-
Avaleht
- Persoon
Kõrvakliiniku uus juht dr Priit Kasenõmm: minu südameasjaks on järelkasvu koolitamine
Käesoleva aasta 1. aprillil võttis kõrvakliiniku juhataja teatepulga üle dr Priit Kasenõmm. Kliinikumi Leht käis uurimas, millise pilguga vastne juht oma uuele haldusalale vaatab.
Milliste tunnetega võtsite vastu teate, et olete valitud kõrvakliiniku uueks juhiks?
Uue ametikoha võtsin vastu täie vastutustundega. Muidugi tegelevad lisaks minule kliiniku igapäevase administreerimisega veel paljud teised töötajad, kelle abi on praegu raske üle hinnata. Pean ütlema, et tajun kolleegide toetust nii kõrvakliinikusiseselt kui -väliselt. See on hea tunne, mis aitab motivatsiooni üleval hoida.
Kuidas hindate kõrvakliiniku praegust olukorda?
Prof Mart Kulli pärandiks on eelkõige kõrva-nina-kurguhaiguste kui kirurgilise eriala laiahaardeline populariseerimine. Selle üle, et meie eriala on kirurgiline, ei vaidle tänapäeval enam mitte keegi. Samas, kui võrrelda meie kliinikut Põhja- ja Kesk-Euroopa ülikoolikliinikutega, on meil lihtsamate operatsioonide osakaal igapäevases töös ebaproportsionaalselt suur.
Nagu alati, on igale nähtusele mingi seletus: esiteks on Eesti rahvaarv väga väike ning keerukamat kirurgilist ravi nõudvaid haigusjuhte vähe, teiseks on Eestis küll piisav arv
kõrva-nina-kurguarste, kuid umbes pooled neist ei tegele kirurgilise raviga, mistõttu mitmetes väiksemates haiglates meie eriala operatsioone ei teostata. Sellest tulenevalt on nõudlus isegi kõige lihtsamate operatsioonide järele kõrvakliinikus väga suur.
Emeriitprofessor Karl Kull 80
3. märtsil tähistas 80. juubelit hematoloogia-onkoloogia kliiniku konsultant prof.emer. Karl Kull. Juubilariga seotud mälestuskilde jagavad endised-praegused õpilased ja kolleegid dr Ragnar Heido ning dr Ralf Allikvee.
"Rohkem pühendunud oma elukutsele pole lihtsalt võimalik olla;rohkem laiahaardelisem, ja seda väga heal tasemel, ei saagi vist arst või kirurg olla; rohkem põhjalik ja enam Arst pole võimalik olla."
(Ragnar Heido prof.emer. Karl Kullist)
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku uus ülemõde Gea Kõks: tahan olla õdedele toeks
Käesoleva aasta algusest töötab hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõe ametikohal senine personaliteenistuse koolitusosakonna juhataja Gea Kõks.
Töötasite 10 aastat personaliteenistuses, nüüd ülemõena. Millest selline ametialane suunamuutus?
Oma hariduselt olen õde ning varasemalt ka õena töötanud. Juba õpingute aegu hakkasin haiglatöös osalema, esialgu neurointensiivravi osakonnas hooldusõena, kus peale kooli lõpetamist jätkasin intensiivraviõena. Seega on pigem just töö koolitusvaldkonnas olnud kõrvalepõige põhierialalt.
Kuidas te tookord siis koolitustöö töö peale sattusite?
Kui olin ülikooli õeteaduse osakonna lõpetanud, tuli huvitav väljakutse – Maarjamõisa haiglas otsiti ülemõe asetäitjat koolituse alal. Otsustasin kandideerida ja sealt see administreeriv töö alguse sai. Kliinikumi moodustamisel liideti kogu koolituse valdkond personaliteenistusega ning kuulutati välja uus konkurss osakonna juhataja leidmiseks. Minu jaoks oli see suur dilemma ja kaalumise koht, kas jätkata koolituse vallas või naasta osakonna õe tööle. Oma suureks üllatuseks osutusin valituks, millega koos tuli julgus jätkata koolitusjuhina. Ega see ju meditsiinist päris kõrvalekaldumine ei olnud, tööülesanded võimaldasid mul kursis olla ka kitlikandjate tööga.
Dots Maido Uusküla 70+40=110
2010. aasta toob kauaaegsele kliinikumi kardioloogile ning TÜ arstiteaduskonna õppejõule dots Maido Uuskülale kaasa kaks olulist aastapäeva: 9. jaanuaril sai praegune südamekliiniku arst-konsultant 70. aastaseks ning mais täitub 40 aastat tööleasumisest Maarjamõisa haiglasse.
