Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinikumi Leht

Lasteintensiivravi osakonna juhataja dr Tuuli Metsvaht pälvis viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest Neinar Seli stipendiumi.

Kommentaar

Eelkõige soovin tänada kõiki kaasautoreid ja oma juhendajat prof Irja Lutsarit. See, et mind eraldi esile tõsteti, on nagu teenimatu au osaliseks saamine. Aga mul on hea meel, et meie meeskond on tähelepanu pälvinud.

Viimastel aastatel on mulle südamelähedasemad uurimisteemad olnud vastsündinute infektsioonide ravi ning ravimite farmakokineetika ja -dünaamika.

Kuidas teha head teadustööd või mis on olulised faktorid? Steve Jobs on öelnud, et kui inimesed teevad seda, mis neid tõeliselt paelub, siis saavutavad nad igal juhul häid tulemusi. Teadustöös peab olema inspiratsiooni, midagi, mis pole ainult töö ja töö. Oluline on jõuda teatud teadmiste tasemini, kus uurimistöö hakkab endaga kaasa tõmbama. Väga tähtis on hea meeskonna olemasolu, et ühiselt tekkiks palju erinevaid impulsse, et oleks olemas sünergia. Lisaks peab iga uurimisteema olema ka teostatav (ingl feasible).
Hea näide on meie osalemine ESNEE (European Study of Neonatal Exposure to Excipients) projektis, mis uurib vastsündinute eksponeeritust ravimites sisalduvatele lisaainetele üle Euroopa. Eestile ülesandeks antud küsimustiku uuringu tegemine ei tundunud alguses sugugi põnev, aga nüüd on mul vastupidi väga hea meel, et just see osa projektist anti meile teha.

Androloogiakeskuse direktor dr Margus Punab pälvis viimase aasta teaduspublikatsioonide eest Neinar Seli stipendiumi.

Eesti Arsti teadusartikli preemia sai dr Maie Tali artikli eest „Põlveliigese osteoartroosiga naispatsientide liikumisfunktsiooni ja elukvaliteedi taastumine endoproteesimise järel" (Eesti Arst 2011; 90(4):174–180)

Kommentaar

Eestis on liigesproteesidega patsientide taastusravi väga vähe uuritud, kuigi liigeseid on endoproteesitud juba 40 aastat. Eesti Arstis ilmunud artikkel on osa uurimustööst, mis viidi läbi 2005.–2006. aastal TÜ Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus. Töö eesmärgiks oli uurida põlveliigese endoproteesimise järgses perioodis elukvaliteedi ning kõnni muutusi ja nende mõjutamise võimalusi erinevate füsioteraapia programmide abil perioodil 3-6 kuud pärast operatsiooni, mille kohta on väga vähe andmeid ka rahvusvahelistes teaduspublikatsioonides. Sooviksin tänada oma juhendajat prof Jaak Maaroosi igakülgse toetuse ja väärtuslike nõuannete eest ning kolleege ortopeedia osakonnast, kes olid lahkesti abiks patsientide leidmisel uuringugruppi.

Dr Maie Tali
spordimeditsiini ja taastusravi kliinik

Dr Aleem Ahmed Siddiqui võtab Indiasse kaasa uued teadmised ja head muljed ortopeedia osakonnast ning on tänulik võimaluse eest oma oskusi täiendada.

Kümme aastat ortopeedina tegutsenud dr Siddiqui tuli nädalaks ajaks õppima LINK-i korporatsiooni puusa- ja põlveproteeside paigaldamist, mille kompetentsikeskuseks Põhja-Euroopas on kliinikumi ortopeedia osakond.

Mumbaist, 20 miljoni elanikuga linnast, pärit ortopeed Siddiqui sõnul oleks Indias naissoost ortopeed tõeline haruldus, sest inimesed usuvad, et naisekätes pole piisavalt jõudu nii palju tugevust nõudva töö jaoks. Kliinikumis võis ta veenduda vastupidises dr Sigrid Pauli opereerimist jälgides.

