Öeldakse, et meie tulevik on laste päralt. Nii on ka spordis – et saavutada häid tulemusi täiskasvanuna, peab juba varases lapseeas alustama sportimist.
Ühelt poolt on kehaline aktiivsus tänapäeva noorte internetikeskses istumisühiskonnas tervitatav. Veel kümme aastat tagasi tähendas lapse sportimine igas päevas 2–3 tundi õues ringijooksmist, suvevaheaegadel vanaema juures maal rassimist. Ning lisaks muidugi 3 kuni 4 treeningut enda poolt valitud spordialal. Ja sealgi olid esimese aasta treeningud üles ehitatud rohkem spordist rõõmu tundmise tekitamiseks: palju jooksmist, natuke erialast trenni.
Tänaseks on jäänud enamikule lastele ainult treeningtunnid. Tõsi, küll 5 kuni 6 korda nädalas, kuid kindla eriala spetsiifikaga ja eesmärgiga juba varases eas saavutada häid tulemusi.
Ortopeed Henrique Jones, Portugali jalgpallikoondise arst, rõhutas oma Balti Spordimeditsiini konverentsil peetud loengus, et spordivigastused varases eas lastel pole ainuüksi meditsiiniline probleem. Oluline roll on vanematel, treeneril ja võistkondade mänedžeridel, kes püüavad juba varases nooruses „müüa" noort talenti. Selline olukord lisab nii füüsilised kui psüühilised pinged noorele sportlasele. Pahatihti saavad vigastatud just andekad lapsed – palju võistlusi erinevate vanuseastmetega ja tihe võistlusgraafik ei lase noorel organismil piisavalt taastuda.
Kanada sportlase pikaajalise arengu mudelis on kuni 19-eluaastani periood, kus tuleb noorsportlases arendada füüsilist ja mentaalset poolt koos, et olla valmis tulevikus lülituma võistlussporti. Paraku reaalses spordimaailmas peavad juba 16-aastased sportlased olema valmis lülituma tippsporti.
Üks enim probleeme tekitav vigastus laste spordis on põlvesidemete vigastused. Kirjanduses leiame andmeid juba 5–6-aastaste noorsportlaste põlvesidemete operatsioonidest.
Probleemkohaks on noorel kasvaval inimesel kasvuplaatide kahjustus operatsioonil, millega võib tekkida pikkuskasvu või liigestelje muutus. Et seda vältida, töötatakse välja eri meetodeid, mis võimaldaks sellised riskid viia minimaalseks. Samas, võrreldes täiskasvanud sportlastega, on ravivalikuid vähem: on tõestatud, et kui laps tahab tulevikus jätkata sporti samal tasemel, on vaja võimalikult kiiresti kirurgiliselt taastada põlve stabiilsus. Alternatiiviks on lõpetada sportimine aladel, kus esineb oht põlve vigastada. Iga uue vigastuse haigusjuhtumiga võivad tekkida liigeses pöördumatud kahjustused. Ajakirjas The Bone and Joint Journal 2002. aastal Aichroth ja kaasautorite poolt avaldatud artikli alusel on 6 aastat pärast vigastust konservatiivselt ravitud põlve eesmise ristatisideme patsientidel 100%-l põlv valulik ja ebastabiilne, 65%-l on lisandunud meniski ja 15%-l kõhre vigastused.
Lisaks vigastustele on tõusnud laste spordis ülekoormusvigastuste osakaal. Siinkohal on peamiseks põhjuseks treeningute varane spetsialiseerumine ja intensiivsus. Jalgpallis kindlasti ka kunstmuruväljakute lisandumine.
Oluliseks tuleb pidada reumatoloog Mart Kulli loengut põletikuliste protsesside võimalusest noorsportlase liigeskaebuste juures. Tihti ei saa seletada noore sportlase põlvevalu tema kiire kasvu või intensiivse treeninguga. Põhjus võib olla põletikulises protsessis. Põletikulised liigesehaigused võivad alata praktiliselt igas elueas, mistõttu peaks noorsportlastega tegelevad arstid valu põhjuste selgitamisel mõtlema ka JIA ja teiste põletikulistele liigeshaiguste võimaluse peale. Suureks arenguks artriitide käsitluse vallas on UH- diagnostika, mis on tõestanud võrreldavat tundlikkust MRT-ga ja head korrelatsiooni histoloogiliste leidudega põletikulistes liigestes. Samas ei tohi ära unustada aga ka D-vitamiini vähesusega seotud toeseprobleeme kasvavas organismis – Osgood-Schlatteri ja Perthese haigused on sagedased ja tõusvat trendi näitavad probleemid noortel ja noorsportlastel kõigis Põhjamaades.
Üks olulisimaid faktoreid vigastuste ja ülekoormussündroomide ennetamiseks on taastusravi ja füsioteraapia. Pahatihti ei soovi treenerid selliseid igavaid ja mõttetuna tunduvaid harjutusi treeningprotsessi lülitada. Siin on suur tähtsus lapsevanemate, treeneri ja füsioterapeudi koostööl selgitamaks eriharjutuste vajadusi niinimetatud nõrkade piirkondade tugevdamiseks ja vigastuse ennetamiseks.
Dr Henrique Jonesi arvates pole vaja sundida sportlasi treeningtsüklis tegema igapäevaselt hulgaliselt tüütuid ja neile mõttetuna näivaid lisaharjutusi. „Lisagem alguses üks, kõige tähtsam. Seda sportlane isegi ei märka. Ja nii tasapisi edasi."
Seega soovituseks laste spordiga tegelejatele: ikka tasapisi ja targu edasi!
Dr Madis Rahu
Sporditraumatoloogia keskus