Avaleht Tagasivaade
Tagasivaade
In memoriam professor Veiko Vasar Prindi
Esmaspäev, 23 Märts 2015 13:22

lk2 Veiko VasarPregelVeiko Vasar, 16.01.1956-07.03.2015
Ootamatult omandas 7. märtsi kevadhommik nukra tähenduse – lõpuni oli käidud professor Veiko Vasara elutee. Veiko Vasar sündis 16.01.1956 Tartus arstide perekonna kolmest pojast keskmisena. Vanemate eeskuju ja kodust saadud tõekspidamised olid suunanäitajaks Veiko Vasara valikutele ja viisid ta pärast Tartu 5. Keskkooli lõpetamist õppima arstiteadust. 1980. aastal, ülikooli lõpetamise järgselt, töötas Veiko Vasar Tartu Riikliku Ülikooli psühhiaatria kateedris algul teadurina ja hiljem assistendina, töötamise kõrval valmis tal 1987. aastal kandidaadi väitekiri. Aastatel 1990–1999 oli Veiko Vasar psühhiaatria õppetooli dotsent, seejärel professor, 1990–1991 oli ta külalisteaduriks Helsingi Ülikoolis. Aastal 1992 sai temast TÜ psühhiaatriakliiniku ning psühhiaatria õppetooli juhataja, samuti ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu liige. Aastast 1995 oli Veiko Vasar Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku peaarst ja 2000. a kuni käesoleva ajani oli ta psühhiaatriakliiniku juhataja. Veiko Vasar on õpetanud kõiki viimasel kahel kümnendil Tartu Ülikoolis üliõpilastest arstideks küpsenud kolleege. Veiko Vasar on avaldanud üle 90 publikatsiooni ning tema juhendamisel on kaitstud 8 väitekirja, 3 väitekirja juhendamine jäi pooleli. Teadlasena on Veiko Vasar olnud mitmekülgne ning süvenenud erinevatesse teemadesse alates unemeditsiinist kuni ärevuse neurobioloogiliste alusteni.


Eesti Psühhiaatrite Seltsi juhatuse liikmena on professor Veiko Vasar aidanud suunata olulisi arenguid Eesti psühhiaatrias. Aastast 2002 oli ta sotsiaalministeeriumi psühhiaatria erialakomisjoni liige.
Faktid, mis peegeldavad Veiko Vasara väga suurt töövõimet ja laiahaardelisust, ei anna edasi tema lahkumise tegelikku tähendust ega kirjelda kaotuse suurust. Veiko Vasar oli kolleegide suhtes alati arvestav, empaatiline, aus ja lugupidav. Ta ei seadnud enda huve esiplaanile, säilitas rahuliku meele ka väga pingelistes olukordades, võttis otsuste tegemisel alati aega mõtlemiseks ning kõikide asjaolude kaalumiseks. Psühhiaatriakliiniku juhtimisel oli tema peamine eesmärk korraldada kliiniku struktuur ja personal sellisteks, mis tagaks võimalikult hea abi patsientidele nende kannatuste leevendamisel. Veiko Vasar oskas organisatsiooni arengus alati näha mõne sammu ette, tajuda tervikpilti ja suurepäraselt analüüsida minevikus toimunu mõju praegusele ja tänaste otsuste mõju edasisele arengule. Kindlakäeliselt 20 aastat psühhiaatriakliinikut juhtides kujundas Veiko Vasar psühhiaatriakliiniku kaasaegseks teadus- ja õppekeskuseks, kus töötajad tunnevad end turvaliselt, toetatuna ja kaasatuna.


Ootamatult lühikeseks jäänud eluteel jättis Veiko Vasar endast inimesena, kolleegina, juhina ja teadlasena jäljed, mida mööda me ikka ja jälle oma mõtetes ning mälestustes temani jõuame.


Tartu Ülikooli Kliinikum
Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik
Eesti Psühhiaatrite Selts

 

Dr Anu Järv, üldpsühhiaatria keskuse juhataja: „Veiko Vasar oli tasakaalukas ja tark juht, kes oskas teha kaalutletud otsuseid. Ta oli suurepärane analüüsija ning hea kuulaja. Tema juurde oli võimalus kõigil töötajatel pöörduda, teha ettepanekuid ja avaldada soove töökorralduse muutmiseks. Tema iseloomus oli omakasupüüdmatust, meelekindlust, kohusetunnet ja kaugete sihtide märkamist. Keerulistes oludes oskas ta reageerida rahulikult, olles seejuures toeks ja mitte kritiseerijaks. Ta oli suure töövõime ning õiglustundega. Kliiniku pere jääb Veiko Vasarat mäletama kui head ja siirast inimest."