Hämmastavad olid tema jaoks ka meie operatsiooniõdede oskused. Kliinikumis saab üks õde kogu instrumenteerimisega hakkama, ulatades nii operatsiooniinstrumente kui ka saage-puure. Teine õde abistab mittesteriilsena, samas kui Indias ulatab üks õde ühtesid instrumente ja teine teisi. Ning ka meie arstiteaduskonna üliõpilastel on tema meelest harukordselt head võimalused õppimiseks, Indias ei lubata tudengitel enne arstidiplomi kättesaamist patsienti isegi mitte puutuda. Pole litsentsi, pole õigust.

Mis veel kliinikumist meelde jäi? Dr Siddiquile meeldis ka patsientide operatsioonijärgne füsioteraapia, kus rulaatorit kasutav patsient ei nõjatu sellele kogu keha raskusega, vaid toetub küünarvartele. Lisaks uutele proteesimisoskustele kavatseb ta ka seda võtet juurutada kahes erakliinikus, kus ta igapäevaselt töötab.

Kliinikumi Leht

Alates möödunud aasta 1. septembrist on lastekliiniku neonatoloogia osakonnas tööl kaks noort arsti: Mari-Anne Vals ja Georgi Nellis, kellel on indu tegeleda nii ravi- kui teadustööga, kes on head kolleegid, ning mis kõige tähtsam, armastavad oma tööd.

Miks valisite neonatoloogia?

G: Oleme Mari-Annega kursusekaaslased ja erialavalikul seisnud ühesuguse dilemma ees: kas hematoloogia-onkoloogia või neonatoloogia. Neljandal kursusel läksin hematoloogia-onkoloogia osakonda abiõena tööle. Kolmanda aasta järel mõistsin, et olen täiesti tühi. Kuigi rõõm igast elule päästetud patsiendist oli tohutu, otsustasin lõpuks neonatoloogia kasuks.

M-A: Arstiks õppides ja neonatoloogia osakonnas abiõena töötades sai mulle kiiresti selgeks, et tahan spetsialiseeruda pediaatriale. Mul on hästi läinud, sest olen saanud endale kõige südamelähedasema eriala.

G: Minu vanaema on olnud elupõline lastearst Ida-Virumaal. Teades, kui raske on arsti elukutse, sundis ta mu ema elukutsevalikul sellest ametist loobuma. Minu otsust ta aga muuta ei suutnud. Olen ju pealegi üks-ühele vanaema iseloomu pärinud: samamoodi ütlen alati oma arvamuse välja ning armastan õiglust nii patsientide kui ka arstide suhtes.

Missugune patsient on vastsündinu?

M-A: Vastsündinul võib põhimõtteliselt igas organsüsteemis viga olla. Varieeruvus on suur ning lahenduse leidmine on hea väljakutse.

G: Vastsündinud on kõige paremad patsiendid! Kohe on näha, kui neil on midagi viga, sest nad ei mängi ega teeskle. Kui lapsel on sündides mõni probleem, on alguses tohutu stress, aga niipea kui ravi efekti annab, on meeletu kergendus.

Kuidas olete oma töö jaotanud?

G: Meie vahel pole konkurentsi. Mulle meeldib rohkem operatiivne tegutsemine naistekliinikus sünnituse juures, Mari-Annele aga rahulikum töö lastekliiniku neonatoloogia osakonnas.

M-A: Tõepoolest ma ei ole erakorralise töö inimene. Iga juhtumi kohta tahaksin uurida kirjandust, otsida parimaid ravivõtteid.

Mis meeldib selle töö juures?

M-A: See kõlab võib-olla lihtsalt, aga mulle meeldib igal hommikul tööle tulla. Minu mittemeedikust mees ütleb, et minu amet on mulle hobiks. Aga mulle meeldib näha oma töö vilju – jälgida oma patsiendi käekäiku. Kolleegid on meil väga toredad ja sõbralikud, neilt saab alati nõu küsida.

G: Naljaga pooleks öeldes: töö armastab mind. Kui tööd on palju, siis on hommikul valvet lõpetades supertunne: surmväsinud, aga mitte asjata palka saanud. Ootamine on vaimselt palju kurnavam.

