Avaleht 1A4
1A4
Hambaravi aegade tuultes Prindi
Neljapäev, 23 Märts 2017 15:12

lk4 Aili Tuhkanen NilsonInimesele, kes pole kundagi tundnud hambavalu, tundub teiste poolt kirjeldatu kui väljamõeldis. Hambavalu võib muuta elu talumatuks ning sundida isegi muidu tugevad mehed põlvili.


Hambavalu põhjuseid on mitmeid, erinev võib olla valu iseloom, tugevus ja need avalduvad ka erinevatel inimestel erinevalt, sõltuvalt valulävest.


Hammaste ravi oli tuntud juba Vanas-Egiptuses, hambaauke ehk kaariest raviti erinevate materjalidega – kuld, mesilasvaha, erinevad taimesegud/pastad ja kõike seda tehti muidugi eelnevalt hambakaariest eemaldamata (puurimata). Kaaries aga arenes rõõmsalt edasi, tekitades juba järgnevaid tüsistusi nagu pulpiit (hambanärvi põletik), periodontiit (põletik hambajuuretipu piirkonnas), periostiit (mädakogumik periosti all), osteomüeliit (luupõletik).


Hambaravi pastade-vedelike koostisesse kuulusid piim, mesi, õlu, pühade allikate vesi, eeterlikud õlid, köömned, sibul, tilliseemned.


Näitena üks retsept hammaste tervena hoidmise kohta (Ebersi papüürus): Tamme vaik 1, Nuubia savi 1, rohelise silma näovesi: purustada koos ja panna hamba peale.


Kaariese levimus oli madal pronksi- ja rauaajal, kuid selle tõus neoliitikumis võib olla seotud süsivesikurikka taimetoidu kasvuga.


On leitud muumiaid, kellel on püütud asendada puuduvaid hambaid meie aja mõistes implantaatidega, kasutades selleks puidust valmistatud pulki, mis muidugi püsima ei jäänud koesobimatuse tõttu.


Varasel keskajal ilmusid esimesed märgid professionaalsest suuhooldusest ja huvitaval kombel peeti kaariest külluse märgiks ehk moes olid katkised hambad (sic!). Terved hambad olid vaestel, aadlikel oli seevastu piinlik omada terveid hambaid ja seda loeti tollaegset moodi mittejärgivaks. Sellel ajajärgul hakati aga mõtlema juba valutule hambaravile, mis piirdus küll loodusest leitule segatuna mõne (eeterliku) õliga või olid hambaravi võteteks klistiir, nälgimine, vanniskäik, aadrilaskmine, vms.


Praeguseks on hambaravi areng olnud pidev, uudiseks ei ole enam ei implantaat, juureravi mikroskoobiga, breketravi, hammaste transplantatsioon, lähitulevikus ka tüvirakud. Terveid ja tugevaid hambaid loetakse inimese tervise märgiks ja hambad on organismi kui terviku üks osa. Mul on hea meel tõdeda, et teiste erialade arstid oskavad haiget uurides tähele panna muutusi suuõõnes – suuõõne limaskestal, keelel, hammastel; on ju ravimata hambad kroonilise põletiku allikad ning paljude üldhaiguste põhjustajad. Hammaste korrashoiu eest ei vastuta üksnes arst, vaid selles on osa ka inimesel endal.


Lõpetaksin Komi mütoloogiast pärit tõdemusega – laps hakkab kuuluma inimeste maailma alles pärast hammaste tulekut.

 

Aili Tuhkanen
arst-õppejõud suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal

 
Suitsuvaba haigla Prindi
Neljapäev, 23 Veebruar 2017 08:20

Ylle Ani 3Peagi täitub kaks aastat, mil Tartu Ülikooli Kliinikumi ruumid ja territoorium muutusid suitsuvabaks – vähemalt oli hea plaan, et ei personal ega patsiendid ei peaks enam sattuma olukorda, kus nad hingavad ise tossu sisse või hingavad seda sisse kolleegi hingeõhust. Paraku selgus, et termin „territoorium“ tähistab vaid 30 meetrit hoonest. Nii et aeg-ajalt märgatakse haigla personali, kes suitsetavad sellise kaugusega põõsastes. Kas nikotiin omab tõesti nii võimsat mõju isegi meditsiiniga hästi kursis olevale inimesele?