Dr Inna Lindre, vanemarst-õppejõud admin. kohustes: „Professor Veiko Vasar oli meie poolt väga austatud ja lugupeetud kolleeg. Tema tark ja tasakaalukas juhtimisstiil lõi tingimused olulisteks, aja nõuetele vastavateks arenguteks. Veiko kabineti uks oli meile alati avatud, ta oli valmis aitama, tema poolt pakutud lahendused olid objektiivsed ja õiglased. Kõige muu hulgas on väga tähtis tema eriline toetus lastepsühhiaatria arengule nii kliinikus kui kogu Eestis. Veikoga koos töötatud aeg oli kõigile arendav, meeldiv ja turvaline."


Dr Juhan Kaldre, ambulatoorse osakonna juhataja: "Professor Veiko Vasar on juba residentuuri astumisest jäänud meelde väga heasüdamliku, mõistva ja toetavana. Imetlusväärne on olnud tema võime näha seoseid ainult talle omasel elegantsel ning silmi avaval moel, mis psühhiaatriast rääkides on andnud minu erialasesse arengusse midagi, mida mujalt poleks kuidagi saanud. Mälestused tema esinemistest, mis alati erialastele üritustele värvi andsid ning vestlustest nüüd tühjemaks jäänud psühhiaatriakliiniku majas jäävad alatiseks meelde."


Reet Tohvre, ülemõde: „Professor Vasaral oli erakordne oskus panna väga erinevad inimesed koos tööle. Ta oli alati kannatlik ja mõtles mitu sammu ette. Pigem püüdiski ta näha tulevikku ja seda, kuidas täna tehtud otsused tulevikku mõjutavad. Ta väärtustas väga kõrgelt kõiki kliiniku töötajaid. Sageli muretses ta töötajate suure koormuse ja läbipõlemise pärast. Kahjuks aga ei osanud ta seejuures ennast säästa. Mul oli suur au töötada temaga koos peaaegu 19 aastat ja julgen öelda, et ta kindlasti sooviks, et me ei kurvastaks ülemäära ning püüaksime endast anda parima, et tema poolt alustatut väärikalt ja parimal viisil jätkata."

 
In Memoriam Dr. Mai Otsa (09.01.1938–12.09.2014) Prindi
Reede, 19 September 2014 07:50

lk12 mai otsaMai Otsa (neiupõlvenimega Mahlapuu) sündis 1938. aastal Tallinnas. 1945. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Mittetäieliku Keskkooli 1. klassis, õpingud jätkusid Kaiu 7. klassilises koolis ja Vändra keskkoolis. 1956. aastal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1962. aastal arst-stomatoloogina ning asus sama aasta 1. augustist tööle stomatoloogiakliiniku kirurgia osakonnas, kus töötas ühtekokku 47 aastat.


Dr. Otsa oli põhjalike teadmiste, imeliste käeliste omaduste ja väga hea suhtlemisoskusega hinnatud arst. Juba 1964. aastal määrati ta kirurgia osakonna ordinaatoriks, 1977. aastal liikuva osakonna juhatajaks ja peaarsti asetäitjaks. 1980. aastast kuni 2000. aastani töötas dr. Otsa stomatoloogiakliiniku kirurgiaosakonna juhatajana.


Pika karjääri jooksul tuli tal põhimõttekindla naisena rinda pista paljude veidrustega. Näiteks meenutas lugupeetud arst veel käesoleval aastal allakirjutanule, et sügaval stagnaajal tuli tal kirurgina täita arusaamatut "hammaste eemaldamise plaani". Kui plaan oli täitmata, preemiat ei saanud. Inimese ja arstina oli ta juba toona seisukohal, et võimalusel tuleb hambaid ennekõike ravida, mitte eemaldada. Ühel korral olevat ta isegi ametnikega pahuksisse läinud, et miks ei ole patsientidel piisav arv hambaid välja tõmmatud. See on tunnistuseks, et dr. Otsa oli arst, mitte paberimäärija – tema kutsumus oli abistada inimesi. Tema sihikindlus ja julgus olid eeskujuks paljudele.