Nelikümmend aastat tagasi asus haiglatööle neli noort naist, kes on tänaseni oma kutsumusele truuks jäänud, olles kliinikumis ametis õena, põetajana, ämmaemandana ja laborandina.

Kui laborant Vilma Raamatuga kohtun, siis ütleb ta vaikselt, et mõtted on töö juures ja ei oskagi midagi enda kohta öelda: „Aastad on iseenesest läinud ja aeg märkamatult möödunud."

laborant Vilma Raamat

laboratoorse hematoloogia ja üldkliiniliste analüüside osakond

Aga mis on nende aastatega muutunud? „Asi, mida kindlasti 40 aastat tagasi poleks ette kujutanud on vere vormelementide automaatne lugemine. Ammugi siis see, et seda tuleb ise tegema hakata. Kui arvutid tulid, siis oli jälle suur hirm eksida. Tänu kolleegidele sai kõik selgeks õpitud ja tagantjärgi ei saa enam arugi, et mida seal karta oli. Kolleege tahakski kõige hea eest tänada."

Toonased ja tänased töömeetodid on nagu öö ja päev. Omal ajal käis laborant ise koha peal vereproovi võtmas. Meenub seik, kuidas ükskord öövalve ajal kutsuti vastuvõtutuppa, kuhu oli toodud kõhuvaluga patsient. „Läksin jooksuga kohale, dr Heino Kokk vaatas patsiendi läbi ja ütles mulle, et vereproovi pole tarvis võttagi, silmaga on näha, et pimesoolepõletik."

Vaatamata sellele, et kaasajal on tehnika abiks, on nüüdsel ajal töö palju pingelisem ja mahud suuremad. „Tööd siin jätkub!"

„Seda pean küll ütlema, et kuigi arvamusi on igasuguseid, olen mina oma hariduse ja töökoha saanud tänu nõukogude ajale. Kuna olen vähese jutuga, siis ei oskaks ma ennast tööle saamiseks reklaamida. Mõnikord tundub mulle, et tänapäeva deviis ongi tühja jutu ajamine."

Küsin õepostist, kust ma võiksin leida vanemõe. Lahke ja kena õde viib mind õigesse kohta. Nali naljaks, aga siis selgub, et abivalmis teejuht oligi Maie Pärtel ise, kellega ma kohtuma olin tulnud.

õde Maie Pärtel

uroloogia ja neerusiirdamise osakond

Uurides Maie Pärtelilt, mis on nii pika tööstaaži saladus, siis vastab ta kõhklematult, et head kolleegid, kellega saab jagada muresid ja arutada probleeme. Ja mitte ainult – kellega saab ka koos reisida ja matkata.

Erakordne on see, et Maie Pärtel on algusest peale samas osakonnas töötanud. „Niisama toona tööle ei võetud. Kuigi olin äsja meditsiinikoolist tulnud, lasi vanemõde ikka veenipunktsiooni tegemist ette näidata."

Mis on 40 aastaga muutunud? Eelkõige see, et nüüd on kasutusel ühekordsed vahendid. Ka riietuse osas mäletan aega, mil oli mõeldamatu, et õde osakonnas ilma tanuta ringi kõnniks. Ise pesime ja valgendasime neid. Ja kuidas me omal ajal Puusepa 8 aknaid küürisime – üksi ei saanudki, keegi pidi julgestuseks jalgadest kinni hoidma. Kõiki töid tuli teha. Kui sanitar oli alkoholi küüsi sattunud, siis tuli ka toitu jagada ja põrandat pesta. Soojalt meenutan toonaseid kirurge dr Pihelgast, dr Tulminit ja dr Kaske, kes lisaks headele arstioskustele olid ka väga sõbralikud suhtlejad. Õdedelt küsiti ikka, et kuidas läheb ja kas kodus on kõik hästi.

„Kui hiljuti vanemõde ütles, et mul on tööstaaži 40 aastat, siis hakkas süda puperdama, ise ei saa arugi, et nii kaua töötanud olen. Kuidas nii kaua vastu pidada? Usun, et need, kes pühenduvad oma tööle, need jäävad püsima"