Avaleht 1A4
1A4
Kogemus, kompetents ja innovatsioon Prindi
Neljapäev, 26 Jaanuar 2017 10:48

lk4 Tanel LaisaarJärjekordne aasta on möödas, mistõttu on aeg teha kokkuvõtteid ja seada uusi sihte. Kindlasti on kõigil erialadel 2016. aastast välja tuua uuendusi ja ehk ka esmakordselt kasutusele võetud diagnostika- või ravimeetodeid. Kui kergelt või raskelt nende juurutamine läks, teab igaüks ise.

 

Torakaalkirurgiale oli 2016. aasta mitmes aspektis tähelepanuväärne. Töötades vaid kahe kirurgi ja residendiga, teostasime esmakordselt üle 500 operatsiooni. Hoidsime elus kopsusiirdamisprogrammi. Tagasime erakorralise torakaalkirurgia kättesaadavuse 24/7. Rutiiniks sai kopsuvähi torakoskoopiline operatsioonimetoodika kasutades vaid ühte juurdepääsu (uniport access). Juurutasime spontaanse pneumotooraksi ravis pleurektoomia modifikatsiooni, mille esialgsed tulemused on olnud suurepärased. Teostasime esmakordselt laparatoomia haava kasutades kahepoolse torakoskoopilise kopsuresektsiooni; torakoskoopiliselt I roide resektsiooni ja lisaroide resektsiooni jne. Või polegi see kõik oluline, peaasi, et püsisime kenasti lepingumahu raamides.

 

Minu hinnangul ei ole ülikoolikliiniku ülesanne pelgalt haigete ravimine etteantud ravijuhtude mahus, vaid väga oluline on eriala järjepidev arendamine, et tagada Eesti patsientidele parimad ravivõimalused, mida kaasaegsel meditsiinil on pakkuda. Meditsiin on pidevas arengus. Iga ajastu on aga erinev. Kui Evarts A. Graham 1933. aastal teostas esmakordselt kopsuvähi ravis pulmonektoomia, siis oli see revolutsiooniline samm torakaalkirurgias. Täna püüame, kui vähegi võimalik, pulmonektoomiat vältida. Suureks kirurgiks peetakse E. Grahamit vaatamata asjaolule, et järgmised 19 patsienti, keda ta sama meetodit kasutades opereeris, surid. See oli innovatsiooni hind. Tänapäeval enam nii ei saa. Patsientide ootused on hoopis teised. Aga eks ole muutunud ka võimalused. Kirurgia on järjest enam ja enam spetsialiseerunud. Kirurgid ei ole enam universaalsed, kes opereerivad patsienti pealaest jalatallani. Sest tänapäeval ei ole enam küsimus selles, kas me suudame opereerida, vaid selles, kuidas me suudame seda teha. Operatsioon, mis tundus 20 aastat tagasi võimatu, on täna jõukohane residendile. Operatsioon, mille teostamiseks oli veel kümmekond aastat tagasi vajalik suur operatsioonihaav, on täna teostatav minimaalinvasiivselt. Selliste arengute aluseks on innovaatiline mõtteviis, koolitused ja seejärel kogutav kogemus. Nii saavutatakse kompetents. Eesti probleem on soovimatus kulutada raha koolitustele, aga samas soov, et meil oleks hästi kompetentsed spetsialistid. Teine probleem on ikka ja jälle Eesti väiksus (loe: patsientide vähesus), samas aga puudub paljudel juhtudel tahe harvaesinevate haigete/operatsioonide koondamiseks ühte haiglasse/osakonda. Küll aga soovitakse, et meil oleks kogenud kirurgid. Kogemus ei võrdu alati heade ravitulemustega, aga on selle üheks eelduseks kindlasti. Kogemus ei pea olema ilmtingimata täies ulatuses individuaalne, toetuda saab ka teiste (usaldusväärsete) kolleegide kogemusele, ehk siis jällegi on vajalik ennast koolitada.