Kindlasti on nikotiin aine, mis põhjustab tugevat sõltuvust, kuid ei saa kõrvale jätta samaväärse tugevusega sõltuvust harjumusest. Sageli arvabki suitsetaja, et tal ei ole mingit sõltuvust nikotiinist, vaid ta vajab lihtsalt puhkepausi. Puhkepaus toimub sel juhul harjumuspäraselt suitsetades. Mis on suitsetamine meditsiinilises tähenduses? See on nikotiini manustamine inhaleerimise teel. Teades, et nikotiinil on kindel mõju kesknärvisüsteemis, siis võime võrrelda selle manustamist ükskõik millise teise ainega, mis peaks toimima kesknärvisüsteemi. Võrdleme näiteks rahustiga. Rahustit saab manustada tabletina – sel juhul toimub esmalt imendumine maost ja soolest, mis võtab mõnda aega; järgnevalt liigub ravim vereringlusega läbi maksa, kopsude, südame, aordi aju arteritesse; ületab hematoentsefaalbarjääri ning jõuab lõpuks kohale piirkonda, kus peab toimet avaldama. Juhul kui on vajalik toime kiirem saabumine (nt psühhoosi korral), siis on võimalik ravimit manustada ka lihasesse või veeni, vähendades imendumise aega. Kui nüüd mõelda suitsetamisele, siis sel puhul manustatakse nikotiini otse kopsudesse, tänu millele jõuab see vähem kui poolele teele kõikidest muudest manustamise viisidest ja toimib ülikiiresti ajus. Seega, kui kirjeldada meditsiiniliselt suitsetamise protsessi, siis peabki aru saama, et suitsetamine on protseduur, mille käigus manustatakse nikotiini inhaleerimise teel.


Kirjeldagem suitsetamist: esmalt tuleb võtta üks paberist toru, mis on täidetud kuivatatud taime pulbriga, mille ühte otsa on paigutatud mingi käsn ja teine ots tuleb panna põlema. Teise otsa põlema süttimiseks tuleb käsnaga otsast tõmmata õhku enda poole – sellega luuakse parem hapniku juurdevool ja süttimine. Nüüd tuleb põlemise produkte ehk tossu tõmmata kopsu, hoida 2–3 sekundit, puhuda allesjäänud toss välja ja mõnekümne sekundi möödudes toimingut korrata, ja uuesti, kuni paberitoru koos oma täidisega on ära põlenud. Sellise protseduuri käigus jõuab ära imenduda 1 mg nikotiini, millega ületatakse suitsetaja nikotiini puudujääk ajus.


Sõltuvusse jäämist nikotiinist saab iga suitsetaja ise hinnata mõõtes ära tunnid (või minutid), mille möödudes ta inhaleerib järgmist nikotiini doosi. Lisaks nikotiinile tuleb tossu inhaleerimise protseduuri käigus paratamatult sisse hingata veel vähemalt 4000 keemilist ühendit. Ükski nendest ei ole vajalik kopsudele ega kogu organismile; ka nikotiin ei ole vajalik. Nikotiini sõltuvuse ületamiseks on kaasaaitavaid ravimeid. Tossu sissetõmbamise protseduuri teostamise vastu ravimid ei aita. Kuid puhkepausi on alati tervislikum pidada ilma tossu inhaleerimiseta! Kui suitsetaja ei ole endas kindel, kas ta peaks vastu „suitsupausi“ ilma suitsuta, siis tuleks seda katsetada – kas või seal samas „põõsastes“. Päris imelik oleks näha personali põõsas puhkepausi veetmas – aga mille poolest siis tossu inhaleerimine põõsas mõttekam on? Kui endal ei õnnestu saavutada ühte suitsuvaba päeva, ja teist, ja kolmandat, jne, siis võib leida sobivat abi nõustamisest ja ravimitest.

