13. detsembril kaitses Sander Pajusalu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Genome-wide diagnostics of Mendelian disorders: from chromosomal microarrays to next-generation sequencing“ („Mendeliaarsete haiguste ülegenoomne diagnostika: kromosomaalsest mikrokiibi analüüsist järgmise põlvkonna sekveneerimiseni“).

Töö juhendajateks olid professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut ja dotsent/teadur Tiia Reimand (dr. med. (arstiteadus)), TÜ bio-ja siirdemeditsiini instituut/kliinilise meditsiini instituut.

Tööd oponeeris professor Helena Kääriäinen (MD, PhD) National Institute for Health and Welfare, Helsingi, Soome.

Probleemi kirjeldus
Haruldaste pärilike haiguste diagnostika ja ravi keskne paradigma on täpse molekulaarse haiguspõhjuse (mutatsiooni) tuvastamine igal patsiendil. See on aluseks nii patsiendi ravile, perekonna nõustamisele kui ka sünnieelsele diagnostikale. Kui traditsiooniliselt on geneetiliste haiguste diagnostika olnud võimalik vaid üksikute geenide kaupa, siis tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad uurida kõiki enam kui 20 000 geeni korraga. Kuigi teadusuuringutes on kromosoomianalüüsideks kasutatavad mikrokiibid ja kõigi geenide järjestamist võimaldavad järgmise põlvkonna sekveneerimisanalüüsid juba ennast hästi tõestanud, on kliinilisse kasutusse rakendamisel vajalik neid metoodikaid teaduslikult analüüsida, et leida igale patsiendile parim uuringustrateegia.

Tulemus ja kasutegur
Käesoleva uuringuga selgitati nii kromosoomikiipidelt sageli leitud ebaselge tähendusega muutuste, homosügootsete alade, kliinilist tähendust. Näidati, et kolmandik sellistest regioonidest on patsientidel korduvad ja seega tõenäoliselt haigust mittepõhjustavad. Samuti leiti, et üksikud homosügootsed alad sisaldavad harva patsiendi haigusega seostatavat geeni, ent kui selline geen tuvastatakse, on väga tõenäoline leida sealt ka geneetilise haiguse põhjus. Teine osa doktoritööst käsitles suurte geenipaneelide sekveneerimise tulemuslikkust tavapärases kliinilises töös. Töö tulemusena selgus, et ligi 5000 pärilike haigustega seostatud geeni paneeli uuringu tulemuslikkus on võrreldav kõikide geenide ehk eksoomi analüüsiga. Uuringusse kaasatud 501 patsiendist leiti kindel geneetiline haiguspõhjus 132-l (26%). Ligi pooled muutused olid varem kirjeldamata. Doktoritöö viimases osas käsitleti kahte haigusjuhtu. Esiteks kirjeldati maailmas teist korda KPTN geeni mutatsioone intellektipuude põhjusena. Teine haigusjuht, kus lihashaigust põdeva poisi haiguspõhjusena tuvastati uudne MYH7 geeni defekt, laiendas MYH7-seoseliste lihashaiguste teadaolevat kliinilist ja geneetilist spektrit.

Käesolev uuring näitas ülegenoomsete analüüside kasu mitmete erinevate diagnostiliste stsenaariumite korral ja võimaldas hinnata erinevate geneetiliste uuringute diagnostilist efektiivsust kliinilises praktikas. Järgmise põlvkonna sekveneerimise ja kromosoomikiipide juurutamine rutiinsete meditsiiniuuringutena on võimaldanud oluliselt parandada mendeliaarsete haiguste diagnostikat Eestis. Antud uuringu tulemusi saab tulevikus kasutada erinevate haiguste kliiniliste käsitlusjuhiste arendamiseks.

Professor Katrin Õunap, juhendaja: Tunnen Sander Pajusalu juba kuus aastat, kui ta tuli kliinilise geneetika keskusesse abiarstina tööle. Sellest ajast alates on Sander Pajusalu näidanud ennast kui erakordselt suure töövõimega noore inimesena, kes tunneb suurt huvi nii teadustöö kui ka igapäevase kliinilise töö vastu. Sander Pajusalul on väga suur roll ülegenoomsete analüüside juurutamisel kliinilise praktikasse ühendlabori kliinilise geneetika keskuses, mis on oluliselt parandanud haruldaste pärilike haiguste diagnostikat Eestis. Lisaks sellele on tegemist ka väga abivalmi ja sõbraliku kolleegiga. Soovin talle edu ja tuult tiibadesse teadlase karjääris.

Kliinikumi Leht