Töötades kõrgema etapi raviasutuses, on sisuliselt ainsaks võimaluseks koolitada ennast väljaspool Eestit. Eestis aga tuleb kogemuse saavutamiseks harvaesinevad haigusjuhud koondada. On täiesti ilmne, et kui Eestis on aastas vaja teha alla kümne ühte tüüpi operatsiooni, saame parema tulemuse, kui need operatsioonid teeb üks kirurg, mitte 5 või 10 kirurgi mitmes erinevas osakonnas ja haiglas. Mõistagi on huvitav teha midagi uut, kuid tänapäeval ei ole aktsepteeritav lihtsalt proovida, kas operatsioon tuleb välja või mitte. Innovatsioon eeldab koolitust ja eelnevat kogemust lähedaste operatsioonidega.

 

Kirurg ei soleeri üksi. Kaasaegne kirurgia on meeskonnatöö. Kui veel 50–60 aastat tagasi andis ka narkoosi kirurg, siis tänapäeval ei kujuta me ettegi, et saaksime hakkama ilma anestesioloogita. Kas aga ka anestesioloogia ei ole mitte arenenud sinnamaale, et tipptasemel tööks on vajalik kitsam spetsialiseerumine? Järjest tähtsamal kohal haigete jälgimisel ja ravis on õdede töö. Õde on patsiendi kõrval pidevalt, tema peab muuhulgas oskama aru saada muutustest patsiendi seisundis ja võimalikest varajastest operatsioonijärgsetest tüsistustest. Need aga on eri tüüpi operatsioonidel hoopis erinevad. Selleks, et pakkuda parimat meie patsientidele, on jällegi vajalik spetsialiseerumine. Lugedes mistahes artiklit uutest ravivõimalustest või osaledes täiendustel, kuuleb alati üht ja sama: uute ravimeetodite sujuvaks kasutuselevõtuks on vajalik kogu personali koolitus – kirurgid, anestesioloogid, õed jt. Miks me arvame, et meil peaks olema kuidagi teisiti?

 

Tahaks lõpetuseks tsiteerida presidendi uusaastakõnet: „Vajame nutikaid ideid ja lahendusi, mis ei tule üksteise arvelt, vaid üksteise soove ja tahtmisi võimendades. Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.“

 

Tanel Laisaar

vanemarst-õppejõud
torakaalkirurgia erialal

 
Kliinikum Scandiatransplandi lävepakul Prindi
Neljapäev, 22 Detsember 2016 09:12

lk4 Einasto Mart NilsonKuus viimast aastat on Tartu Ülikooli Kliinikum pidanud läbirääkimisi Scandiatransplant organisatsiooni liikmeks astumise üle. Aastatepikkuse tööga jõudsime nii kaugele, et meie liitumine saab ilmselt järgmisel aastal teoks. Meenutuseks: Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid. Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitus jpm. Kõik ikka selle nimel, et raske elundipuudulikkusega patsientidele võimalikult head ravi pakkuda. Organisatsiooni tegevust juhivad kõigi liikmesriikide esindajatest koosnevad juhatus ja nõukogu, keskustevaheline suhtlus on korraldatud elundispetsiifiliste programmide ning töögruppide kaudu.


Eesti koostööleping Scandiatransplandiga jõustus 2013. aastal. Lepingu alusel oleme saanud sealsetele siirdamiskeskustele pakkuda Eestis kasutust mitte leidvaid doonorelundeid. Et üldreeglina eemaldab pakutava elundi sama keskuse meeskond, kus elund plaanitakse siirata, siis ajapikku on Eesti haiglates käinud pea kõigi kümne keskuse kirurgid. Kokku on Scandiatransplandi siirdamismeeskonnad osalenud 33 doonorprotsessil ja eemaldanud siirdamiseks üle 70 doonorelundi. Lisaks toimus 2015. aasta kevadel Tartus Scandiatransplandi siirdamiskoordinaatorite töögrupi korraline koosolek.


Tutvustamaks Eesti doonorluse ja siirdamiste hetkeseisu, loomaks keskustevahelisi kontakte ning saamaks täpset ülevaadet Scandiatransplandi igapäevatööst, külastasime nende aastate vältel väikese töörühmaga ükshaaval pea kõiki keskusi. Vastuvõtt on kõigil puhkudel olnud soe ja avatud. Neist käikudest on alguse saanud püsivam koostöö, sh arstide ja koordinaatorite praktilised koolitused.