 

Ülle Ani
Arst-õppejõud pulmonoloogia erialal

 
Kogemus, kompetents ja innovatsioon Prindi
Neljapäev, 26 Jaanuar 2017 10:48

lk4 Tanel LaisaarJärjekordne aasta on möödas, mistõttu on aeg teha kokkuvõtteid ja seada uusi sihte. Kindlasti on kõigil erialadel 2016. aastast välja tuua uuendusi ja ehk ka esmakordselt kasutusele võetud diagnostika- või ravimeetodeid. Kui kergelt või raskelt nende juurutamine läks, teab igaüks ise.

 

Torakaalkirurgiale oli 2016. aasta mitmes aspektis tähelepanuväärne. Töötades vaid kahe kirurgi ja residendiga, teostasime esmakordselt üle 500 operatsiooni. Hoidsime elus kopsusiirdamisprogrammi. Tagasime erakorralise torakaalkirurgia kättesaadavuse 24/7. Rutiiniks sai kopsuvähi torakoskoopiline operatsioonimetoodika kasutades vaid ühte juurdepääsu (uniport access). Juurutasime spontaanse pneumotooraksi ravis pleurektoomia modifikatsiooni, mille esialgsed tulemused on olnud suurepärased. Teostasime esmakordselt laparatoomia haava kasutades kahepoolse torakoskoopilise kopsuresektsiooni; torakoskoopiliselt I roide resektsiooni ja lisaroide resektsiooni jne. Või polegi see kõik oluline, peaasi, et püsisime kenasti lepingumahu raamides.

 

Minu hinnangul ei ole ülikoolikliiniku ülesanne pelgalt haigete ravimine etteantud ravijuhtude mahus, vaid väga oluline on eriala järjepidev arendamine, et tagada Eesti patsientidele parimad ravivõimalused, mida kaasaegsel meditsiinil on pakkuda. Meditsiin on pidevas arengus. Iga ajastu on aga erinev. Kui Evarts A. Graham 1933. aastal teostas esmakordselt kopsuvähi ravis pulmonektoomia, siis oli see revolutsiooniline samm torakaalkirurgias. Täna püüame, kui vähegi võimalik, pulmonektoomiat vältida. Suureks kirurgiks peetakse E. Grahamit vaatamata asjaolule, et järgmised 19 patsienti, keda ta sama meetodit kasutades opereeris, surid. See oli innovatsiooni hind. Tänapäeval enam nii ei saa. Patsientide ootused on hoopis teised. Aga eks ole muutunud ka võimalused. Kirurgia on järjest enam ja enam spetsialiseerunud. Kirurgid ei ole enam universaalsed, kes opereerivad patsienti pealaest jalatallani. Sest tänapäeval ei ole enam küsimus selles, kas me suudame opereerida, vaid selles, kuidas me suudame seda teha. Operatsioon, mis tundus 20 aastat tagasi võimatu, on täna jõukohane residendile. Operatsioon, mille teostamiseks oli veel kümmekond aastat tagasi vajalik suur operatsioonihaav, on täna teostatav minimaalinvasiivselt. Selliste arengute aluseks on innovaatiline mõtteviis, koolitused ja seejärel kogutav kogemus. Nii saavutatakse kompetents. Eesti probleem on soovimatus kulutada raha koolitustele, aga samas soov, et meil oleks hästi kompetentsed spetsialistid. Teine probleem on ikka ja jälle Eesti väiksus (loe: patsientide vähesus), samas aga puudub paljudel juhtudel tahe harvaesinevate haigete/operatsioonide koondamiseks ühte haiglasse/osakonda. Küll aga soovitakse, et meil oleks kogenud kirurgid. Kogemus ei võrdu alati heade ravitulemustega, aga on selle üheks eelduseks kindlasti. Kogemus ei pea olema ilmtingimata täies ulatuses individuaalne, toetuda saab ka teiste (usaldusväärsete) kolleegide kogemusele, ehk siis jällegi on vajalik ennast koolitada.