Fakte dots Maido Uuskülast:
• teadustegevust alustas mittestatsionaarses aspirantuuris 1966. aastal
• Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja Maarjamõisa haiglas töötanud alates 1970. aastast
• Maarjamõisa haigla infarktiravi osakonnajuhataja aastatel 1976-1993
• arstiteaduskonna dotsent alates 1993. aastast
• Euroopa Kardioloogide Seltsi (European Society of Cardiology (ESC)) tegevliige alates 1999. aastast
• Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskuse (ARTK) juhataja aastatel 1994-2000 ja 2003-2006
• SA TÜK Kardioloogia kliiniku direktor aastatel 1999-2004
• Eesti Kardioloogide Seltsi president (esimees) aastatel 1999-2001
• 2007. aastal pälvinud pikaaegse ja tulemusliku eriarstide täienduskoolituse korraldamise ja kõrgetasemelise teadustöö eest teaduskonnas „Tartu Ülikooli arstiteaduskonna“ medali ning auraamatusse sissekandmise
Anita Priks 50
18. jaanuaril tähistab oma 50. juubelit südamekliiniku kardiokirurgia osakonna vanemõde Anita Priks. Kliinikumi Lehe palvel jagas juubilar lugejatega oma mõtteid meditsiini juurde jõudmisest ning senistest tööaastatest kliinikumis.
Kust tulenes soov oma elu meditsiiniga siduda?
Tegelikult on see minu puhul toimunud kuidagi pooljuhuslikult. Ei ole mul olnud üllaid eeskujusid ega teadlikku valikut ning kui seisin silmitsi kutsevalikuga, sai õeks õppima mindud rohkem sõbranna sabas. Kuid ilmselt on mul kaitseingel, kes aitas teha õige valiku.
Miks otsustasite just õeks õppida?
Teisi valikuid ei ole minu jaoks olnudki, see on olnud alati üks ja õige. Ilmselt mõjutas valikut ka asjaolu, et elu sundis võimalikult kiiresti tööle asuma ja seetõttu polnud isegi mitte võimalik mõelda ametile, mis eeldanuks kõrgharidust. Edasiõppimise võimalus avanes alles aastakümneid hiljem.
Kuidas vaatate tagasi tööaastatele kliinikumis?
Märksõnaks on areng, seda nii tööalases kui isiklikus plaanis. Selle aja sisse on mahtunud erinevad täiendused ja magistriõpingud TÜ õendusteaduse osakonnas ning kuigi minu haridus ei haaku otseselt ametialase karjääriga, olen ise oluliselt arenenud ning laienenud on minu tegevusvaldkonnad eri tasanditel. Lisaks igapäevasele tööle on suureks väljakutseks olnud tegutsemine erinevates töörühmades, mille kaudu olen saanud mõjutada õenduse arengut. Olen kogenud, et mida rohkem olen hõivatud, seda väiksem on oht langeda rutiini. Hõivatust pean positiivseks nähtuseks, sest tänu pidevale tegutsemisele on igavuse mõiste mulle võõras ja samuti jääb vähem aega mõelda sellistele asjadele, mille muutmine ei ole minu võimuses. Tunnen suurt rahulolu selle üle, et mind on alati ümbritsenud kolleegid, kes mind mõistavad ja vajadusel toetavad ning kellega minu väärtushinnangud kattuvad. Piisab vaid sellest, kui idee lendu lasta, ja juba on kaasatulijaid. Samas on need inimesed, keda ka endid häirib, kui miski on valesti või parandamist väärivat.
Emeriitprofessor Arvo Tikk 80
30. oktoobril tähistas 80. juubelisünnipäeva professor emeritus Arvo Tikk.
Lõpetanud 1954. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna on ta kogu oma arstliku ja akadeemilise karjääri vältel töötanud ülikooli närvikliinikus. Aastatel 1954-1975 oli ta neuroloogia ja neurokirurgia kateedri assistent ja dotsent ning 1975. aastast professor.
Kõik need aastad on ta olnud võrdselt praktiline arst, õpetaja ja teadlane ning leidnud seejuures aega erinevaid administraatori ülesandeid täites osaleda tulemuslikult ka arstiteaduskonna ja Tartu Ülikooli elus.
1958. aasta poliomüeliidiepideemia ajal oli professor Tikk üks, kelle juhtimisel loodi intensiivravisüsteem hingamishalvatusega poliomüeliidihaigete raviks, millest kujunes Tartu Närvikliiniku Hingamiskeskus. See oli aastaid Nõukogude Liidus ainuke spetsialiseeritud neurointensiivravi keskus. 1959. aastal algas tema vahetul korraldamisel hingamiskeskuse väljasõidubrigaadi tegevus, mis oli oluline etapp intensiivravi põhimõtete juurutamisel Eesti raviasutustes. Alates 1960. aasta algusest korraldas ta intensiivravi osakonnas raskete ajukahjustustega haigete intensiivravi trahheotoomia, intubatsiooni ja kunstliku hingamise ning hüpotermia kasutamisega.
1960-ndate aastate keskel hakkas prof Tikk tegelema lülisamba ja seljaaju traumade kirurgilise ravi tõhustamisega. 1980-ndate aastate keskel juurutati tema initsiatiivil kaelaosa radikulopaatia ja müelopaatia kirurgilise ravi eesmised juurdepääsu operatsioonimeetodid. 1983. aastal võttis ta kasutusele kaelaosa eesmise metallspondülodeesi meetodi, 1970. aasta alguses süvenes ta üksikasjalikult perifeersete närvide kompressioonisündroomide diagnostikasse ning nende konservatiivse ja kirurgilise ravi võimalustesse, pöörates erilist tähelepanu karpaalkanali sündroomi epidemioloogia, kliiniku ja operatiivse ravi üksikasjalikule uurimisele.