Allakirjutanu veetis dr. Otsaga töötades kaks residentuuriaastat. Sellest ajast meenub stomatoloogia kliiniku II korruse patsientidest tulvil koridor, sest kõik soovisid saada tunnustatud arsti vastuvõtule. Isekeskis kutsuti osakonnas seda tunglevat suurt hulka patsiente naljatades dr. Otsa "fänniklubiks". Koostöö temaga tähendas tempokaid ja põnevaid päevi. Üks erakordseid mälestusi on seotud tarkusehamba eemaldamisega, millega toonase residendina kimpu jäin. Appi palutud dr. Otsa eemaldas hamba mõne sekundiga, seejuures patsiendile suhu vaatamata. Minu imestunud pilgule järgnes aegade lõpuni meeles püsiv lause: "Kunagi õpite nägema kätega. Ärge kartke hambaid!" Vanusevahele vaatamata kujunes sellest koostööst lähedane sõprussuhe, mis jäi kestma ka pärast 2009. aastat, mil dr. Otsa pensionile jäi.


Dr. Otsat jäävad mälestama mitmed põlvkonnad hambaarste, suukirurge, näo-lõualuukirurge ning kolleegid stomatoloogiakliinikust. Meenutame dr. Otsat alati hea sõnaga ning langetame koos tema kolme tütre ja lähedastega leinas pea.

 

Dr. Kristo Ivanov
Kolleeg, õpilane ning sõber
stomatoloogia kliiniku nimel

 
In memoriam Elvi Liiv Prindi
Reede, 06 Detsember 2013 14:17

 

01.02.1936 – 29.08.2013

 

29. augustil 2013 aastal viis raske haigus meie hulgast tunnustatud kardioloogi, kelle kogu elu oli pühendatud kardiokirurgia arengule Tartus.

 

lk12 Elvi LiivElvi Liiv sündis 1. veebruaril 1936. aastal Tartus. Kooliteed alustas Valguta algkoolis, edasi järgnesid Tartus Lina tänava kool ja hiljem Tartu III Keskkool. Pärit muusikalembesest perekonnast, õppis ta kooli ajal akordioni mängima. Vaba aega sisustas ta laulmise ja korvpalliga.

 

1955. aastal astus Elvi Liiv Tartu Meditsiinikooli, mille kiitusega lõpetamise järel sai võimaluse astuda eksamiteta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Huvi kardioloogia vastu viis ta kokku dotsent Ülo Lepaga, kelle juhendamisel osales juba üliõpilasena kliinilises töös prof. A. Kliimani südamekirurgia grupis. See grupp koosnes entusiastidest, kes soovisid aidata südameriketega haigeid, kelle medikamentoosne ravi oli ammendunud. Dots. Ülo Lepa tubli õpilasena omandas Elvi Liiv nende haigete diagnostika ja ravi võtted, operatsiooniaegse jälgimise ja postoperatiivse ravi põhimõtted.

 

Südamehaigete lastega tegelemisel oli suunajaks dr. Maido Luts. Algaastad kardiokirurgias olid väikese kogemuse ja suurte probleemide tõttu väga rasked, aega ja pühendumist nõudvad, aga selle töö jaoks oli dr. Elvi Liiv just kui loodud – rahulik, heasoovlik, põhjalik, suurte teadmistega, alati abivalmis. Need omadused aitasid tal luua patsientide ja nende omastega hea ja usaldusväärse kontakti.

 

Erialase kvalifikatsiooni tõstmiseks oli dr. Elvi Liiv kahel korral täiendusel Moskvas A. N. Bakulevi nimelises instituudis. Tal olid head sidemed ka Vilniuse südamekirurgia kliinikuga, kus sai korduvalt käia kogemusi omandamas ja alati oli ta aktiivne osaleja Tartu Ülikooli täiendusteaduskonna korraldatud ettevõtmistes.

 

Hea kolleegina oli Elvi Liiv teistele meeldivaks nõuandjaks ja konsultandiks. Vajadusel asendas jaoskonnaarsti ja töötas vereülekannete osakonnas. Palju energiat ja jõudu läks üliõpilaste, residentide ja täiendajate koolitusele. Oma õpilaste töösse suhtus osavõtlikult ja rõõmustas nende edusammude üle.

 

Aidates teisi, oli tal ka endal mitmel korral probleeme tervisega, tuli teha raskeid otsuseid, kuid alati oskas ta leida hea lahenduse, ei murdunud ei füüsiliselt ega psüühhiliselt.