Töötades kõrgema etapi raviasutuses, on sisuliselt ainsaks võimaluseks koolitada ennast väljaspool Eestit. Eestis aga tuleb kogemuse saavutamiseks harvaesinevad haigusjuhud koondada. On täiesti ilmne, et kui Eestis on aastas vaja teha alla kümne ühte tüüpi operatsiooni, saame parema tulemuse, kui need operatsioonid teeb üks kirurg, mitte 5 või 10 kirurgi mitmes erinevas osakonnas ja haiglas. Mõistagi on huvitav teha midagi uut, kuid tänapäeval ei ole aktsepteeritav lihtsalt proovida, kas operatsioon tuleb välja või mitte. Innovatsioon eeldab koolitust ja eelnevat kogemust lähedaste operatsioonidega.

 

Kirurg ei soleeri üksi. Kaasaegne kirurgia on meeskonnatöö. Kui veel 50–60 aastat tagasi andis ka narkoosi kirurg, siis tänapäeval ei kujuta me ettegi, et saaksime hakkama ilma anestesioloogita. Kas aga ka anestesioloogia ei ole mitte arenenud sinnamaale, et tipptasemel tööks on vajalik kitsam spetsialiseerumine? Järjest tähtsamal kohal haigete jälgimisel ja ravis on õdede töö. Õde on patsiendi kõrval pidevalt, tema peab muuhulgas oskama aru saada muutustest patsiendi seisundis ja võimalikest varajastest operatsioonijärgsetest tüsistustest. Need aga on eri tüüpi operatsioonidel hoopis erinevad. Selleks, et pakkuda parimat meie patsientidele, on jällegi vajalik spetsialiseerumine. Lugedes mistahes artiklit uutest ravivõimalustest või osaledes täiendustel, kuuleb alati üht ja sama: uute ravimeetodite sujuvaks kasutuselevõtuks on vajalik kogu personali koolitus – kirurgid, anestesioloogid, õed jt. Miks me arvame, et meil peaks olema kuidagi teisiti?

 

Tahaks lõpetuseks tsiteerida presidendi uusaastakõnet: „Vajame nutikaid ideid ja lahendusi, mis ei tule üksteise arvelt, vaid üksteise soove ja tahtmisi võimendades. Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.“

 

Tanel Laisaar

vanemarst-õppejõud
torakaalkirurgia erialal

 
Kliinikum Scandiatransplandi lävepakul Prindi
Neljapäev, 22 Detsember 2016 09:12

lk4 Einasto Mart NilsonKuus viimast aastat on Tartu Ülikooli Kliinikum pidanud läbirääkimisi Scandiatransplant organisatsiooni liikmeks astumise üle. Aastatepikkuse tööga jõudsime nii kaugele, et meie liitumine saab ilmselt järgmisel aastal teoks. Meenutuseks: Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid. Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitus jpm. Kõik ikka selle nimel, et raske elundipuudulikkusega patsientidele võimalikult head ravi pakkuda. Organisatsiooni tegevust juhivad kõigi liikmesriikide esindajatest koosnevad juhatus ja nõukogu, keskustevaheline suhtlus on korraldatud elundispetsiifiliste programmide ning töögruppide kaudu.


Eesti koostööleping Scandiatransplandiga jõustus 2013. aastal. Lepingu alusel oleme saanud sealsetele siirdamiskeskustele pakkuda Eestis kasutust mitte leidvaid doonorelundeid. Et üldreeglina eemaldab pakutava elundi sama keskuse meeskond, kus elund plaanitakse siirata, siis ajapikku on Eesti haiglates käinud pea kõigi kümne keskuse kirurgid. Kokku on Scandiatransplandi siirdamismeeskonnad osalenud 33 doonorprotsessil ja eemaldanud siirdamiseks üle 70 doonorelundi. Lisaks toimus 2015. aasta kevadel Tartus Scandiatransplandi siirdamiskoordinaatorite töögrupi korraline koosolek.