Kliinikumi huvi liitumiseks Scandiatransplandiga on ennekõike seotud sooviga pakkuda patsientidele parimat võimalikku ravi. Eestis on 1,3-miljonilise elanikkonna ja vähem kui poolesaja doonori juures aastas äärmiselt keeruline leida sobivat doonorelundit õigel ajahetkel. Ennekõike korduvsiirdamiste ootajad või väga kiiresti tekkinud raske elundipuudulikkusega patsiendid kipuvad abita jääma. Seda olukorda aitaks Scandiatransplant (kokku ca 27 miljonit elanikku) olulisel määral parandada.


Liitumine toob meie senisesse igapäevapraktikasse kaasa muutusi. Seni oleme doonorikäsitlusel olnud konservatiivsed. Skandinaavias on välistavaid kriteeriume vähem ja doonorite vanusepiir kõrgem, seetõttu on ka doonorite arv suurem. Samuti kasutatakse rohkem elusdoonoreid. Meiegi peame oma võimekust neis valdkondades parandama, sest reeglid on kõigile ühised. Õnneks on meile ette nähtud üleminekuaeg ja pakutakse lahkelt koolitusi. Mitmete valdkondade osas on sisuline koostöö juba käivitunud, teadusprojektid on seni alles ootamas.


Loodame, et liitumine aitab päästa paljude Eesti patsientide elu ja parandada elukvaliteeti.

 

Mart Einasto
Juhatuse liige

 
Parkinsoni tõbi: kroonilise haiguse vaev ehk mida teha, kui miski enam ei aita? Prindi
Neljapäev, 24 November 2016 09:08

lk4 Pille TabaA.TennusKrooniline haigus on vaev ja viletsus – alguses hiilib tasasena, nii et ei saa arugi, kas see on vanadus või haigus. Aga see on alles algus.

 

Nii ka Parkinsoni tõbi: tunned harjumatut kohmakust ja sisemist värinat. Tuju on ära, ei taha midagi teha ja pisiasjadki ajavad ärevaks. Vaja tualeti vahet joosta ja kõht on kinni. Uni on halb ja unenäod nagu õudusfilmis – silmi avades on raske aru saada, on see unes või ilmsi, seejärel päeval väsinud ja paha olla. Rõõmu ei tunne millestki ja tundub nagu poleks elus midagi nauditavat, isegi lõhnasid enam ei tunne.

 

Just nii võib krooniline haigus alata – hoopis mitte nende sümptomitega, mida on haiguse puhul kõige iseloomulikumatena kirjeldatud, vaid nähtudega, mis võiks kuuluda vananemise kui loomuliku nähtuse juurde. Unehäired, meeleolu langus, põiehäired ja kõhukinnisus on nii tavapärased probleemid, et neid võiks nimetada üldrahvalikeks hädadeks.

 

Aga tulemata ei jää ka spetsiifilised sümptomid, mis seotud liikumisega – värin, liigutuste aeglus ja kohmakus, lihajäikus, tasakaalu- ja kõnnakuhäire, kõne ja neelamise probleemid. Väljakujunenud Parkinsoni tõbi oleks nagu hoopis teine haigus kui esmassümptomite ilmnemise ajal. Neurodegeneratsioon on halastamatu, haigus süveneb, lisanduvad tardumised ja kukkumised, tekkida võivad mälu- ja käitumishäired ning hallutsinatsioonid, päevased tukkumised ja öised rahutused. Olemas on küll liikumist parandav ravi, aga haiguse kulgu muuta ei saa, raviannuseid on vaja üha tõsta ja lisada kombinatsioonipreparaate.

 

Kõige murettekitavam – ravi, mis algul aitas hästi liikumist parandada, ei toimi enam endiselt: ravim “lülitub sisse” ainult mõneks tunniks, aga toime lõpeb enne järgmist raviannust ja tekib “väljalülitatud” faas ehk “off”-periood, mille ajal liikumine on väga vaevaline. Vähe sellest, et liikuda ei saa, samal ajal võivad tekkida ka mittemotoorsed fluktuatsioonid hirmu- ja ärevustunde ning mõtlemishäiretega, higistamishoogudega ja põiehäiretega. Dopamiini defitsiit süveneb ja kui haiguse alguses “mesinädalatel” selle kompenseerimine suukaudse raviga on tõhus, siis komplitseerunud haiguse korral võib patsiendi päev koosneda kõrvaltoimetega võitlemisest: “off“-perioodis patsient ei saa liikuda ja ta oleks oleks nagu kinni tardunud, aga hea liikuvusega “on”-perioodis võivad tekkida häirivad vastutahtelised hüperkineesid, nii et liikuda ikkagi ei saa.

