Veidi üle kuu aja ametis olnud arstiteaduskonna dekaan, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja prof Joel Starkopf leiab, et revolutsiooni läbiviimise asemel on hoopis olulisem tagada teaduskonna tasakaalustatud areng.Uus dekaan hindaks arstiteaduskonna hetkeolukorda tugeva neljaga. Foto: Pille-Riin Pregel.

Professor tõdeb, et kuigi see võib kõlada deklaratiivselt või koguni loosungiliselt, väljendab see suurepäraselt ja kokkuvõtlikult tema nägemust arstiteaduskonna tulevikust. „Arstiteadused on konservatiivne ala ja siin ei saa nii, et täna teeme ühtemoodi ja homme teistmoodi ja siis vaatame, mis välja tuleb,“ selgitab ta ning lisab, et ühtviisi oluline on progress nii õppeja teadustöös kui ka kliinilises praktikas ja kliiniliste spetsialistide ettevalmistamises.

Teaduskonna stabiilse arengu tagamine paneb uue dekaani õlule üsna suure vastutusekoorma, mida prof Starkopf tajub juba ametissenimetamisest saati. „Ühelt poolt on mul loomulikult hea meel sellise kolleegide ja üliõpilaste pooltosutatud usalduse eest, aga selle usaldusega kaasneb ka vastutus,“ kirjeldab ta tiitli omistamisega kaasnenud vastakaid tundeid. „Ja selle vastutuse suhtes selguse saamine võtab veel natuke aega.“

Vastne dekaan tunnistab, et ennekõike võttis ta uue ameti vastu siiski positiivsete emotsioonidega. Seda enam, et olles senisest rohkem „sunnitud“ arstiteaduskonna sisse vaatama, on ta oma meeleheaks avastanud, et tegemist on vägagi ärksa ja hingava organismiga. „Siin on palju entusiastlikke ja särasilmseid kolleege, kellele Eesti arstiteaduse tulevik on oluline ning kes tahavad ja on valmis teaduskonna heaks panustama.“

Praegusele arstiteaduskonnale annaks prof Starkopf hindeks 4+: „Kindlasti võib välja tuua mitmeid kitsaskohti, kuid teisalt on viimase 10-15 aasta jooksul aset leidnud rida positiivseid arenguid, mida tuleks kindlasti rohkem esile tõsta ja väärtustada,“ räägib dekaan ning leiab, et teaduskond on oma saavutuste osas vahest liigagi tagasihoidlik. „Minu arvates on meie õppetöö organiseeritus ja üliõpilaste tase ning ettevalmistus ainult positiivses suunas arenenud ning meil ei ole häbeneda mitte midagi.“

Samas näeb uus dekaan siiski ka teatud arenguruumi ning kuigi kolme ametiaastat peab ta väga helesiniste tulevikuunistuste maalimiseks liialt lühikeseks perioodiks, soovib ta teaduskonda oma ametiaja jooksul siiski võimaluste piires edendada.

Kõige olulisemaks peab teaduskonna juht valitsevat õhkkonda. „Minu suur soov on, et arstiteaduskond oleks avatud, sõbralik ja kollegiaalne ning et üliõpilaste ja õppejõudude suhted oleksid head,“ kirjeldab Starkopf oma sihti teaduskonna liigakadeemilisuse ja -hierarhilisuse vähendamisel. „Teaduskond peaks olema nii üliõpilastele, õppejõududele kui teadlastele loominguliselt efektiivne õhkkond, kus ei oleks võltsi jõupositsioonilt suhtlemist.“

Teiseks teemaks, millega ta peab kindlasti vajalikuks tegeleda, on valikainete süsteem, mille senine korraldus arstitudengeid ei rahulda. „Üliõpilased sooviksid, et nad saaksid pikemaajaliselt süveneda kas siis teadustööga ja/või kliinilise praktikaga tegelemisse,“ täpsustab dekaan. „Me peame nuputama, kuidas oleks seda võimalik valikainete süsteemi mahutada ja dekanaadi poolt võimalikud lahendid välja pakkuma.“

Ka teaduskonna nähtavus vajaks professori meelest tõstmist. „Arstiteaduskond on kogu aeg meie kõrval eksisteerinud ja nõnda ei panda seda suurt tähelegi,“ täpsustab ta. Ta soovib, et ka kliinikumi töötajad teadvustaksid rohkem arstiteaduskonna kui sellise olemasolu ja põhjapanevat rolli nii kliinikumi kui Eesti meditsiini jaoks tervikuna. „Tuleks arendada kliinikumi ja teaduskonna vahelist koostööd ning suurendada arusaamist nende kahe seotusest.“

Enda ees seisvale väljakutsele vaatab vastne dekaan otsa uskumusega, et head asja annab alati paremaks teha ning on veendunud, et teaduskonda ootab helge tulevik: „Arstiteaduskond on väga tugevatel alustel seisev, hinnatud ja armastatud õppejõudude ning kindlasti kuulsusrikka tulevikuga teaduskond.“

 

Merili Väljaotsa