 

Elvi Liiv hindas kõrgelt perekonda ja ilusat kodu, mille nad koos perega suutsid rajada töö kõrvalt ja teistele justkui märkamatult. Kodus peeti lugu kunstist ja muusikast. Kaotusvalus jääb teda leinama muusikust tütar perega.

Meie osakond jääb Elvi Liivi meenutama ja mäletama kui inimest, kes oli sündinud arstiks.

 

Kardiokirurgia osakond

 
Tartu Ülikooli ajaloo muuseumil kutsub üles osalema ülikooli vanasse anatoomikumi kavandatava meditsiiniloolise ekspositsiooni kujundamisel ja rikastamisel. Prindi
Reede, 06 Detsember 2013 13:36

Head kolleegid!

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumil kutsub üles osalema ülikooli vanasse anatoomikumi kavandatava meditsiiniloolise ekspositsiooni kujundamisel ja rikastamisel.

 

Kutsume üles teada andma ajaloolistest esemetest, fotodest, dokumentidest, õppematerjalidest ja kõigest muust sellisest, samuti kaasaegsemast materjalist, millel võiks olla koht Eesti ja Tartu Üikooli meditsiiniloo jäädvustamisel.

Teisisõnu – enne kui midagi ära viskate, mõelge, kas tegemist ei võiks olla muuseumieksponaadiga!

 

Kontaktisik Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis: peavarahoidja Leili Kriis (leili.kriis@ut.ee)

 

Kliinikumi Leht

 
Kogugem pildimaterjali kliinikumi tegevusest! Prindi
Neljapäev, 28 Veebruar 2013 16:52

 

Digikaamerate laia levikuga on pildistamine muutunud massiliseks, kuid kahjuks unustatakse pildid sageli fotoaparaati või paremal juhul arvutisse ning varsti ei mäleta enam keegi, mis seal kujutatud oli.

 

Kliinikumi elu tähtsamaid sündmusi ja arenguetappe on viimasel aastakümnel küllalt hästi dokumenteeritud digifotodena ja huvitavamad nendest on vaadatavad kliinikumi sisevõrgu pildigaleriis.

 

Kahjuks on aga väga puudulikult kajastatud erinevate kliinikute siseelu. Eriti kasin on pildimaterjal paberfotode ja slaidide ajastust, samuti varasemate sõjajärgsete aastate kohta. Tänaseks on hindamatu väärtusega fotod erinevate haiglate tegevusest 1920ndatel ja 1930ndatetel aastatel ning varemgi.

 

Sageli jäävad meie töötajate pensioneerudes nende kodudesse seisma fotod haiglaelust. Tegelikult on kliinikumi pildipank neist väga huvitatud, sest varasematel aastatel tehtud fotod on suure kultuuriväärtusega meie kliinikute ja seal töötanud inimeste mäletamiseks (nt riietus, ruumid, aparaadid, protseduurid).

 

On viimane aeg mitmel pool säilinud pildid kokku korjata ja jäädvustada tulevastele põlvedele. Meie kõik millalgi tuleme ja läheme, kuid 1802. aastal asutatud Tartu Ülikooli Kliinikum on püsivam. Mõelgem sellele ja vaadakem üle oma pildialbumid ja karbid piltide ning slaididega. Kogume sealt kokku kodus kasutult seisvad haiglate elu puudutavad materjalid. Tooge oma pildialbumid, fotod ja slaidid näha avalikkussuhete juhile Kristi Taelale (tel 731 9310, L. Puusepa 1a, 4. korrus, ruum 4114). Siis saab huvipakkuva välja valida, skaneerida ja vastavalt omaniku soovile kas anda talle tagasi või säilitada kliinikumi fotokogus.

 

Fotole annavad põhilise väärtuse lisatud andmed pildistamise aja, toimud tegevuse ja selles osalenud inimeste kohta, märkige need andmed piltide juurde

 

Meil kõigil on pidevalt kiire, kuid võtkem korraks aeg maha ja vaadakem üle, mis aastate jooksul on sahtlitesse kogunenud. Seal on kindlasti üllatavaid leide. Tehke see väike pingutus ja tooge need materjalid tutvumiseks L. Puusepa 1a avalikkussuhete teenistusse.

 

Head tegutsemist!

prof. emer. Arvo Tikk

 
<< Algus < Eelmine 1 2 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 1 / 2