 

Mis siis saab, kui dopamiini defitsiiti tablettide toel enam kompenseerida ei õnnestu, kuna suukaudse ravi rütm ei kata püsivat dopamiini vajadust? Siin tuleb appi püsiv dopamiinergiline stimulatsioon kolme innovaatilise meetodina, mis praeguseks on kõik kasutusel Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tänu sellele saame öelda, et Eestis on Parkinsoni tõve käsitluses kasutusel kõige uuemad ravimeetodid, mis maailmas olemas:

 

1. Aju süvastimulatsioon – spetsiifiline kirurgiline operatsioon, mille käigus paigaldatakse elektroodid kahepoolselt aju basaalganglionidesse (enamasti subtalaamilistesse tuumadesse). Seda on kasutatud Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus kümmekond aastat, aga selle meetodi eelkäijana destrueerivaid stereotaktilisi operatsioone (ehk funktsionaalset kirurgiat) juba aastakümneid.

 

2. Eelmise aasta algusest on komplitseerunud Parkinsoni tõve raviarsenalis duodenaalne levodopa-pump, mille abil manustatakse levodopat sisaldavat geeli otse peensoolde, kus levodopa imendub, ja ühtlase manustamise tulemuseks on püsiv ravimi toime.

 

3. Apomorfiin, tugevaim dopamiini agonist, on süstidena ja nahaaluse ravimipumbana Eestis kasutusel käesolevast aastast, kuigi ka varasemalt on süstimise kogemuse olemas üksikutel patsientidel.

 

Kuigi neil ravimeetoditel on omad kõrvaltoimed ja ohud, on tegemist efektiivsete meetoditega komplitseerunud Parkinsoni tõve staadiumis, kui muudest ravivariantidest enam abi ei ole. Nende kasutamine eeldab erikoolituse saanud ravimeeskonna tuge, kelle hulka kuuluvad lisaks arstidele ka õde, füsioterapeut, logopeed, psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Vaatamata sellele, et unistused neuroprotektiivsest ravist neurodegeneratiivsete haiguste peatamiseks ei ole veel täitunud, on võimalik ka raske Parkinsoni tõve korral vaevusi leevendada innovatiivsete, spetsiifilist ekspertiisi nõudvate ravimeetodite abil – ja seda Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus.

 

Professor Pille Taba

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinik
Tartu Ülikooli närvikliinik

 
Perearstid ja raha Prindi
Neljapäev, 27 Oktoober 2016 00:00

lk4 Maili JorroKas teile on kunagi jäänud mulje, et perearst ei raatsi teha kalleid uuringuid/ analüüse? Et tegemata jäänud uuringute arvelt perearst teenib omale kasumit? Kas see on muutnud kunagi teie suhtumist perearsti töösse?

 

Olles värskelt lõpetanud peremeditsiini residentuuri, olen palju kokku puutunud erinevate haiglate ja osakondade eriarstidega. Siinkohal kasutaks juhust tänada kõiki oma juhendajaid, kes on olnud väga head, targad ja empaatilised arstid ja õpetajad. Olen kuulnud küsimusi nagu „Miks sa perearstiks läksid õppima? Sa tundud päris tark, oleksid kindlasti kuhugi mujale ka sisse saanud!“ või „Sa oleksid palju rohkemaks võimeline kui perearstinduseks“ jne. Samal ajal kiidetakse, kui palju on häid perearste ning perearsti residente ning arutluse käigus mööndakse, et tõepoolest perearst peakski olema see kõige targem. Lõpuks jõuab jutt ikka alati rahani välja. Miks perearstid ikkagi patsiente uurida ei viitsi/taha!? Pearaha nimistu patsientide pealt nad ju saavad! Vestlus lõpeb tavaliselt minupoolse ülevaatega esmatasandi rahastamissüsteemist. Selle käigus suhtumine perearstidesse tavaliselt muutub. Ei räägita enam kitsist perearstist, vaid arutletakse selle üle, miks on rahastamissüsteem loodud selline, mis perearstil „käed kinni seob“.