Tutvustamaks Eesti doonorluse ja siirdamiste hetkeseisu, loomaks keskustevahelisi kontakte ning saamaks täpset ülevaadet Scandiatransplandi igapäevatööst, külastasime nende aastate vältel väikese töörühmaga ükshaaval pea kõiki keskusi. Vastuvõtt on kõigil puhkudel olnud soe ja avatud. Neist käikudest on alguse saanud püsivam koostöö, sh arstide ja koordinaatorite praktilised koolitused.


Kliinikumi huvi liitumiseks Scandiatransplandiga on ennekõike seotud sooviga pakkuda patsientidele parimat võimalikku ravi. Eestis on 1,3-miljonilise elanikkonna ja vähem kui poolesaja doonori juures aastas äärmiselt keeruline leida sobivat doonorelundit õigel ajahetkel. Ennekõike korduvsiirdamiste ootajad või väga kiiresti tekkinud raske elundipuudulikkusega patsiendid kipuvad abita jääma. Seda olukorda aitaks Scandiatransplant (kokku ca 27 miljonit elanikku) olulisel määral parandada.


Liitumine toob meie senisesse igapäevapraktikasse kaasa muutusi. Seni oleme doonorikäsitlusel olnud konservatiivsed. Skandinaavias on välistavaid kriteeriume vähem ja doonorite vanusepiir kõrgem, seetõttu on ka doonorite arv suurem. Samuti kasutatakse rohkem elusdoonoreid. Meiegi peame oma võimekust neis valdkondades parandama, sest reeglid on kõigile ühised. Õnneks on meile ette nähtud üleminekuaeg ja pakutakse lahkelt koolitusi. Mitmete valdkondade osas on sisuline koostöö juba käivitunud, teadusprojektid on seni alles ootamas.


Loodame, et liitumine aitab päästa paljude Eesti patsientide elu ja parandada elukvaliteeti.

 

Mart Einasto
Juhatuse liige

 
Parkinsoni tõbi: kroonilise haiguse vaev ehk mida teha, kui miski enam ei aita? Prindi
Neljapäev, 24 November 2016 09:08

lk4 Pille TabaA.TennusKrooniline haigus on vaev ja viletsus – alguses hiilib tasasena, nii et ei saa arugi, kas see on vanadus või haigus. Aga see on alles algus.

 

Nii ka Parkinsoni tõbi: tunned harjumatut kohmakust ja sisemist värinat. Tuju on ära, ei taha midagi teha ja pisiasjadki ajavad ärevaks. Vaja tualeti vahet joosta ja kõht on kinni. Uni on halb ja unenäod nagu õudusfilmis – silmi avades on raske aru saada, on see unes või ilmsi, seejärel päeval väsinud ja paha olla. Rõõmu ei tunne millestki ja tundub nagu poleks elus midagi nauditavat, isegi lõhnasid enam ei tunne.

 

Just nii võib krooniline haigus alata – hoopis mitte nende sümptomitega, mida on haiguse puhul kõige iseloomulikumatena kirjeldatud, vaid nähtudega, mis võiks kuuluda vananemise kui loomuliku nähtuse juurde. Unehäired, meeleolu langus, põiehäired ja kõhukinnisus on nii tavapärased probleemid, et neid võiks nimetada üldrahvalikeks hädadeks.

