalad või kuud haiglas. Vastsündinu valu on enamikul juhtudel seotud talle tehtavate erinevate protseduuride ja uuringutega. Kirjanduse andmeil on 56% vastsündinu valust seotud torkega vereproovideks (Alvarez 1999).
Vastsündinu valule, vastupidiselt täiskasvanute valule, pole pööratud piisavalt tähelepanu, Aastakümneid oldi arvamusel, et vastsündinu ei tunne valu.
Valu on subjektiivne tunne. Vastsündinu ei saa öelda, et on valus, ta annab sellest teada kehakeele ja käitumisega. Meie ülesanne on osata näha neid muutusi tema käitumises ja vastavalt sellele ka tegutseda. Oskus määrata valu ja mõista, kuidas laps end tunneb, on õdedele vajalik ametioskus. Tegelikult me ei informeeri lapsevanemaid piisavalt, et nad saavad last aidata, kui protseduurid ja uuringud põhjustavad stressi ning valu. See tundub olevat selline teema, mida me ei oska hästi neile õpetada.
Minu esimene kokkupuude vastsündinu valu temaatikaga oli 2002. aastal, kui oli võimalus viibida rahvusvahelisel IPOKRaTES-e konverentsil Austrias. Seal räägiti nii vastsündinu valust kui ka enneaegsete erihooldusmeetoditest. Mujal maailmas, eriti Soomes ja Rootsis, oli vastsündinu valu juba aastaid uuritud.
Samal aastal valmis ka tolleaegse Tartu Meditsiinikooli üliõpilase Monika Michelsoni uurimuslik diplomitöö lastekliiniku neonatoloogia osakonna baasil, teemal „Stress ja valu vastsündinul". Töö eesmärk oli uurida vastsündinute stressikoormust ja valu kestvust, ning nende leevendamise võimalusi. Kõige selle tulemusel hakkasime osakonnas enne vereanalüüside võtmist vastsündinutele valu leevendamiseks glükoosilahust manustama. Tol ajal oli see suur samm, kuid teised valu leevendamise meetodid meie osakonnas rakendust ei leidnud.
Aastatel 2012–2013 avanes minul uuringuõena ja ka minu kolleegidel võimalus osaleda rahvusvahelises enneaegsete vastsündinute lähedussuhte uuringus „The International Closeness Survey in the SCENE Study". Uuringus osalemine viis meid kokku soome õe Anna Axeliniga, kes on töötanud Turu Ülikooli Haigla vastsündinute intensiivravi osakonnas ja viimased 10 aastat Turu Ülikooli Õeteaduse osakonnas. Lisaks on ta kirjutanud vastsündinu valu teemal ka oma doktoritöö. Anna Axelinil on suur praktilise töö kogemus.
Nii sündis idee korraldada esimene "Vastsündinu valu seminar", kuhu oli lektoriks kutsutud RN, PhD Anna Axelin. Seminar oli suunatud kõigile vastsündinutega tegelevatele õdedele ja ämmaemandatele. Rõõm oli näha, et osalejate hulgas olid meie oma osakonna õed ja kolleegid meie kliiniku teistest osakondadest. Samuti kolleegid Ida-Tallinna Keskhaigla neonatoloogia osakonnast, kellega meil on hea koostöö olnud.
Seminaril käsitlesime vastsündinu valu ja selle hindamist, valu leevendamist mittefarmakoloogiliselt, vanemate kohalolekut valu leevendamiseks ning olukorda Eestis.
Seminari ettekannete juurde kuulus ka praktiline osa, kus video vahendusel oli võimalik saadud teadmisi testida. Videod kajastasid vastsündinute intensiivraviosakonna igapäevatööd. Praktiline osa ilmestas ja muutis seminari huvitavamaks ja kutsus aktiivselt kaasa mõtlema ning aruteludes osalema.
Seminari tagasiside oli väga hea. Pika tööstaaži ja kogemustega lasteõde ning rinnaga toitmise nõustaja Juta Ernits ütles pärast seminari: „Minu jaoks on vastsündinu valu ja valu leevendamise teema alati väga oluline olnud. Väikeste enneaegsete laste valu leevendamine on eriti oluline teema ja sellise koolituspäeva korraldamine on suurepärane. Ema osalus (kui vähegi võimalik) on valuliku protseduuri juures väga oluline. Ema kohaolek tekitab lapsele turvatunde ning seda ei tohiks ära unustada, kuna valuaistingul on seos hilisema kognitiivse arenguga, nagu selgus loengust."
Tänu seminarile on tehtud samm, et teadvustada vastsündinu valu teema aktuaalsust. Loodan väga, et seminaril osalenud oskavad paremini vastsündinu valu ära tunda, selle intensiivsust hinnata, seda leevendada ning informeerivad ja kaasavad lapsevanemaid aktiivsemalt. Ka meie osakonna õenduse 2015–2020 arengukavas on kajastatud vastsündinu valu ja selle arengusuunad. Arvasin, et alustada tuleks just õdede koolitamisest, kuna õed on võtmeisikuks muudatuste sisseviimisel.
Jana Retpap
Lastekliiniku neonatoloogia osakonna vanemõde