 

Jõudsin järeldusele, et teadmatus rahastamissüsteemist võib olla põhjuseks, miks eriarstid ja perearstid kohati üksteist ei mõista. Seega otsustasin teemat veidi lähemalt uurida ning kirjutasin oma residentuuri lõputöö teemal „Eriarstide teadmised perearstisüsteemi rahastamisest“. Kuna 75% vastanutest soovis teada “õigeid vastuseid”, otsustasin, et võiks teemat eriarstidele veelkord tutvustada. Uurimustöös küsisin näiteks uuringute ja analüüside maksumusi ja arvatavat pearaha suurust ühe 7–50aastase kindlustatud isiku kohta. Selgus, et uuringute maksumusi teavad eriarstid päris hästi. Keskmiselt pakuti kopsu röntgeni hinnaks 10 eurot ja vereanalüüsi TSH hinnaks 6 eurot, mis on väga täpsed. Pearaha aga arvati valdavalt tegelikkusest palju kõrgemaks. Pearaha suuruseks pakuti kuni 500 eurot kuus, mistõttu keskmiseks pakutud väärtuseks kujunes 40 eurot ja mediaanväärtuseks 15 eurot. Lepingu järgi oli pearaha 2015. aastal ühe 7–50aastase isiku kohta kõigest 2,99 eurot. Teadmiseks – pearaha hõlmab endas kõiki tegevuskulusid – palgad, seadmed, sisustus jms. Uuringutele mõeldud raha moodustatakse eraldi fondina väärtuses ca 40% pearahast (varieerub 37–45% vahel). Seega hindasid minu uuringus osalenud eriarstid perearstide rahalist võimekust teostada analüüse ja uuringuid kümnekordselt üle. Kui küsida eriarstidelt, mis juhtub kasutamata jäänud uuringutele mõeldud rahaga, siis enamik (52%) arvas, et selle saab perearst endale. Tegelikult on nii, et kui perearst raha ära ei kuluta, jääb see Haigekassase ning perearst seda ise kasutada ei saa. Samas, kui perearst on kulutanud rohkem kui uuringufond ette näeb, maksab ta puudujäägi tõepoolest omast taskust, ehk muude kulude arvelt (nt palk). Kui aga kogu fondi ei ole ära kulutatud, jääb ülejäänud raha Haigekassale.


Haigekassa eelarvest kulub kõigest 12–13% üldarstiabi ehk peremeditsiinisüsteemi rahastamiseks. See summa on samaväärne selle summaga, mida Haigekassa kulutab näiteks ravimihüvitisteks või töövõimetuslehtede kompenseerimiseks. Muudes riikides on see protsent oluliselt suurem: näiteks naabervabariigis Lätis 15–16%, Soomes, Rootsis ja teistes Põhjamaades lausa üle 20%. Eriarstiabile kulub näiteks 58% Haigekassa eelarvest. Seega on üldarstiabi võrdlusena väga odav.

 

Palju probleemi on tekitanud ka perearstide kõige uuem rahastuskomponent – teraapiafond. See on kindel rahasumma (umbes 500 eurot umbes 2000 isikuga nimistu kohta) kvartalis, mida saab kasutada kliinilise psühholoogi ja logopeedilise teenuse eest tasumiseks. Kehtib sama reegel, mis uuringufondi puhul: kui ei kasuta, jääb raha Haigekassale ning kui kasutada üle, siis maksab perearst muudest kuludest. Logopeedilise teraapia ühe sessiooni hind on 33 eurot, tavaliselt vajab laps vähemalt 5–10 sessiooni. Kui teha nüüd kiire arvutus, selgub, et vaid väga vähesed nimistu patsiendid võivad seda teenust antud rahast saada.

 

Kokkuvõttes loodan, et perearstisüsteemi rahastusest sai veidi selgem pilt. Üldarstiabis peab palju ära tegema väikese rahaga, seega kallite uuringute ja analüüside korraldamine käib tihti üle jõu. Loodetavasti teadmine perearstisüsteemi rahastamisest parandab koostööd eriarstide ja perearstide vahel. Arusaamatuste korral loodaks, et küsitakse selgitusi otse asjaosalistelt!