 

Aga tulemata ei jää ka spetsiifilised sümptomid, mis seotud liikumisega – värin, liigutuste aeglus ja kohmakus, lihajäikus, tasakaalu- ja kõnnakuhäire, kõne ja neelamise probleemid. Väljakujunenud Parkinsoni tõbi oleks nagu hoopis teine haigus kui esmassümptomite ilmnemise ajal. Neurodegeneratsioon on halastamatu, haigus süveneb, lisanduvad tardumised ja kukkumised, tekkida võivad mälu- ja käitumishäired ning hallutsinatsioonid, päevased tukkumised ja öised rahutused. Olemas on küll liikumist parandav ravi, aga haiguse kulgu muuta ei saa, raviannuseid on vaja üha tõsta ja lisada kombinatsioonipreparaate.

 

Kõige murettekitavam – ravi, mis algul aitas hästi liikumist parandada, ei toimi enam endiselt: ravim “lülitub sisse” ainult mõneks tunniks, aga toime lõpeb enne järgmist raviannust ja tekib “väljalülitatud” faas ehk “off”-periood, mille ajal liikumine on väga vaevaline. Vähe sellest, et liikuda ei saa, samal ajal võivad tekkida ka mittemotoorsed fluktuatsioonid hirmu- ja ärevustunde ning mõtlemishäiretega, higistamishoogudega ja põiehäiretega. Dopamiini defitsiit süveneb ja kui haiguse alguses “mesinädalatel” selle kompenseerimine suukaudse raviga on tõhus, siis komplitseerunud haiguse korral võib patsiendi päev koosneda kõrvaltoimetega võitlemisest: “off“-perioodis patsient ei saa liikuda ja ta oleks oleks nagu kinni tardunud, aga hea liikuvusega “on”-perioodis võivad tekkida häirivad vastutahtelised hüperkineesid, nii et liikuda ikkagi ei saa.

 

Mis siis saab, kui dopamiini defitsiiti tablettide toel enam kompenseerida ei õnnestu, kuna suukaudse ravi rütm ei kata püsivat dopamiini vajadust? Siin tuleb appi püsiv dopamiinergiline stimulatsioon kolme innovaatilise meetodina, mis praeguseks on kõik kasutusel Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tänu sellele saame öelda, et Eestis on Parkinsoni tõve käsitluses kasutusel kõige uuemad ravimeetodid, mis maailmas olemas:

 

1. Aju süvastimulatsioon – spetsiifiline kirurgiline operatsioon, mille käigus paigaldatakse elektroodid kahepoolselt aju basaalganglionidesse (enamasti subtalaamilistesse tuumadesse). Seda on kasutatud Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus kümmekond aastat, aga selle meetodi eelkäijana destrueerivaid stereotaktilisi operatsioone (ehk funktsionaalset kirurgiat) juba aastakümneid.

 

2. Eelmise aasta algusest on komplitseerunud Parkinsoni tõve raviarsenalis duodenaalne levodopa-pump, mille abil manustatakse levodopat sisaldavat geeli otse peensoolde, kus levodopa imendub, ja ühtlase manustamise tulemuseks on püsiv ravimi toime.

 

3. Apomorfiin, tugevaim dopamiini agonist, on süstidena ja nahaaluse ravimipumbana Eestis kasutusel käesolevast aastast, kuigi ka varasemalt on süstimise kogemuse olemas üksikutel patsientidel.

 

Kuigi neil ravimeetoditel on omad kõrvaltoimed ja ohud, on tegemist efektiivsete meetoditega komplitseerunud Parkinsoni tõve staadiumis, kui muudest ravivariantidest enam abi ei ole. Nende kasutamine eeldab erikoolituse saanud ravimeeskonna tuge, kelle hulka kuuluvad lisaks arstidele ka õde, füsioterapeut, logopeed, psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Vaatamata sellele, et unistused neuroprotektiivsest ravist neurodegeneratiivsete haiguste peatamiseks ei ole veel täitunud, on võimalik ka raske Parkinsoni tõve korral vaevusi leevendada innovatiivsete, spetsiifilist ekspertiisi nõudvate ravimeetodite abil – ja seda Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus.

 

Professor Pille Taba

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinik
Tartu Ülikooli närvikliinik

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 7 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 1 / 7