 

Maili Jorro, äsja residentuuri lõpetanud perearst

 
Elundisiirdamised Eestis Prindi
Teisipäev, 21 Juuni 2016 12:03

lk4 Virge Pall2015. aasta oli Tartu Ülikooli Kliinikumi elundisiirdamismeeskonnale töine ja uuendusterohke. Aasta märksõnad olid „ESIMEST KORDA EESTIS" ehk siis mullu leidis aset Eesti esimene ...


... laparoskoopiline doonornefrektoomia elusdoonoril;
... maksasiirdamine, kus kasutati välisriigist imporditud doonorelundit;
... kõhunäärme ja neeru samaaegne siirdamine;
... maksasiirdamine välisriigi kodanikule;
... korduv kopsude siirdamine;
... Eesti kirurgide poolt eemaldatud doonormaks aktsepteeriti siirdamiseks Scandiatransplandi (edaspidi: SCTP) keskuses;
... südamesiirdamine Eesti patsiendile Eestist pärineva doonorsüdamega Helsingis;
... Eesti kirurgide poolt eemaldatud doonorkõhunääre aktsepteeriti siirdamiseks SCTP keskuses.


Kokku siirati eelmisel aastal doonorelundeid 51-le Eesti patsiendile – kliinikumis toimus 37 neerusiirdamist, 1 pankrease ja neeru siirdamine, 7 maksasiirdamist ja 4 kopsude siirdamist ning Helsingis 2 südamesiirdamist.


Aktiivselt on alanud ka käesolev aasta – esimese viie kuuga on teostatud juba 32 elundisiirdamist. Siinkohal kõige suuremad tänud kõigile piirkondlike ja keskhaiglate intensiivravi arstidele suurepärase koostöö eest võimalike doonorite väljaselgitamisel, uurimisel ja ravimisel.


Elundisiirdamise ootelehel oli 1. juuni seisuga 58 patsienti.

 

Koostöö Scandiatransplandiga


Mai teisel nädalal toimusid Stockholmis SCTP juhtorganite koosolekud. Kinnitati uus SCTP juhatus järgmiseks kolmeks aastaks. Muutusid Soome ja Islandi esindajad ning valiti uus juhatuse esimees – nüüdsest juhib organisatsiooni tööd professor Bo-Göran Ericzon Rootsist.


Võeti vastu SCTP uus põhikiri, kus muuhulgas loodi võimalus uute liikmete vastuvõtmiseks nn assotsieerunud liikme staatuses. Eesti liitumistaotlust veel ei arutatud, eeldatavalt tuleb see arutusele järgmisel SCTP nõukogu koosolekul 2017. aasta maikuus Helsingis. Kuni selle ajani jätkub koostöö senise koostöölepingu ja seniste prioriteetide alusel.


Samal ajal toimus Stockholmis Põhjamaade Transplantatsiooniühingu (Scandinavian Transplantation Society) 28. kongress. Tänavuse kongressi võtmeteemadeks olid doonorite valimi suurendamine (sh paarissiirdamine, elundidoonorlus pärast südasurma), erinevate biomarkerite ja immuuntolerantsi mõju siirdamistulemustele, uudsete ravimite (sh rakuravi) ja uute tehnoloogiate kasutusvõimalused transplantoloogias. Põhjalikult käsitleti ka doonorelundite kvaliteedi ja ohutusega seotud teemasid.


Kliinikumist aktsepteeriti kongressile kolmed ettekande teesid. Virge Pall esines suulise ettekandega SCTP mõjust elundidoonorlusele ja -siirdamisele Eestis (kaasautorid dr Tanel Laisaar ja Mart Einasto). Tagasiside ettekandele oli hästi positiivne, kiidusõnu teenis Eesti siirdamissüsteemi areng tervikuna, kuid ennekõike panus piiriülesesse elundivahetusse ja järjepidev tegevus vastastikuse usalduse saavutamisel SCTP keskustega.


Dr Tanel Laisaare ja Virge Palli posterettekanne käsitles „Pealtnägija" siirdamise- ja doonorluseteemalise saatetriloogia mõju elupuhuste tahteavalduste hulgale. Dr Toomas Väli, Kadri Tamme, Andres Teini ja Andrei Uksovi poster andis ülevaate Eestis ägeda maksapuudulikkuse korral läbi viidud maksasiirdamistest.

 

Dr Virge Pall
Transplantatsioonikeskuse direktor

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 1 / 6